Nüüdne Witold Gombrowiczi kolme näitemängu raamat “Laulatus ja teisi näidendeid” on niisamamoodi osa ühest suuremast reast. “Laulatust” lugedes võib spekuleerida teemal, kas selle näitemänguta oleks olemas Mrozeki “Tangot” (viimast ei tõlkinud küll Lindepuu, vaid tema legendaarne eelkäija pan Aleksander Kurtna).

Võib ju näha “Tangos” samaaegselt “Laulatuse” teisendit, aga ka vastulauset. “Laulatuse” Henryk ja “Tango” Arturek on eri ajastute poola Hamletid, mõlemad omal moel tragikoomilised. Niisamuti saab paralleele tuua “Laulatuse” Joodiku ja “Tango” Edeki vahele.

##Poola näitekirjanduse rikkused

“Operetti” lugedes kerkivad esile lennukad assotsiatsioonid Stanislaw Witkiewiczi loominguga. Niisamuti on siin palju hoogsaid paraboole, ajaloolisi allusioone, poolalikku absurdi.

Kui lugeda Lindepuu dramaturgiatõlkeid, saab nautida seal suurt narratiivi – poola modernistliku dramaturgia lugu, kus on palju avastusi, laene, kära ja vaidlusi. Paistab, et see narratiiv on oluline ka tõlkijale, muidu ei oleks ta seda Eestis taaslooma hakanud.

See narratiiv aitab mõista ka teatrit laiemalt, kui on seda Eesti ja Poola taustsüsteem. Sest näiteks seesama Gombrowicz on pugenud oluliseks tegijaks päris mitmesse teatri sõlmpunkti. Näiteks on ta “Iwonat” lavastatud tähenduslikul viisil Kuninglikus Draamateatris Stockholmis, esimest korda tegi seda Alf Sjöbergs 1966. aastal ja teist korda Ingmar Bergman 1995. aastal. Tegemist on maailmakultuuri tükikestega, mis osalevad omakorda suurema loo kokkupanekus.