Andres Vanapa – suur jutupaunik ja noorte mõjutaja

In memoriam Esmaspäeval suri novellimeister Andres Vanapa (2. IV 1924 – 25. X 2004).

“Eesti kirjanike, kunstnike, näitlejate ja heliloojate hulgas on vähe neid, kes teda poleks tundnud. Vanapa oli suhtlemisaldis boheemlane, kel oli silma inimeste ja nende loodud õhkkonna peale,” öeldakse kirjanike liidu järelehüüdes.

Vanapa oli meister novellide peale. Neid on temalt ilmunud raamatutes “Vale sadama jutud”, “Taevatalu”, “Kivilõhkujad”, “Ma olen väga ilus”, “Vanapagana tosin” ja “Vanapagana teine tosin”. Lisaks novellidele kirjutas ta luuletusi (kogud “Pihlakaviin”, “Grammofon”, “Päti vile” jt), romaani “Riiulid” ja poistejutukogu “Meie kamp, koerast rääkimata”.

Rebasepilguga vana

Kuid kõige soojemalt meenutatakse teda jutupaunikuna ja nooremate kolleegide mõjutajana. “Ta oskas värvikalt iseloomustada peaaegu kõiki Eesti viimase poolesaja aasta kultuuritegelasi – kahjuks jäi see kõik suurelt jaolt kohvikuseinte vahele,” nenditakse järelehüüdes. “Mitmed temast 15–20 aastat nooremad kirjanikud avastasid, et Vanapagan on suurepärane õpetaja ja kodukriitik. See oli eriskummaline muie, millega ta pani paika manerismi ja tehislikkuse ilminguid oma noorte sõprade loomingus.” Vanapagana õpilaste hulka kuulusid Enn Vetemaa, Teet Kallas ja Andres Ehin.

“Vanapa oli üks elusam ja noorem inimene, isegi need viimased ajad, kui ta rohkem kodus istus ja vähe liikus,” meenutab Jürgen Rooste. “Ta olek ja jutt tegid meele hääks... kui nad just kurvaks ei teinud. Siuke muhe rebasepilguga vana, kes ikka mõne krutski välja pigistas...”

“Malemäng on ainus töö, sport või kunst, mida ma Vanapaga koos olen teinud. Nalja ja naerda sai alati palju, nii et kõht krampis,” meenutab Vanapat Tarmo Teder. “Muidugi kuulusid õlled ja napsid asja juurde. Andres võis ka endast kolm-neli korda nooremad luuletajad tuimaks istuda või tümaks rüübata. Vahel manas Vanapa tõsise näo ette ja lausus ohates: “Surm ei taha ka kuidagi tulla.” Ja puhkes tihkesti rõkkama.”