— Tere. Mis teoksil?

— Oleme praegu Portugali lõunaosas Faros, Capa-nimelises teatris proove tegemas ja kes­kendume muusikali „Demo” kirjutamisele. Suurema osa libretost – struktuuri ja tegelased – on ette valmistanud kompanii Teatro Praga liikmed José Maria Vieira Mendes ja André Teodósio, kuid töö käigus muutub veel üht-teist.

„Demo” on suur produktsioon ja etendub Lissaboni Sáo Luiz’ teatris, mis on suuruselt ja staatuselt umbes Eesti Draamateatri sarnane.

Teatro Praga teeb São Luiz’s oma teise suurproduktsiooni. Muidu vaimsuselt pigem Von Krahli ja NO99 sarnane näitetrupp pääses viimati black box’i formaadist välja aasta tagasi, kui lavastasime São Luiz’s „Turbo-Folki” nimelise etenduse, mis kritiseeris multikultuursuse poliitilist ärakasutamist ning eri rassiliste ja sotsiaalsete gruppide integratsiooni Euroo­pa maades. Osalesin juba toona nii näitleja kui ka heliloojana.

— Ning sinu praegune roll?

— Teatro Praga töömeetod on mittehierarhiline. Tükid sünnivad ühise mõttepingutuse kaudu ja tegelased luuakse näitlejate-lavastajate oma suva ja ühise heakskiidu tingimustes. Sama on ka „Demoga”. Mina mängin koos USA/Saksa muusikute Kevin Blechdomi ja Christofer Fleegeriga Masterminderi-nimelisi tegelasi, kelle roll on otse laval musitseerides muusikali helilist poolt kanda.

Kevin on tuntud kui „lühimuusikalide” tegija – tema poplood on tihti nagu kokkusurutud muusikalid ja sellepärast André Teodósio ta muusikat kirjutama kutsuski. Muusikali tegemise idee ise sündis meil Andréga rohkem kui kaks aastat tagasi, kui olime temaga veel Düsseldorfis Lõuna-Korea / Saksa koreograafi In-Jung Juniga tantsuetendust „Gift” tegemas. Tegime mõnikord muusikali kerglaste meloodiate ja sõnaseadete üle nalja, mille peale pakkusin, et võikski äkki ühe „päris” muusikali teha. Nüüd teemegi.

— Mida siis täpsemalt?

— „Demo” ei ole kindlasti päris tavaline muusikal. Teatri orkestriauku tuleb hoopis krokodillidega bassein ja tüki stsenograafia on peaaegu olematu. Lavaruum on n-ö alasti. Tegevuse toome publikuni näitlejate ja muusika kaudu. Thomas Hirchhorni ütlus „quality – no, energy – yes” („ei kvaliteedile, jah energiale” – K.K.) on ka Teatro Praga ja minu kreedo.

Püüd lavastada muusikali, seades muusikalidele nii omase vormilise külje sisulisega võrreldes vaeslapse ossa, on küll vastuokslik, kuid eks me proovi. Kõigepealt tuleb muusika valmis mõelda, noodistada ja näitlejatele-lauljatele selgeks õpetada. Suursuguste orkestratsioonide asemel kasutame suurelt kõlavaid elektroonilisi vahendeid. Kutsume võib-olla veel paar muusikut appi, aga jah – tänapäeva võimaluste juures piisab kolmest muusikust laval, et muusikalilikku pompoossust välja kanda.

— Ja millest muusikal räägib?

— Nagu nimi viitab, räägib muusikal deemonitest, demokraatiast ja demonstratsioonidest. Sellest, kuidas ajaloos alatasa vahelduvad demokraatia ja diktatuur ning kuidas me oma maises ettehoolduses ikka valgustunud monarhia järele igatseme, kuid iialgi selleni ei jõua.

Minu jaoks on „Demo” nüüdisaegne muinasjutt, suurte narratiivide sõnastaja. Tegelaste ring ulatub india neiust ja shivalikust despoodist Savitrist ning jõuetutest käsutäitjatest ja hedonistidest Tiigritest, Krokodillidest ja Pullist islandi sõjardi Hekla ja jumalanna Tuule ning tolle mehe jumal Indrekuni. See on muusikal, milles kohtuvad ameerikalik enamuse diktatuur ja hüperkapitalism, põhjamaine postapokalüptiline kainus ja hinduistlik kõigejaatus.

Kokkuvõttes – suur nagu elu, väiklane nagu muusikal, kole nagu sõda ja ilus nagu uus auto.

— Kas muusika on žanriliselt sama alternatiivne kui su äsjane autoriplaat „Skeletons n Rock”?

