Tegelikult oli Pinteri lavastamisega eesti teatris 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses kriips peal võimude tahtel. Lisaks sellele, et Pinteri näitemängud olid nõukogude inimese jaoks vormilt kahtlased, armastas nende autor nähvata teravalt maailmapoliitika pihta. Näiteks ei meeldinud vasakpoolse maailmavaatega Pinterile sugugi, kuidas Nõukogude Liit osutas sõjalist abi vennalikule Afganistani rahvale. Pinter käis demonstratiivselt läbi koduarestis tšehhi kirjamehe Vaclav Haveliga. Selliste tunnustega autor ei saanudki olla Eesti NSV-s lubatud näitekirjanike nimekirjas.

Sedasama “Sünnipäevapeo” raamatukest veeretasid lavastajad, näitlejad ja teatritudengid käes ligi kaks aastakümmet ja ootasid paremaid aegu. Nuputati, kes on see Stanley, kes tuleb lapsepõlvekoju rahu ja vaikust otsima, ja kes on need kaks härrasmeest, kes teda jälitavad ja ta elu uuesti põrguks teevad. Mida tähendab dialoog, kus argised käibelaused vahelduvad poeetiliselt kauni sõnaseadega?

Esimesed Pinteri lavastused Eestis paistavad täna legendina. “Majahoidja” lavastas Eesti Draamateatris Evald Hermaküla. Daviest pidi mängima Jüri Järvet, kes ei saanud aga enam teksti pähe ja roll läks Aarne Ükskülale. Astoni mängis Jüri Krjukov, Micki Martin Veinmann.

1990. aastal lavastas “Sünnipäevapeo” Mati Unt teatrikooli diplomietendusena Noorsooteatris. Pärast seda on inglise suurima elava näitekirjaniku teosed olnud eesti teatri laval pidevad külalised.