Andres Tolts tegi näitusest „Näituse”
Andres Tolts (snd 1949) tähistab täna kell 18 Kunstihoones oma tähtpäeva suurejoonelise väljapaneku „Näitus” avamisega.
Pealkiri on iseenesest kontseptuaalne. Tõepoolest, miks nuputada mingi poeetilis-filosoofiline pealkiri – näitus on näitus ja näitabki, mis see näitus on. Ta on olnud ise professionaalne näitusekujundaja ja teab, kuidas üks näitus peab välja nägema.
Näitus algab Ludmilla Siimu tehtud Toltsi portreega 1971. aastast. Siim oli tema kunstiõpetaja Tallinna 46. keskkoolis. Juba siis olid nad Ando Keskkülaga mitte ainult Siimu õpilased, vaid ka mõttekaaslased. 1968. aastal ERKI-sse astudes oli ta juba küps kunstnik, kes oskas ka oma mõtteid väljendada.
Miks ta valis just tööstuskunsti ehk disaini eriala? Eesti kunstis valitses maalilisus, mis oli jõudnud abstraktsionismi. Selline lüüriline liin ei ahvatlenud noori, kes moodustasid rühmituse SOUP ’69, mis huvitus popkunstist ja kontseptualismist. Maastikumaali asemel tulid linnamotiivid ja ka Tolts uitas mööda Tallinna tühermaid.
Roostes tsisterni motiiv on tal juba 1967. aastast, hiljem kordas ta sama motiivi suurel õlimaalil. Mõlemad on näitusel ka näha. Ilmusid ka „konstruktsioonid” (juba 1967. aastal) – korrapärased paksud mustad jooned, mis jäid nagu maali tasapinnale, moodustades taustale raame. Neile on Tolts siiani truuks jäänud.
1968. aastal ilmusid kollaa-žid – iroonilises võtmes väljalõi-ked nõukogudeaegsetest klantspiltidega ajakirjadest (Kool, Hermeliin, Laulupidu jt). 1969. aastal tulid assamblaažid, kus ta kasutas objektide taustaks mustrilist sitsikangast ja tapeeti. Kahjuks ei saanud kõiki popilikke töid välja panna, kuna varsti tuleb Kumus suur eesti popkunsti näitus, kus Toltsi tööd on kindlasti kesksel kohal.
Nagu enamasti kõigil, toimus alates 1975. aastast rahunemine. Kuigi Tolts proovis ka hüperrealismile lähedast laadi („Pärnu maantee”, 1974), säilitas ta endale omase kujundikeele, kuid tema maalid muutusid viimistletumaks ja rafineeritumaks. Sel-listest töödest koosneb Kunstihoone suure saali väljapanek, kus on üleval klassikaline Tolts. Võtame omaaegsetelt näitustelt sellise rea: „Laud” (1978), „Ekraan” (1981) „Pidulik vaikelu” (1984), „Õhtumaa lind” (1986) jt.
Uusim kraam tagasaalis
Üks tema meelisteema on eluta ja elusa looduse kooseksisteerimise võimaluste otsimine. Konstruktsioonide ja suurte ekraanide taga on loodusmotiivid (ma pole küll kindel, kas maastikumaal on tema tugevamaid külgi), siis igasugused linnud ja kalad, mis mõjuvad esteetilises keskkonnas, marmoriga ümbritsetuna nagu topised. Lemmik-võtteks saab ka pilt pildis. Vahel tahaks nagu katsuda, kas mõni pilt on maalile kleebitud või on ta ikkagi maalitud.
Kindlasti saab Toltsi maalide puhul rääkida metafüüsilisusest. Ühes intervjuus on ta öelnud: „Olin 14–15-aastane, kui ühest raamatust de Chirico töid vaadates järsku aru sain, mis on see aines ja sfäär, millega kunst tegeleb.”
1990-ndate alguses, kui algas eesti avangardismi rehabiliteerimine ja retroavangardism, pöördus ka Tolts oma 1960. aastate lõpu loomingu poole, kuid muidugi juba metatasandil. Paljugi sellest on ka käesoleval näitusel, kus tagumistes saalides on kõige uuemad tööd. Kuid Tolts on jäänud Toltsiks. Olgu veel lisatud, et tulevad ka satelliitnäitused: 30. septembrist Hobusepea galeriis ja 8. oktoobrist Hausi galeriis, kus toimub kell 17 ka juubeli tähistamine.
„Näitus”
Andres Toltsi isikunäitus
Tallinna Kunstihoones
25. oktoobrini
