Endise Jugoslaavia pinnal peetud sõdade sõnum on eestlastest üsna põgusalt üle libisenud. Suurimad tapmised Euroopas pärast Teist maailmasõda leiavad meil harva käsitlemist. Seda lünka täidab horvaatlanna Slavenka Drakulici dokumentaaljutustus “Nad ei teeks kärbselegi liiga”.
Lugedes Drakulici reportaaže Haagi rahvusvahelisest kohtust, kerkib paralleel saksa kirjandusega: näitemängudega nagu Peter Weissi “Juurdlus” ja romaanidega nagu Siegfried Lenzi “Saksa keele tund”. Kus kirjanikud lisaks riigi repressiivorganitele püüavad selgeks teha, mis inimestega natsiajal juhtus. Ja sel kõigel oli ühiskonnas tagajärg – üht-teist tehtigi selgeks. Drakulici ponnistuste traagika seisneb selles, et tänapäeva Horvaatia ei ole väga aldis paljastustele ja tuha päheraputamisele. Sellest räägib seegi, et “Nad ei teeks kärbselegi liiga” on kirjutatud inglise keeles. Horvaatias ei ostetaks...
Päris nii see ka ei ole. Drakulici tuntuim raamat, Balkani sõdade vägistamistest jutustav “Justkui mind poleks seal” (2000) on Horvaatia poodides olemas. Drakulici loodud pilt, et kogu rahvas on tema vastu, pole päris õige. On ka horvaate, kes tervitasid sõjakurjategijast kindrali Ante Gotovina vahistamist, mis toimus juba Drakulici raamatu järelloona.
Drakulic kirjutab horvaadist Milan Levarist, kes mõrvati pärast seda, kui ta oli andnud tunnistusi sõjakuritegusid uurinud kohtu ees. Drakulic maalib sellised inimesed märtriteks ja poetab ridade vahel märtrite hulka ka iseenda. Milleks on rohkesti põhjuseid. Temale ja veel neljale tuntud horvaatia feministile korraldati nõiajaht, kui nad hakkasid kirjutama vägistamistest, mis kuulusid Balkanil sõjapidamise taktika juurde. Drakulic oli ameti poolest “Horvaatia Barbi Pilvre” juba 1980. aastate alguses. Inimene, kes on kõigepealt naine ja alles seejärel horvaat, vaatab ilmselt Jugoslaavia sõjapidamistele teistmoodi kui enamik, kes peavad ennast kõigepealt horvaadiks.
Eestlased kipuvad, nagu Balkani rahvad, takerduma oma ajalukku, heietama oma kannatusi ja isegi uskuma nagu juudid, venelased ja ameeriklased rumalust, et nad on äravalitud rahvas. Seepärast on õpetlik lugeda Drakulicit, kes räägib lihtsalt ja arusaadavalt, et rahvusluse pimedusest tehakse koledaid asju.
