ANDRES LAASIK: Leida Laius Eduard Vilde abil eesti naist uurimas
Tallinnfilmis 1965. aastal valminud samanimeline “Mäeküla piimamehe” ekraniseering sündis Leida Laiuse pika mängufilmi debüüdina, kus võib näha lavastaja omapalgelist lähenemist.
Leida Laius ei ole ühe teema lavastaja, kuid üks talle tähtis teema on tema loomingus nähtav küll. Õige mitmes filmis paistab teda huvitavat, kuidas eesti naisel on õnnestunud läbi Eesti ajalooliselt raskete olude inimlikult välja tulla. Ja selleks on Eduard Vilde “Mäeküla piimamees” väärt materjal, pakkudes vastuolulise ja mitmekihilise Mari tegelaskuju. Naine, kes peab kehvade meeste ja vaesuse kiuste olema tubli. Ja ongi seda.
Mari pildiline sõnum paistab juba osavalikus. Elle Eha mängitud noores naises on madonnalikke jooni, mis ühituvad eesti maarahva tõu tunnustega. Tema tegelaskujus on naiselikku pehmust ja tarmukust. Lavastaja soov Mari idealiseerida on läbinähtav, kuid mis siis, selline käsitlus on esitatud tõsiseltvõetaval kujul.
“Mäeküla piimamehes” ei ole Mari sugugi kõige peamine tegelane. Ta pole seda ei Vilde romaanis ega ka Laiuse filmis. Ja siin Laius üksnes kompab ja juhatab sisse endale olulist teemat, mis kasvab jõuliselt häälekaks ta edasistes eesti kirjanduse ekraniseeringutes – “Kõrboja peremehes” ja “Ukuarus”.
Nii jääbki filmi pealiin Jüri Järveti mängitud Tõnu kanda ja ennast maailma filmikunsti mänginud meister on äratuntav ka siin. Tegemist on nüansirikka ja sügavalt läbitunnetatud osatäitmisega, kus on nähtav rolli ülesehitus ja tegelaskuju areng.
“Mäeküla piimamees” oli omas ajas teos, mis koos Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi “Põrgupõhja uue Vanapaganaga” avas eesti klassika ekraniseerimise lehekülje rahvuslikus filmikunstis. Võrreldes varasema loominguga ei ole neis teostes tunda suurt ideoloogilist survet, mida nõukogude võim kinokunstis täie jõuga ilmutas. Need olid teosed, kus räägiti üldinimlikest asjades inimestele arusaadaval kombel.
