Andres Tolts – intelligentne esteet asjade ilmast
Paljude siin käsitletud maalikunstnike puhul oleme võinud tõdeda, et nad ei ole ERKI-s maali õppinud. Nii ka Andres Tolts, kes lõpetas disainerina.
Tema esimene esinemine oli 1969. aastal kohvikus Pegasus näitusel SOUP. Sellenimeline rühmitus oli nagu vastukaaluks ANK’64-le. Ajakirjas Noorus toimus vestlusring, kus vastandati esteetikuid ja eetikuid. Ega Tolts kohe esteediks hakanud.
Aastatel 1967–1970 tegi ta kollaaže („Kool” „Laulupidu”, „Seal, kus algab loto”, „Sümpoosion”, „Ase” jt), milles menetles iroonilises võtmes nõukogulikku elu. Ühtlasi tegi ta popilikus võtmes guašimaale, nt „Auto”, „Poksijad” ja „Piritasõit” (1969). Huvitaval kombel pöördus ta nende juurde tagasi 1990. aastatel, mil käis Eesti avangardi rehabiliteerimine koos tuntava nostalgiaga.
Uut avangardistlikku liikumist tervitas Paul-Eerik Rummo: „Muuseas on iseloomulik, millised avangardistliku kunsti suunad on leidnud poolehoidu meie tõesti uuendusmeelses ja õpihimulises kunstnik- ja publikkonnas.” Samas leidub ka veidi kriitikat: „Puhtmaalilistel väärtustel baseeruv abstraktne maal on andnud meilgi häid tulemusi, otse toortegelikkusele avatust nõudev pop on jäänud kaudseks ja jäljenduslikuks.”
Edasi tulid juba õlimaalid: „Maastik” (1970), mille esiplaanile on maalitud mingi geometriseeritud tehismaastiku motiiv, siis samast aastast „Setter”, jällegi tehismaastiku motiividega. Tolts tundub olevat kuidagi „skisofreenne” – paneb ühte maali kokku nii looduslikku kui ka tehislikku.
Võtame mõned varasemad maalid: „Mälestus” ja „Saar” (1971 ja 1973). Ikka peab neis olema midagi natüürmortlikku ja looduslikku. Kuid ka see looduslik mõjub tehislikult.
Võtkem üks tema lemmikmotiive – linnud („Iibis”, 1986, „Pingviin”, 1986, „Õhtumaa lind”, 1986). Kõik need poleks nagu elavad, pigem topised. Sama lugu on kaladega. Ei tea, et Tolts oleks suur jahi- ja kalamees. Topiste taustaks on geomeetrilised mustrid.
Ühel ajal hakkas Toltsi huvitama marmor oma faktuuri ja mustritega. Kunagi kirjutasin tema näitusest, pannes artikli pealkirjaks „Andres Toltsi väikesed narratiivid”. Ilmselt tuli see Toltsi enda 1990. aastate alguse sarja pealkirjast „Väikesed maastikud”. Uuesti tulid sisse kollaaž ja assamblaaž, veel ka üks tema lemmikvõte: pilt pildis.
Alates 1990. aastatest muutus Toltsi visuaalne keel rikkalikumaks. Kuidagi õnnestus tal 1960. ja 1980. aastad ühitada. Stiilinäited 1980-ndatest oleksid „Ekraan” (1981) ja „Pidulik vaikelu” (1984). Siin näitab kunstnik ennast rafineeritud puristina. Või siis „Liha” (1987) – jällegi puhas geomeetria, marmor ja mulaažidena mõjuvad lihakäntsakad. Toltsi vaikelud pole vaikelud, need on lihtsalt vaikus ilma eluta.
Tagasi algusesse
1990. aastate alguses ilmusid, nagu juba öeldud, taas kollaažlikud ja assamblaažlikud elemendid. Võib-olla on lugejale vaja selgitada, mis on nende kahe termini vahe. Esimese puhul on maali tasapinnale kleebitud või mingil muul moel seatud esemeid, kuid kujutis jääb ikkagi tasapinnaliseks. Teisel juhul on aga maalile lisatud esemed ruumilised.
Nii sündis näiteks 1990. aastal teos „Needus”, mille tehnikateks nimetatakse assamblaaži, tapeeti, tekstiili ja plasti. Kunstiteadlased peavad olema täpsed, kuigi võiks öelda, et tegemist on plastist mängusõduritega.
Peab ütlema, et Toltsi kunst on mänguline, kuid muidugi mitte lapselikus mõttes. Kaugelt enne digitaalse virtuaalmaailma tulekut lõi ta oma teist maailma. Seda mitte hüperrealistlikus mõttes. Tema vist ainus hüperrealismiga seostatav pilt on „Pärnu maantee” millalgi 1970. aastate algusest.
Tolts kujundas oma maalikeele nii, et semantiline ja esteetiline pool oleksid koos või vahel ka vastanduksid. Raske on tõlgendada maali „Kukk ja revolver” (1987). On siin tegemist lihtsalt verbalismiga (sest revolvril on ka kukk) või võib välja lugeda suuremat üldistust? Mine või kunstniku enda käest küsima.
Tolts on aastail 1973–1987 koostanud ja kujundanud almanahhi Kunst ja Kodu, kust saab lugeda ka tema enda arukaid artikleid. Ta on teinud kujundusi tuntud eesti luuletajate kogudele, millest esimene oli Jüri Üdi „Detsember” 1971. aastal.
Teised Andres Toltsist
Anu Liivak on otsinud Toltsi kataloogi eessõnasse välja hinnanguid kunstikriitikutelt ja kolleegidelt. Neid on tagantjärele huvitav meenutada.
Leonhard Lapin 1988: „Vene avangardi edaspidi tugevalt mõjutanud sots-arti tähtteosena nimetab Boris Groys Bulatovi 1971. aastal maalitud „Horisonti”. Sama tähendusega Eesti liit-popis on Andres Toltsi 1969. aastal loodud maal „Poksijad”, millel kunstnik kujutab kaht Stalini-aegselt fotolt võetud poksijat, ühe kindalööki tabamas teise pead... Bulatovi maali koloriit on stalinistlikult helge, Toltsil seevastu toores ning rõhutud meeleolu kandev.”
Jaak Kangilaski 1983: „Õigusega ütles Evi Pihlak ühes A. Toltsi näituse arvustuses, et asjadesse suhtumise taga on inimlikud probleemid. Tõepoolest, kunstiajalugu on täis näiteid, kuidas eluta esemete kujutamine on sisaldanud keerukamat inimlikku ja sotsiaalset tähendust kui mõni paljude inimfiguuridega kompositsioon.”
Evi Pihlak 1986: „Esemeid A. Toltsi maalidel aktiviseerida aitab suurepäraselt konkreetsete ja abstraktsete vormide üheaegne kasutamine. Seda, kuidas poolabstraktses maalis joontest ja värvilaikudest mõni ese või konkreetne kujund välja selgineb, oleme võinud maalikunstis sageli näha. A. Tolts on valinud teise tee. Tavaliselt konkreetsed ja abstraktsed elemendid ühes ja samas maalis eksisteerivad lahus.”
Ants Juske 1992: „Tolts armastab ilusaid asju, kuid konventsionaalse „ilusa ilu” kõrval peab asjadel olema mingi metafüüsiline tähendus. Tõenäoliselt on ta sellise asjademaailma „õilistamise” võtnud kaasa ajast, mil ta veel maalis inetuid asju.”
Viimase hinnanguga ma ühinen.