— Žanriliselt on tänapäeva kunstis ju kõik üksteisele alternatiiviks. Kui just ürgkonservatiivset „Prometheust” ei lavasta, pole mõtet end kindlate loominguliste piiridega raamida. Pealegi, teater ise on üks suur supermeedia. Seal on mitmed kunstid koos. Aga kuna kirjutame muusikat koos Kevin Blechdomiga, kes on obsessiivne muusikalisõber, siis kindlasti kõlab „Demo” paljuski nii, nagu üks muusikal kõlama peab.

Helipildilt tuleb ta üle vindi, paisutab muusikali raame. Koos Christofer Fleegeriga teeme kõik selleks, et produktsiooni poolelt kõlaks „Demo” just siin ja praegu. Muusikamaailmas märkis „alternatiivne” 1990-ndate indie-roki ja grungebände. Ma ei pea oma albumit küll alternatiivseks, kuid kindlasti subjektiivseks.

— Kuidas sa seda õigupoolest tegema sattusid – just Portugali, kõigist maailma paikadest?

— André Teodósioga kohtusin tänu Kanuti Gildi SAAL-i juhile Priit Rauale, kes soovitas mul kolm aastat tagasi COLINA-nimelisest esinemiskunstide laboratooriumist osa võtta. Olin siis vaimustatud nüüdistantsus toimuvast ja tundsin seal puhumas värskeid tuuli, mida kujutavates kunstides vähemalt toona üldse ei tundunud olevat. Kuna olen pidevalt ka muusikat kirjutanud ning uued väljakutsed teatrimaailmas paistsid peibutavatena, sattusin Portugali veel mitmeid kordi.

— Kas Luarvik Luarvik jääbki kõige „popima” helikeelega bändiks, kus sa osalenud oled? Vähemalt su uus autoriplaat pole nüüd küll mingi laiatarbekaup.

— See ei vasta tõele. „Skeletons on Rock” on kummardus popmuusikale ja eriti rokile. Muusika on skeletiline, alasti rokk. Fossiilid ehk kivistunud luukered rokkmuusikas. Olen meelega jätnud pooled lood süntide ja kitarridega suhkrustamata, kuid usun, et enamik lugusid sellel plaadil on kellegi jaoks hitid. See, mis täna tundub radikaalne, on homme triviaalne. Pole mõtet lasta end vormil eksitada.

Luarvik Luarvik oli oma algusaastatel üsna popp ja kahe esimese albumi lõikes on ka kõlapilt peaaegu selline, kuid juba siis heideti ette, et miks teil vokaali ei ole. Hiljem läks bänd art-roki suunas. Katsetasime väga erinevaid stiile, mis kulmineerus popi mõistes täieliku arütmia ja mittemuusikalisusega. Kuula kas või meie kolmandat plaati „Passioon & Fuuga”. Püüdsime sellel meelega „halvasti” mängida. Ei tea, kas see ka õnnestus, kuid popbändina tõmbasid vanad fännid meile igatahes kriipsu peale. Paralleelselt kirjutasin mõned ambient’i-laadsed fonogrammid, teiste hulgas Peeter Maria Lauritsa „Veeuputuse” ja „Mullatoidu restorani” näitusele. Ja need olid tugevalt mõjutatud helikunsti huvist.

— Räägi veel oma muusikalistest vaadetest...

— Helikunstis on kontseptuaalne pool vormist üle. Vahetult pärast millenniumi tekkis terve hulk puhtalt heliesteetikale keskenduvaid muusikastiile, mida praegused teismelised lihtsustavalt noise’iks nimetavad. Kui näiteks Radioheadi eksperimentaalsed albumid vulgariseerisid seda esteetilist suunda, siis Animal Collective teeb praegu oma muusikat täpselt sama kogemusega, ja vaata, kui lahe see on!

Ma usun küll, et nii Luarvik Luarviku eksperimentidest kui ka rühmituse METABOR (Kiwa, Kaarel Kurismaa, Masin, p0rt jt) müralahingutest olen ma, just vastupidi, tagasi popi juurde tulnud. Ja kavatsen seda suunda järgmisel albumil veelgi enam jätkata.

„Skeletons on Rockil” on ühendatud avangardne heliesteetika ja lihtne poploo formaat. Kahe-kolme minuti sisse ei saagi suurt keerulist suruda ja miks peakski muusika keeruline olema. Huumorit on seal, ma usun, küllaga, kuigi kirjutasin selle plaadi nii ausalt, kui suutsin. Kui seal kellegi kulul nalja tehakse, siis olen see vaid mina ise.

— Ähvardasid mõne kuu eest Ekspressis ilmunud artiklis Eestist minema kolida ja mujal kunsti tegema hakata. Kui tõsiselt sa seda mõtlesid?

