ANDRES LAASIK: Töö Hollywoodis tõi William Faulknerile leiva lauale
Willam Faulkneri ja filmi suhted olid esmapilgul kehvad ja ebaõnnestunud. 1959. aastal lavastas Martin Ritt “Hälina ja raevu” filmiversiooni, mida on peetud üheks suurimaks kirjandusteose ekraniseerimise ebaõnnestumiseks terve Hollywoodi ajaloo jooksul. Siiski olid Faulkneri ja Hollywoodi suhted töiselt asjalikud, sealt sai kirjanik stsenaristina tegutsedes oma põhilise sissetuleku, mis võimaldas tal vee peal püsida.
Faulkneri aktiivne töö stsenaristina algas kolmekümnendatel aastatel. Neid filme, kus suure kirjaniku nimi ka tiitrites kirjas on, pole palju. Ent viis nendest filmikäsikirjadest, kus Faulkneri autorsus oli vaieldamatult suur, võttis lavastada Howard Hawks, kes oli neljakümnendatel Hollywoodi suur tegija. Märksa enam on neid filme, kus Faulkneril tuli olla üks osa käsikirja kallal töötavast armeest ja jääda ilma ametlikult välja kuulutatud stsenaristi aust.
Kirjatöö Hollywoodi stuudiotele oli suhteliselt hästi tasustatud ja nii kuulus ka Faulkner töörügajate hulka, kes kirjutasid üle stseene ja kohendasid dialooge. “Hollywood on see koht, kus sulle võidakse lüüa nuga selga sel ajal, kui sa redelit pidi üles ronid,” on Faulkner ise oma filmitegemise kogemuse kohta ütelnud.
Kaks nobelisti ühe filmi kallal
William Faulkner kirjutas käsikirja Ernest Hemingway romaanist “Kellel on ja kellel pole” ning sellest valmis 1944. aastal menukas film Humphrey Bogartiga peaosas. Tegemist on ainsa juhusega, kus stsenaristidena on kõrvuti kirjas kaks Nobeli kirjanduspreemia võitnud meest.
Faulkneri poolt Hollywoodi jäetud jälg on nii suur, et seda võib kohata ka hilisemas filmikunstis. Kui vennad Joel ja Ethan Coen tegid Hollywoodi-ainelise filmi “Barton Fink”, siis oli seal Ameerika lõunaosariikidest pärit joodikust stsenarist W. P. Mayhew, kelle prototüübina nägid paljud just William Faulknerit.
