Kolmest näitemängust koosneva kogumiku teine lugu, mis andis ka kogumikule pealkirja, on tõlgitud ilmselt varem, sest selle alusel on sündinud üks Tallinna Linnateatri tipplavastustest, mille Elmo Nüganen tegi 1993. aastal. Linnateatri lavastus vaimustas publikut, käis Poolas festivalil ja pälvis auhindu, nii et tänu sellele ei tohiks Rózewiczi nimi Eesti avalikkusele tundmatu olla.

Panso seisis vastu

Tegelikult on Rózewiczil oma eellugu. 1973. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Aleksander Kurtna tõlgitud raamatuke kahe Rózewiczi näitemänguga: “Kartoteek” ja “Veider vanake”. Ennast noorema põlvkonna ponnistustega modernismi poole pööravas eesti teatris mõjus Rózewiczi tekstide ilmumine kui vee viskamine kerisekividele. Kuigi ühtegi laineid löönud teatrilavastust nende näitemängude põhjal ei sündinud. Teada on fakt, et lavakunstikateedri diplomandina tegi Kalju Komissarov valmis “Kartoteegi” lavastuse, kuid see ei jõudnud ei diplomilavastuseks ega ka avalikkuse ette Panso vastuseisu tõttu. Rózewiczi modernism oli eesti 1960-ndate põlvkonna lipukirjade seas üks osa.

Kogumikus ongi kõige huvitavam tähelepanuväärsel murranguaastal 1968 sündinud näitemäng “Vana naine haub”, kus on tunda suuri sümboleid ja ajastu ängi. Tegemist on kummardusega visuaalsele teatrile, mis oli sel ajal Poolas tähtis. Näitemängu lugedes tekib kujutluspilte, mis kisuvad mõtte Tadeusz Kantori viljeldud teatrilaadide peale.

Kolmas näidend, Franz Kafka eluloo aineline “Lõks” on Rózewiczi viimane draamateos. Kirjanduslik aines seab siin omad piirid ja see pole nii laiahaardeline kui ta teised näitemängud. Ent nauditav on seegi. Siin on tunda Rózewiczi-poeedi isikupära. Teadupärast ongi ta kodumaal tuntud eelkõige luuletajana, tema esimese näitemängu “Kartoteek” ilmumise ajaks 1960. aastal oli tal ilmunud juba 12 luuleraamatut, mis olid kõik sündmusteks poola kirjanduselus. Rózewicz saab tänavu 85-aastaseks, nii et tegu on elava klassikuga, kelle loomingut ei saa juba praegu ignoreerida.