— Kolumnist Mihkel Raud täheldas, et ammu on alanud nn vaikne emigratsioon. Oma mõtetes on paljud end asetanud kuhugi mitte-Eestisse, kus on paremad võimalused ennast teostada. Ja paljud viivad need mõtted ellu, lõikavad läbi oma kultuurilised ja etnilised juured... Ekspress pani mu artiklile nimeks „Pigem kolin ära”, kuid minu antud nimi kõlas ebaisiklikumalt – „Hea uus kultuur?”.

Kolin või ei koli, pole oluline. Ma usun, et näiteks kunstiakadeemia uue hoone valmides ning Kultuurikatla käivitudes saame mainitud viie aasta pärast olulisi positiivseid muutusi näha. Ka eesti muusika hakkab vaikselt maailma muusikaturule jõudma. Tallinn Music Week on selles osas otsustav ja ilmselt ka määrav samm. Kuid kultuurivaldkonna jätkuv kohitsemine ja kultuuriministri küüniline stiil ei anna sellele ootusele veel erilist kütust.

Neile, kes kultuuri edendamise nõude üle ohivad, ütleks, et tänu sellele, et meil on oma Eesti kultuur, oleme olemas. Tänu eesti haritlastele sündis „katastroika” tuhast teine Eesti Vabariik. Kui meie poliitikud näevad kultuuris aga pelgalt esinduspoliitilist kvaliteeti, siis tuleks neil tagasi astuda.

— Kuidas sa Kultuurikatla ühe liidrina Eesti loomemajanduse väljavaateid hindad?

— Vormiliselt olen praegu lihtsalt Kultuurikatla liige. Eesti loomemajandust näen esialgu veel pelga ideena. Ma ei usu, et see konkreetsest kultuuriministrist sõltub. Tean, et suund on võetud, loomemajanduslikke eeskujusid on mitmeid ja häid, ja andeid meil jätkub. Kultuuriministeeriumis tehakse selles suunas juba ammu tugevat tööd. Ükskõik kuhu loomemajanduse edendamiseks mõeldud raha suunatakse, majandus- või kultuuriministeeriumi, peaasi, et sealsed inimesed otsiksid loomeliitude ja loominguliste ettevõtjatega aktiivset dialoogi. Eesti loomemajandus tulgu.

— Mida sa teeksid, kui Kultuurikatel oleks kultuuriministeerium?

— Asutaksin maitsepolitsei ja kuulutaksin minimalismi ametlikuks riigikunstiks. Keelaksin teatrites ropendamise ja televiisoris keha paljastamise, lastele käsiksin ainult piiblist lugemist õpetada ja kõigil sportlastel prille kanda. Kunstnikud peaksid rinnas sertifikaati kandma ja teadlastel tuleks EE-geenile keskenduda... Hopp!

— Ehk värskendaksid mu mälu, kuidas Kultuurikatlal nende rahaasjadega praegu läheb? Tallinna linna õnnetu veebihääletuse tulemusena vist üht-teist saite, aga...

— Esiteks – Katel ei „võitnud” netihääletust ja Linnateater ei „kaotanud” netihääletust. Raha lubati sellele, kellele sai vähem anda, sõltumata hääletusest. Reaalset raha meie käes ei ole, ent niipea kui linn ilmutab huvi oma kultuuriliste prioriteetide vastu, võib Kultuurikatel õitseda. Igal juhul, kõigist takistustest hoolimata, valmib Kultuurikatel 2011. aastaks ja jätkab ka pärast seda. Ta ongi mõeldud jätkama, sest omaalgatuslik Kultuurikatel sündis juba enne 2011. kultuuriaasta idee algatamist. Eesmärgid on märksa pikaajalisemad.

— Kui kõik teie eesmärgid Kultuurikatla arendamise teel täituvad, siis milline ta tulevikus oleks?

— Ilmunud on Kultuurikatla ajalehe esimene number, millega palun huvilistel tutvuda. Selles on nii piltlikult kui ka sõnaliselt vastuseid tuleviku Katla küsimusele. Samuti on arendamisel Katla veebileht kultuurikatel.eu. Kui kõik läheb plaanipäraselt, ilmub Tallinna sadamapiirkonda, Balti riikide ja Põhjamaade piirile mitmetahuline ja võimas kultuurisaar, mis hakkab tugevat tooni andma ilmselt terves Eesti kultuurimaastikus. Tallinn täieneb avaliku kultuuriruumiga, milletaolist on oodatud kaua ja mille järele on ilmselgelt vajadus olemas. Poeetiliselt – toome tuleviku olevikku ja näitame seda.

— Kas sinu arvates saab eristada „kultuuriüldsust” tavalisest üldsusest ja kultuuriinimest „normaalsetest” inimestest? Kas sa oskad näiteks öelda, millal sinust sai kunstnik või muusik?

— Kui just peab filosofeerima... Kindlasti ei saa niimoodi eristada, sest kultuuri on kõigile vaja. Ei ole olemas inimest, kes ei kuuluks kultuuriüldsusesse. On neid, kelle eriala on olemuselt loominguline, ja on neid, kel vähem loominguline. Ka televiisori vaatamine oma kultuuri tarbimine. Kultuuriküsimusi lahkavasse otsesaatesse helistamine on samuti kultuuriloomes osalemine.

Inimestel on kohati imelik ettekujutus kultuurist kui millestki eraldiseisvast ja kaugest ja justkui kellegi teise omast. Kultuur on meie kõigi oma. Mina olen kunstnik, sest loon kunsti. Sina oled ajakirjanik, sest kirjutad artikleid. Keegi kolmas on arst, sest ravib inimesi. Kultuur on kommunikatsioon, millel on mälu. Meie ühine elav mälu. Kuna kultuur on meie kõigi oma, on parem seda praktiseerida ja vähem kultuuri üle filosofeerida. Hea on, kui selleks on loodud viljakandvad tingimused.

— Viimasest ajast mäletan sinu korraldatud aluspesu loopimise aktsiooni Klaxonsi live’il ja teleri aknast sisse viskamist. Kuhu siit võiks edasi liikuda?

— „Rock’n’Rolli seeria” aktsioonid (millest mõned on korraldatud koos Kris Lemsaluga) tegime tahtmise tõttu elavdada inimeste nägemust kunstist. Kunst saab olla lihtne, intrigeeriv, kuid mitte negatiivse alatooniga. Kunsti võib näha seal, kus seda just nagu polegi. Aktsioon sellisel kujul, kui popbändile lendab ootamatult lavale liiga palju aluspesu (aktsioon „Under Wear”) või kui popstaar läidab laval oma fännide kingitud alter ego – hiiglasliku joint’i mulaaži – põlema ja põletab Rock Café peaaegu maha (aktsioon „Joint”) või kui kunstnik virutab institutsionaalse galerii kuraatori suureks hämmastuseks näituse avamisel akna rokkstaari kombel televiisoriga sisse (aktsioon „Tele Vision”), on kutse dialoogile. Sellisel viisil tahan öelda inimestele, et „art must be fun” (kunst peab olema lõbus – K. K.). See on positiivne programm, mis ei välista, et süvenemisel võib veel nii mõnegi põneva tähenduseni jõuda.

— Kas kunstist võiks saada terrorismi absurdini stiliseeritud versioon?

— Terrorist pole „Rock’n’Rolli seerias” jälgegi. Terrorism ise on absurd ja miski ei õigusta hirmuvalitsemist. Lihtsus, ehedus, reaktsioonilisus ja vitaalsus – seda hindan kunstis. No quality, yes energy. Edasi.

viis märksõna

A

•• Kunstniku nime esitähega algab veel mitu ilusat sõna: algus, autor, artist, art. Pseudonüümi A nagu Alfa on Lõo kasutanud ka loov-DJ-na esinedes.

„Skeletons on Rock”

•• Lõo sooloplaati on kirjeldatud kui „energilist pauerelektroonikat”. Et teada saada, mida see tähendab, tasub helikandjat kuulata või külastada selle esitlust 28. märtsil Krahlis toimuval Tallinn Music Weekil.

K

•• Kuuldes sõna „kultuuripoliitika”, libiseb mõni käsi kabuuri, mõni aga klaviatuuri juurde. Lõo kuulub pigem teise leeri. A ja K kokkuliitmine annab nimetuse masinale, millega tapetakse kunstnikke, aga ka ühele Luarvik Luarviku varajasele loole.

„Demo”

•• Muusikalilavastus esietendub 15. juulil Lissaboni teatris Teatro Municipal São Luiz’.

•• Lõo kannab etenduses ette ka ühe eestikeelse loo, mille nimi on „Tuuletango”. Kaasa teeb Kevin Blechdom (pildil).

Aktsioon

•• „Rock’n’Rolli seeria” tegeleb popkultuuri klišeede uuskasutusega — sügisel kaeti Klaxonsi kontserdilava naiste aluspesuga ning hiljem kingiti Trickyle heinaga täidetud hiigelpläru. Kui staarid loobivad enamasti telereid aknast välja, siis enda näituse avamisel tegi Lõo vastupidi — viskas teleri aknast sisse.