ANDRES LAASIK: Vene-eurooplane maadlemas Staliniga

“Heas Stalinis” püüab vene kirjanik Viktor Jerofejev mõista oma stalinistist isa.

Vene intellektuaalid jagunesid 19. sajandil läänlasteks ja slavofiilideks. Esimesed arvasid, et Venemaa võiks olla “normaalne” euroopalik maa, kui ta võtaks üle euroopalikud ühiskonnamehhanismid, kuid teised arvasid, et venelastel on täiesti eriline missioon siin maailmas, mistõttu ka Venemaa arengutee peaks olema väljapaistvalt eriline.

Tuleb välja, et see diskussioon ei ole kuhugi kadunud. Eurooplase mõõtu venelasest kirjanik Viktor Jerofejev klaarib oma suhteid stalinistist isaga romaanis “Hea Stalin”, kergitades vene kultuuri läänlaste ja slavofiilide vastuolud kommunistide-Venemaa aega.

Jerofejev on eurooplane iga toll. Ta on üles kasvanud Pariisis, kus ta isa oli diplomaadiks. Tal on tulnud külma sõja aegsest tsitadelliks kujundatud Nõukogude Liidu saatkonna akendest imetleda vaba maailma hingust. “Hea Stalin” koos oma ideoloogiliste pasjanssidega paljastab autori enda maailmavaate – Jerofejev imetleb läänt ja püüab olla ise osa sellest. Kas see tuleb välja? Venelase kohta väga hästi.

Jerofejev jutustab romaanis loo enda saamisest dissidentlikuks literaadiks aastal 1979, kui ta koos teiste vabameelsete kirjameestega andis välja tsensuurivaba vene uue kirjanduse almanahhi. Millega ta purustas oma isa diplomaadikarjääri.

See on raamat, kus poeg püüab mõista oma stalinistist isa. Romaanis on isa mitte ainult veendumuselt stalinist, ta on ka suure juhi tõlk. Välisministri Molotovi abi ja ühtlasi Stalini prantsuse keelde panija. “Hea Stalin” on siiras püüe mõista oma vanemat põlvkonda ja vist ka rahvast, kes näeb siiamaani ilustatult helget nõukogude aega. Aga siin käitub Jerofejev puht-venelikult ja ebaratsionaalselt. Ta püüab kogu seda asja mõista ja mitte analüüsida.

Ka oma isa näeb Jerofejev härrasmehena, tennisereket käes. Mitte stalinliku kultuurirevolutsiooni tootena, kus kirjaoskamatud matsid ja üleharitud intelligents vormiti ideoloogiliselt läbiuhutud ajudega uut tüüpi haritlasteks – maailmarevolutsiooni sõdalasteks. Sellise inimesena tegi ka Jerofejevi isa õõnestustööd kapitalistlikus süsteemis.

Jerofejevi autobiograafiline lugu on ainuvõimalikul ja maitsekal viisil vormistatud fiktsiooniks. Võte öelda, et “kõik tegelased on väljamõeldis ja nimede kokkulangemine on juhuslik” ei ole ainult kaitsekilbiks võimalike hilisemate arveteklaarimiste vastu. Jerofejev kasutab seda võtet, et lisada oma teosesse pipraterakesi, mis annavad romaanile elu meki, kuigi arvatavasti tegu on enamasti tõepoolest väljamõeldistega.

Romaan on heas mõttes postmodernistlik, siin on segatud kokku ajalugu, isiklik kogemus ja seks. Aga teosest on aru saada, et autor on intelligentne ja tähelepanelik, ning seetõttu on lugedes tunne: jaa-jaa, miks ka mitte, võib ju ka nii. Kuigi vägisi tekib kahtlus, et Jerofejev pole suure narratiivi loomise andega mees, vaid väike osav miksija.

Jerofejev on kirjanduskriitik ja “Hea Stalin” heidab huvitava ja kujundliku pilgu vene kirjanduslukku.

Kõrvaltegelasteks on hulk vene literatuuriheeroseid, kes nõukogude aja funktsionäridena pidid autori loos statistidena osalema. See kõik on boonus, kuigi venelaste jaoks on arvatavasti sel arveteklaarimisel suurem tähendus. Nagu ka Stalinil, kes siiamaani tahab heana paista.