Kellegi eluloost kirjutades on autor sunnitud ennast oma kirjatöö objekti suhtes positsioneerima. Tavaliselt püütakse seda positsioneerimist vältida ja hägustada. Sest isiklik on alati subjektiivne ja seega vähem usaldusväärne. Teisalt aitab just isikliku suhte määratlemine kaasa selgete vahekordade loomisele: lugeja võib arvestada, mida autor oma kangelasest kirjutades üle kiidab või laidab.

“Jüri Krjukovis” pole biograafi ja ta objekti suhe peidetud, vastupidi. Näitleja eluloo kõrval jookseb läbiva joonena ka autori lugu. Niisugust kirjutusviisi harrastavad tavaliselt lahkunud geeniuse elukaaslased, kes jäädvustavad kalli kadunukese elu- ja loometeed. Seega saab selline biograafiline teos erilise varjundi, mis justkui oleks kantud mineviku armastusest.

Tänases postmodernistlikus pluralismis on lubatud kõiksugused mängud. Miks mitte kasutada seda biograafiakirjanduse positsioonivõttena? Lõppude lõpuks raamat veenabki ära – selle loomise andumuses ja põhjalikkuses on tunda armastust. Siin ei maksa näha mingeid nilbeid konkse. Miks ei võiks ameti poolest tavaliselt noriv teatrikriitik oma vaimus armastada näitlejat – seda teatrikunsti alustala?

Samas ei ole see võte kasutusel päris järjepidevalt. Vahel on raamatus väga isiklikke ülestunnistusi, vahel väljendub autori ja näitleja suhe vaidluses ühe või teise väitega, mis tuleb mõne Krjukovi kolleegi või teise kriitiku suust.

Nii et ühest küljest on “Jüri Krjukov” väga moodne, postmodernistlik raamat. Autor suhtub oma töösse väga mänguliselt ja lennukalt. Teisalt on sama raamat jälle vanamoodne. Sest üks normaalne tänapäeva inimene (kasutagem seda väljendit, mööndes mõiste laialivalguvust) ei suuda, ei taha ega viitsi teha nii metsikut tööd, nagu on teinud “Jüri Krjukovi” autor. Kust võtta see aeg, kui on vaja ametis käia, piknikke pidada, lapsi peksta ja niisama veiniklaasi taga jorutada? Just töö mahu ja põhjalikkuse poolest sobib raamat “Juri Krjukov” kuhugi 19. sajandisse, kui olid teised konventsioonid ja inimesed viitsisid veel millelegi tõsiselt pühenduda.

Öeldakse, et armastus on pime. Kõige rohkem tuleb see välja raamatu lehekülgedel, kus on juttu Jüri Krjukovi mängitud Viktor Kingissepast. Ehk siis tema ühest suuremast filmi- ja telerollist. Aga see on ka kõige keerulisem pusa, mis tuli seoses Krjukovi loominguga lahti harutada. Mõned sõlmed jäid sisse, nii nagu selle vinka-vonka arenenud Eesti ajaloo kirjeldustes ikka kipub olema.

Saame teada, milline oli Krjukovi kahe Kingissepa väline joonis, millised toonid olid ühes ja teises näitlejamängus. Aga peaaegu mitte midagi ei saa teada sellest, mis tähendus oli selle inimese kujutamisel tol segasel ajal, ja kuidas seda kõike hinnata täna, kuidas töötab poliitiline taust. Igal juhul tuleb nõustuda autori nördimusega, et ajalooline Viktor Kingissepp (ja ühes temaga ka killuke Krjukovi pärandist) on tõrjutud Eesti ühiskonna tabuks; tehakse nägu, et seda kõike pole olemas olnudki.

Küll aga on näitleja vastu suunatud armastus aus faktoloogias. Autor pole midagi maha salanud, kuigi kiusatus oma lemmikkangelast kaunistada on arvatavasti olnud lõputult suur. Raamat räägib napsitamistest ja muustki, mis Krjukov-inimesega kaasas käis. Muidugi nii palju, kui see autorile teada oli. Selle inimese saladuse peale on pühendatud koguni üks peatükk, nimega “Näitleja üksindus” ja seal on ära tabatud midagi väga Krjukovi-pärast. Näitleja metatasand, mida on raske sõnastada, kuid mis on ometi olemas ja kuidagipidi ka loomingusse puutub.

Krjukovi inimlik fluidum, mis tänu ta kolleegide rohketele mälestustele ja autori hoolikusele raamatut läbib, mõjub paradoksaalselt. Justkui polekski see raamat üks müüt ja mälestuste mälestus, vaid näitleja lugu, kes oli väärt, et teda armastati. Neid armastajaid oli ilmselt peale autori teisigi.