ANDRES LAASIK: Sõjaraamat ilma püssiraginata


Lihtne tšehhi mees teel ilmasõtta.

Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Švejk” on paradoksaalsel kombel teos, millel on rohkesti poolehoidjaid nii patsifistide kui ka militaristide seas. Küllap leidub igaühel mõni Švejki-kummardajast tuttav, kelle kohta ei kõlba kuidagi kasutada teoses endas sagedasti kasutatud väljendit “närune tsivilist”.

Esiteks tõestab selline lugejamenu, et hea sõjakirjandus on enamasti ka hea sõjavastane kirjandus. Ja sedasorti teoseid leidub suurel hulgal teisigi. Ka Väinö Linna “Tundmatu sõdur” mahub üheaegselt sõja- ja sõjavastase kirjanduse raamidesse, sõltuvalt sellest, millise kandi pealt seda vaadata.

Teiseks on “Vahva sõdur Švejk” üle sõja- ja rahuihaldajate soovunelmatest lihtsa elutõega, mis kajastab paugutegemise ja tapmise vahekorda muu sõjategevuse toimetamisega. Paugutegemisest vaba raamat räägib sellest kõige tähtsamast, mis sõdurite osaks langeb – teadupärast on otsese lahingutegevuse peale kuluv aeg sõjas imeväike, võrreldes sellega, mis kulub ümberpaiknemiste, söömise, joomise, magamise ja lihtsalt molutamise peale. Kõike seda ongi Hašek kirjeldanud põhjalikult ja suure asjatundlikkusega.

See kõik ei tähenda, et “Vahval sõduril Švejkil” poleks olnud vaenlasi. Austria-Ungarist vabaks saanud Tšehhoslovakkia sõjaväe piirides oli romaan keelatud. Selle ilmumine enne sõda Poolas ja Bulgaarias tekitas vastureaktsiooni. Pärast 1933. aastat oli “Švejk” üks neist raamatutest, mille põletamisega natsid ühiskonda puhastada üritasid.

Jaroslav Hašeki peateos paotab ust sõjaväelisse subkultuuri, “Švejki” juhtumi puhul selle Austria-Ungari impeeriumi murranguaja varianti, kus on otsapidi paistmas ka seotus tärkavate demokraatia atribuutidega. See on suur ja mitmekesine issanda loomaaed, kus romaani peategelane ujub nagu kala vees.

Anarhistlikus meedias tööd leidnud Hašeki mõtteviisi kohaselt on ülimalt tähtis rohujuure tasandil toimuv. Švejki ülemus, ülemleitnant LukasŠ ei aima Austria-Ungari impeeriumi sõjalist kaotust ja lõppu, kohates oma rindele sõitva väeosaga segadust ja tobedust. Kaotuse mõte tabab teda hoopis siis, kui ta uus tentsik õgard Baloun ta tagant jälle midagi nahka paneb. Sellise tentsikuga armee ei saa Lukašini jõudnud teadmise kohaselt võita.

Švejk on selles romaanis omapärane väikese inimese kvintessents. Kes käitub ta ümber keerlevatest käskudest, loosungitest ja ühiskonnakorrast hoolimata ikka nii, nagu ta käitub, enda moodi. Muretult ja hoolimatult. Romaanis kirjeldatud mitmetasandiline elu, kus ühel pool on loosungid ja ametlik asjaajamine ning teisel pool reaalne elu ja inimeste väikesed asjad, sobib päris kindlasti ka nõukogude aja peegeldamiseks. Need äratuntavad seosed tegid “Švejki” eestlastele lähedaseks ja näitasid, et Hašeki kirjapandl on universaalsem tähendus, kui vaid Austria-Ungari impeeriumi sootsiumi peegeldus.

HasŠeki juhtumised Venemaal

“Vahva sõdur Švejk” on ka lõpetamata kujul mahukas teos, kus on koos tohutu hulk pisikesi jutukesi, mida pajatab peategelane või keegi teine. Need jutukesed moodustavad rägastiku, mis kasvab omasoodu ja vabalt, pretendeerimata kuigivõrd mingi ülesehituse loomisele. Ka on romaanis tarbetuid kordusi. Samas on Hašeki suurteos saanud juba “suureks narratiiviks”, mis teeb ta puutumatuks, ja igasugused “õgvendamised” oleks praegu juba mõeldamatud. Kuidas sa ütled näiteks, et uus testament on üks tüütu heietuste rida ja see tuleks toredaks romaaniks toimetada. Nii on ka “Švejkis” kirjapandu tervik, kus tuleb leppida heietuste stiihiaga ning tugevamate ja nõrgemate lõikudega.

Varakult surnud Hašek jättis endast maha mitu suurt küsimust. Lisaks poolelijäänud romaani jätkule jääb õhku ka tema Venemaal veedetud aastate kajastamise küsimus. Teadupärast olid Tšehhoslovakkia leegioni (kuhu kuulus ka Hašek) juhtumused Venemaal suur seiklus, mille Hollywood võiks kergesti mammutfilmiks vormistada.

Loe veel

Hašeki narratiiv kordus, kui kauges, Siberi servas asuvas Tšeljabinski linnas toimus uuesti vastasseis, mida Bruckis kogesid tšehhide ja ungarlaste vahel Švejk ja sapöör Vodiška. Tšehhide ja ungarlaste rongivooride pisitüli lõppes sellega, et Tšehhi leegion vallutas terve enamlaste valduses olnud Tšeljabinski linna. Ja Vene kodusõja punase juhi Lev Trotski nõudmisele relvad maha panna vastasid tšehhid enda mugavama sisseseadmise ja seitsme tsaari riigikassale kuuluva kullavaguni omastamisega. Kuni järgnes uus lepe, et tšehhid tagastavad kulla ja saavad sõita Vladivostoki kaudu Venemaalt Euroopasse.

Ja me ei teagi, kas Hašek oleks nende seiklusteni jõudnud, või olid need ta jaoks liiga kauged inimese rohujuure-elust, kust see autor avastas suuri sündmusi ja muutumisi. Huvitav on see, et ka üks teine suur vahe-eurooplane, Stanislaw Witkiewicz ei kirjutanud eriti oma kirevatest kogemustest Venemaa revolutsioonikeerises, kuigi talle oli elupäevi antud enam kui Hašekile. Teise maailmasõja hakul natside eest itta pagev Witkiewicz läks vabasurma, kui sai teada vene tankide tungimisest Poolasse. Kuidas oleks 20. sajandi järgmistes keerdkäikudes käitunud Hašek, kes revolutsioonipäevil mehkeldas aktiivselt bolševikega, samal ajal kui ta relvavennad jäid enamasti valgete poolele?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare