Andres Puustusmaa: hambad ristis filmilavastajaks

 (1)
Andres Puustusmaa: hambad ristis filmilavastajaks
Priit Simson

Viis aastat tagasi Tallinnast Moskvasse lahkunud Andres Puustusmaa lööb praegu Venemaal laineid filmiga “1814”, milles teismeline Puškin jahib sarimõrvarit. Elukoha ja eriala vahetus tasus ära. Praegu on ta ilmselt edukaim eesti soost režissöör.

— Viis aastat tagasi polnud ju sugugi kindel, et teil läheb Venemaal nii hästi. Kui kergelt see raske otsus sündis?

— Muidugi ei olnud kindel... Aga ma olen väga kangekaelne tüüp, kui midagi ette võtan, siis tahan seda ka kindlasti lõpuni teha. Mul on lapsest peale olnud kinnisidee, et ma vähemalt proovin – isegi kui ei õnnestu, tean, et ma ei ole lihtsalt niisama istunud. Selle mõtte ristiema on tegelikult Kaie Mihkelson. Istusime parasjagu Draamateatri kohvikus. Olin mõelnud oma filmikatsetuste, põlve peal õppimiste ja harjutamiste valguses, et seda asja on ikkagi vaja tudeerida, läbi mõelda... Kaie oli see, kes ütles, et hakka nüüd pihta, mine! Otsus ei olnud otseselt valulik, aga küllalt kaua näris ikka sees.

— Ja tagasitulekumõtet ei tekkinud kordagi?

— Töö suhtes ei olnud mul tagasiteed, mis ma siin ikka oleksin passinud. Muud võimalust mul ei olnud. Võib-olla oleks olnud ka, ei tea. Eks see uhkus mõjutas ilmselt, tahtsin ajada oma asja, hambad ristis. Kõige tähtsam on oma tegevusele keskenduda – siis on kõik võimalik.

— Kumb teie filmidest on tugevam, kas suvel Moskva filmifestivalil esilinastunud “Armastuse punane pärl” või nüüd ekraanile jõudnud “1814”?

— Tegelikult tuleb esimene neist levisse tunduvalt hiljem, järgmise kevade poole, Moskvas näidati vaid tööversiooni ning film läks tagasi laborisse. Muide, “1814”-st tuleb kinodesse veidi lühem variant. Inimestel, kes filmi vastu suuremat huvi tunnevad, soovitaksin osta DVD. Ma ei saa hinnata, kumb film on parem, kumb nõrgem, suhtusin mõlemasse südamega ja äärmiselt tähelepanelikult. Minu lapsed on nad mõlemad. Aga arvan, et mu kõige südamelähedasema filmi tegemine on alles ees.

— Kas produtsentidelt juhtnööride saamine teid ei häiri?

— Tänapäeval on Venemaal produtsendikino väga maad võtmas, arvan, et nii läheb ka Eestis. Tegelikult on see päris hea. Usun, et tulevikus kujunevad produtsendi ja režissööri staatus ja omavahelised suhted kindlamalt välja, see on selline otsimine.

— Kuidas teil ikkagi õnnestus suures Moskvas läbi lüüa?

— Eks produtsendid jälgisid meie kooli, vaatasid tolle aasta lõpetanute õppefilme ja diplomitöid, mille põhjal hakatigi pakkumisi tegema. Mulle sattus ORT miilitsaseriaal “Tappev jõud”. Päris hämmastav kogemus... Seriaal oli üsna populaarne ja päris “seep” ka ei olnud. Arvan, et see töö oligi pöördepunktiks. Seriaaliga kontrolliti, kuidas ma töötan ja kui kiiresti – Venemaal on kiire reageerimine väga tähtis. Sain rahulikult töötada, sest trupp ja näitlejad olid väga head. Ja operaatorid olid suurepärased, filmiti ju filmilindile. Need inimesed, kellega seni olen koos töötanud, on üldse suisa kingituseks olnud.

— Kuivõrd oluline on sealses filmimaailmas rahvusküsimus, eriti selle aasta sündmuste valguses?

— Ma tean, et selle kohta päritakse alati, olgu küsijaks Vene või Eesti ajakirjanik... Minu suhtlemist kolleegide või sõpradega pole minu rahvus kuidagi seganud, absoluutselt mitte. Pigem küsitakse stiilis: “Ega sa ometi ei arva, et meie kuidagi halvasti mõtleme?” Oli jah kahe riigi suhetes selline ebameeldiv seik, mina seda kommenteerida ei taha. Milleks mul seda torkida? Igaüks teeb oma tööd täpselt nii, nagu ta teeb. Loodan, et minu töö on kasulik mõlemale poolele, kino on rahvusvaheline. Sellega seoses tahan rõhutada, et kuna üks “1814” kaastootjatest on Eesti stuudio Triamen Film ja režissöörgi on eestlane, peetakse seda Venemaal osaliselt ka Eesti filmiks.

— Kriitilisemaid sõnu ma teilt välja ei pigista?

— Eks ma ilmselt olen siinsele laiale massile suhteliselt ebapopulaarne, kuna teen Venemaal tööd ega karda Venemaaga suhelda. Mina olen õnnelik selle üle, mida ma teen ja kes ma olen. Ilmselt näen Eesti-Vene suhtlemisel neid konkse ja miinuseid paremini... Ma ei tahaks sekkuda, pigem kasutan seda oma töös ära. Aga mingid asjad teevad meele kurvaks, kohati on selle üle, mis toimub, piinlik. See ei ole kriitika ühe või teise poole pihta. Silda ei saa ühelt poolt ehitada.

Loe veel

— Ma küsin otse: kas Venemaal on väiksem oht, et isiklik antipaatia takistab eneseteostust?

— Eks me ole kõik inimesed. Oleneb muidugi, mis stuudios ja mis inimestega koos töötada, aga oma kogemuste põhjal võin öelda, et kui inimene ei meeldi, on lihtsalt minu jaoks vastik, siis ega sellepärast ei jää mingi töö tegemata. Venemaal vaadatakse eelkõige, kuidas sa teed ja mida sa teed, kas sinuga on võimalik koos töötada. Olukord, kus käib hirmus kavala mängimine, kõik on näiliselt nutikad, vingerdavad ja salastavad... on sellel mõtet? Elu on selleks liiga lühike.

— Vene Teatri näitleja Kirill Käro on näidelnud kõigis teie filmitöödes. Kui tihedalt Moskva eestlased omavahel suhtlevad?

— Ausalt öeldes ei suhtle ma Moskva eestlastest kellegagi, mõne erandiga. Aga Kirill Käroga oleme lihtsalt väga head sõbrad. Mina ikka ajasin talle kärbseid pähe, et tulgu proovi näitlejana Venemaal. Osa ajast elas ta minu juures ühiselamus, alustasimegi koos. Miilitsaseriaalis oli ta juba enne, kui mina seda lavastama hakkasin. Ka järgmises filmis on tal kindlasti roll.

— Millised tööd on teil praegu käsil?

— Kevadel tuleb veel üks film, Venemaa 1. kanali tellimus. Tegevus toimub tänapäeva Venemaa sõjaväeosas, kerge lüüriline armastuslugu. Tahtsin proovida filmitegemist sellises võtmes, nagu tehti omal ajal Nõukogude n-ö telefilme. Et natuke nostalgitseda, heade näitlejate ja hea tekstiga. On päris kummaline, heas mõttes farsilik, et Eesti režissöör teeb sellisest olustikust filmi. Paar pakkumist on veel. Tahaksin nüüd hakata ka oma kino peale mõtlema, mitte jääda ainult teiste mõtteid teostama.

— Mille poolest erineb filmitegemine Eestis ja Venemaal? Kui raha välja arvata.

— Eks filmitegemise spetsiifika ole igal pool üsna üks ja sama, erinevad vaid inimesed. Otsustamise ja reageerimise kiirus on erinev. Loodetavasti suureneb Eesti filmi puhul kogemuse kasvuga ka see. Ma ei ütle, et peab uisapäisa tegema, aga tuleb tegutseda keskendunult, siis lihtsalt asjad jooksevad kiiremini. Ei saa liiga pikalt vaagida ega närida ennast ja teisi, sest see ei vii kuhugi.

— Kuidas te praegu oma Eestis tehtud (ja kriitikute materdatud) lühifilmidele tagasi vaatate?

— Hea meelega ei vaataks veel mingi pilguga, selleks on aega vaja. Küll ma ükskord vaatan – loodetavasti kerge muigega, heatahtlikult. Oli ju iseenesest tore aeg ja ettevõtmine. Elu on üks ja lühike, nii et ma kindlasti ei kahetse, et ma need filmid tegin. Iseasi muidugi, kuidas nad välja tulid, aga tühja kah! Seal on palju ilusat, nendest võttis osa palju inimesi – väga kallid, südamelähedased tegelased –, kes on praeguseks elust lahkunud.

— Kuidas tekkis näitlejal soov filme teha?

— Filmihuvi tekkis mul 1993. aastal, kui Maximilian Schell tegi Tallinnas filmi “Küünlad pimeduses”. Juhtus nii, et ta valis mind ka ühte episoodi. Episood kestis 15 võttepäeva, mis on päris palju. Kondasin ka iga päev võtteplatsil ringi. Võib kõlada pateetiliselt, aga kõik see lihtsalt võlus mu ära.

— Olete ühes intervjuus öelnud, et vaatate kaks filmi päevas. Kes on teie eeskujud?

— Lemmikuid on väga palju ja neid suuri nimesid on veider välja öelda, aga...

Ma hindan režissööre, kes teevad filme väga laiale massile. Näiteks on üks minu eeskujusid Martin Scorsese. Samuti Francis Ford Coppola. Nende lavastajate filmid on väga mahukad, jõulised, sügavad, kaunid, intelligentsed, bravuurikad, neis on kõik olemas. Lemmikute seas on loomulikult Jim Jarmusch, Kim-ki Duki filmid. Vene režissööridest meeldib ilmselt kõige rohkem ikkagi Nikita Mihhalkov, eelkõige tema varasemad filmid. Samuti meeldivad Andrei Kontsˇalovski varasemad filmid. Noor põlvkond on õnneks kõvasti peal, konkurents on hea, me kõik rabeleme oma koha eest päikese all.

— Eesti filmikunstis on praegu optimistlik aeg. Kas olete siin toimuvat jälginud?

— Muidugi! Mida rohkem siin filme tehakse, mida suurem konkurents, seda parem! Seda kiiremini toimub areng, tugevad tegijad pääsevad kiiremini üles. Niimoodi see Eesti film maailmas tuntuks saabki.

— Kas teil on mõni ammune unistuste roll? Režissöörina saaksite seda ju nüüd teostada.

— Mul oli kunagi ammu üks roll, mida oleksin kas teatritükis või filmis endale tahtnud: Raskolnikov. Aga nüüd on see rong läinud.

— Kehastate “1814”-s ka ise üht tegelast. Kas tegu on negatiivse või positiivse kujuga?

— Minul on saksa keele õppejõu professor Gauenschildi roll. Eks ta on pigem selline vastik kuju. Enda filmis näitlemisega kaasnevad teatud probleemid. Näitlejat tabab ikka vahel kõhkluse hetk, kus tahad teistelt küsida, kas mul läks ikka hästi, ega ma midagi vussi ei keeranud... Aga teised vaatavad sind nagu rezˇissööri ega julge hästi vastu vaielda, noogutavad pead, et kõik on hästi.

— Kui suurt publikut te sellele filmile Eestis ennustate?

— Proovin oma filmi ise Baltikumis levitada. Ostsin filmi näitamise õigused välja, sest on põnev proovida, kuidas ma suudan rahva vaatama panna... Arvan küll, et inimesed võiksid minna ja lähevadki seda vaatama. Meil on päris suur seos Venemaaga ja tolle ajaga, tsaarilütseumi esimese lennuga. Ja siin nagu ka Lätis ja Leedus elab palju kohalikke venelasi, kellest paljudele pakub film kindlasti huvi. See on noortefilm, miks ei võiks ka noor eestlane vaadata – jah, tõsi – Vene filmi, mille rezˇissöör on eestlane?

— Kui sageli kodumaal käite?

— Viimasel ajal olen pea igal nädalavahetusel päeva või kaks Eestis olnud, kuid vahel on olnud perioode, kus olen siia väga harva jõudnud. Siinsest kultuuripildist olen ma suhteliselt kõrvale jäänud. Aga kui keegi tahaks mind kuskile näitlema kutsuda, siis ma oleksin rõõmuga nõus.

— Tõsi või?

— Loomulikult! Ma tahan näitlejana jätkata ja olen seda vaikselt üritanud ka Venemaal teha.

Kaadrid filmist

•• Filmi üks meeldejäävamaid stseene, kus noor Puškin (Stas Belozerov) kirjutab värsse aadlineiu Olga (Emilia Spivak) paljale kehale.

•• Hea kõrvalrolli teinud Eesti näitleja Kirill Käro krahv Tolstoi abilise Denissovi rollis

Andres Puustusmaa

•• Sündinud 19. juulil 1971 Tallinnas.

•• Lõpetanud EMA lavakunstikateedri näitleja erialal (1994) ning Moskva kõrgema stsenaristide ja kinorežissööride kooli režissööri erialal (2004).

•• 1994–2002 näitleja Eesti Draamateatris

•• Alates 2004 Mosfilmi režissöör

•• Abielus Vene Teatri näitleja Natalja Murinaga, neil on poeg Aleksander.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare