Preemiasadu on nii tihe, et Päevalehe kultuuriajakirjanikel hakkab juba veidi imelik – ei tohi ju oma kaastöölist ülemäära üles kiita. Või samas, miks mitte? Loorberid on selleks, et neid mäluda. Niisiis vaatame üle, mida žüriiliikmed, lugejad ja autor ise Kivirähki viimastest teostest arvavad.

Kes saavad kirjanduspreemiaid?

•• Tartu linnaraamatukogu kodulehel kättesaadava nüüdisaegsete kirjandusauhindade loetelu põhjal võib resümeerida, et kõige enam preemiaid on aegade jooksul pälvinud vanameistrid Jaan Kross ja Mats Traat. Tihedalt kohtab ka Hando Runneli, Madis Kõivu, Viivi Luige ja Jaan Kaplinski nime.

•• Nooremate autorite seast on eri žüriid lisaks Kivirähki teostele tõstnud sageli esile ka Emil Tode / Tõnu Õnnepalu ja Hasso Krulli teoseid. Surmtõsiseid järeldusi sellise statistika põhjal siiski teha ei tasuks – kirjanduses matemaatika ei maksa.

Andrus Kivirähki selle hooaja preemiad

•• Eesti lastekirjanduse keskuse üheksandat korda korraldatud Nukitsa võistlusel võitis laste lemmikkirjaniku auhinna Andrus Kivirähk. Nukitsa võistlus on üle-eestiline lugejaküsitlus, kus lapsed hindavad kahel eelneval aastal ilmunud algupäraseid lasteraamatuid. Võitjateks osutunud Kivirähki ja lemmikillustraatori auhinna saanud Heiki Ernitsa kirjutatud ja joonistatud “Leiutajateküla Lotte” kogus ülekaalukalt enim hääli nii kirjaniku kui ka kunstniku kategoorias.

•• 2007. aasta Virumaa kirjandusauhind läks Andrus Kivirähkile raamatu “Mees, kes teadis ussisõnu” eest. Andrus Kivirähk sai selle auhinna teist korda, eelmine kord pälvis ta selle raamatu “Rehepapp” eest. Temast enam, viiel korral on auhinna laureaat olnud Jaan Kross. Kaks korda on selle võitnud Mats Traat. Auhinna eesmärk on tunnustada Eesti ajaloo ainelise väärtkirjanduse loojaid, tutvustada ja levitada väärtkirjandust. Auhind määratakse parimale kalendriaasta jooksul ilmunud Eesti ajalugu kajastavale, mis tahes žanris kirjutatud väärtkirjanduse hulka kuuluvale eestikeelsele kirjandusteosele.

•• Eduard Vilde kirjandusauhinna sai Andrus Kivirähk romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” eest. Vilde kirjandusauhind väljendab lugejate austust eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde loomingu vastu. Auhind määratakse aasta parimale Eduard Vilde traditsioone järgivale kirjanduslikule teosele. Kirjandusauhind on tunnustuseks kõige värskemale kodumaisele kirjandusele. Kalev Keskküla on Eesti Ekspressis kirjutanud, et Kivirähk on vilka sulega žurnalist ja satiirik nagu Eduard Vilde.

•• Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali draamaauhind näidendi “Voldemar” eest. Auhind määratakse parimale eelneval aastal esimest korda ilmunud teosele.

•• “Mees, kes teadis ussisõnu” oli 2007. aastal raamatukaupluse Apollo lugejate eesti ilukirjanduse lemmikraamat (65% vastanutest nimetas seda parimaks).

•• ETV kultuurisaate “OP!” hea kirjanduse auhinna pälvis Andrus Kivirähk eelmisel aastal raamatumüügi edetabeleid kaunistanud romaaniga “Mees, kes teadis ussisõnu”.

•• Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kultuuriauhind Andrus Kivirähkile romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” ja näidendi “Voldemar” eest. Hoolimata romaani tegelikkusekaugusest, süngest ja vägivaldsest ainesest on see saanud aasta loetavaimaks ilukirjandusteoseks, Karusoo lavastatud näidend “Voldemar” on tõenäoliselt nii hea, et seda lihtsalt ei pääse teatrisse vaatama.

•• Eesti teatri aastaauhindade algupärase dramaturgia auhind Andrus Kivirähkile “Voldemari” eest, teatriajaloo ja inimesemõistmise avardamise eest.

Nelja näoga Kivirähk

•• Kirjanik Kivirähk on oma mõtete väljendamiseks loonud endale mitu nägu. Kunagi raiutakse need Washingtoni, Jeffersoni, Franklini ja Lincolni kombel Ontika pankrannikusse.

Nimi: Issand Jumal

Tsitaat: “Ahoi, ristirahvas!”

•• Issand “Kivirähk” Jumal on konkreetse jutuga mees. “Kapten laevas, jumal taevas,” ütleb vana meremees. Ja olgem ausad – kirikuhoone oma kõrge viilkatusega meenutab pisut tagurpidi keeratud jahtlaeva. Jumalana käitub Kivirähk nagu autoritaarse stiiliga ülemus või ettevõtte omanik, nõukogu esimees, kes aeg-ajalt tegevjuhile piiskop Põdrale peale käratab ning meenutab, et tööd on ka vaja teha. Ja vaene tegevjuht hakkab siis vallandamise hirmus oma ärilõunaluuslanke välja vabandama. Verbaalne sadomasohhism.

Nimi: Ivan Orav

Tsitaat: “Tibla!”

•• Iseloomustus: Eesti-aegse inimesena peab Ivan “Kivirähk” Orav oma kohustuseks ajalugu demütologiseerida. Ajalooõpiku veergudele trükitud postmargi mõõtu paraadportree taga on lihtne inimene kõigi oma nõrkustega, kõlab tema tees. Ja muidugi ei unusta härra Orav siinjuures iseennast, täpselt nii, nagu Ivan Orav meenutab oma elu Eesti Wabariigi poliitilise eliidi nõuandjana-siilina, jutustaksid päris Siil ja Kaaren ümber Kalevipoja elulugu.

Nimi: Elmar Seljanka

Tsitaat: “Laar pole sellel kevadel moes” (aprill 2007)

•• Iseloomustus: Elmar “Kivirähk” Seljanka suudab seletada kõik nähtused lahti moe vaatepunktist. Kui Pauksonitel liigub Jäär Marsi trajektooril Veenuse koosinust läbivas Neitsis ning tulemuseks on beebibuum, siis Seljanka ütleb, et seks on moes kevadsuvel ning jõululapsed detsembris. Kes millist seletust usub, on iseasi.

Nimi: Andrus Kivirähk

Tisitaat: “Vaata kolumni ja vali üks.”

•• Iseloomustus: Selle teksti kirjutamise ajal (neljapäeval kell 11.21) istub Kivirähk Eesti Päevalehe toimetuses arvuti taga. Nõjatub mugavalt tooli seljatoele ning loeb oma värskelt kirjutatud kolumni üle. Seejärel salvestab selle toimetuse serveris sinna, kust keele- ja muud toimetajad selle üles leiavad. Pool tundi tagasi jalutas ta piki toimetuse koridore ja lauavahesid edasi-tagasi, mõtlik ilme näol. Nüüd, kui tekst salvestatud, klõbistab kirjanik-kolumnist süvenenult oma taskutelefoni. Kui tehnikaimed end ammendavad, võtab Kivirähk kohvi, sirvib uudisteportaale ning kirjutab kolumnile midagi vahele.

Intervjuu

Andrus Kivirähki jaoks on preemia lugeja südamest tulev tänu

— Kui olulised on sinu jaoks preemiad ja auhinnad? Kas nende väärtus auhindade kogunedes ka kuidagi devalveerub?

— Preemiat saada on muidugi tore, aga täpselt sama tore on ka see, kui sinu juurde astub mõni inimene ja sind lihtsalt südamest tänab. See on ka preemia ja teeb samamoodi tuju heaks.

Kusjuures minu jaoks on oluline ka näiteks see, kui preemia antakse lavastajale minu näidendi lavastamise eest või näitlejale rolli eest minu tükis. Ma suhtun ka nendesse auhindadesse justkui enda omadesse.

Auhindade kogunedes nende väärtus ei devalveeru, aga säärast õhinat ja elevust, mida ma mäletan varasematest aegadest, ma kahjuks tõesti enam ei tunne. Pigem on valitsevaks tundeks rahulolu, et maailm toimib õiglaselt, sest ausalt öeldes – ega ma ei arva, et ma oleksin need preemiad saanud tänu heale õnnele või tutvuse kaudu. Ma usun, et nii “Voldemar”, “Ussisõnad” kui ka “Lotte” on neid preemiaid ka väärt. Iseasi, et neid preemiaid Eesti riigis nii palju on ja et suur osa neist nagu kokku lepitult sel aastal mulle osaks langes. Aga eks see näitab mingis mõttes žüriide ja hääletajate sarnast maitset.

— Millised sinu teosed on sinu enda jaoks kõige olulisemad, paremad ja südamelähedasemad?

— Seda on võimatu öelda, sest romaani või näidendit, mis pole mulle südamelähedane, ei ole mõtet publiku ette lastagi. Võib-olla aja möödudes hakkan ma neis ka vigu nägema, aga kirjutamise hetkel on nad kõik olnud mulle olulised ja ma olen neid kirjutanud nii hästi, kui oskan.

— Sind on ohtralt auhinnatud ja rahvakirjanikuks tituleeritud, kuid mis kirjanik on sinu enda jaoks Eesti parim, kelle teoseid sa alati loed ja kõrgelt hindad?

— Kui jääda ainult klassikute juurde, siis ega Tammsaarest ja Lutsust üle või ümber ei saa. See on nii üldlevinud ja kooliõpikulik seisukoht, et kõlab peaaegu igavalt, aga ega alati ei peagi originaalne olema. Kui miski on läbi aegade pinnale jäänud, siis on sellel järelikult tõsine põhjus.

Kivirähki teosed on raamatukogus alati lennus

•• Tallinna keskraamatukogu töötajad tunnistavad, et Kivirähki raamatud riiulitele seisma ei jää, vaid on kogu aeg nii-öelda lennus. Algselt uudishimust lugema hakanust saab hiljem ehk isegi Kivirähki püsiklient.

•• 2007. aastal oli Tallinna keskraamatukogu loetuim ehk enimlaenutatud raamat Andrus Kivirähki “Rehepapp” (932 lugejat) ning teisel kohal Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” (528). Kolmandale tuli Erik Tohvri “Peeglikillud” (475). 2007. aastal ilmunud raamatute laenutamispopulaarsuse edetabeli tipus on samuti Kivirähk raamatuga “Mees, kes teadis ussisõnu”, mis edestas Erik Tohvri “Mürgiliblikat” (474) ja Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” (220).

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja Merle Pobul:

•• Kuna Kivirähk on saanud mitmeid kirjanduspreemiaid, siis osa lugejaid tahab teada, milles on kirjaniku fenomen. Lugejad, kellele meeldib absurdihuumor ja peidetud alltekst, jäävad tema raamatuid lugema ka edaspidi. Muidugi on palju lugejaid, kellele Kivirähki esimene loetud raamat jääb ka viimaseks. Seda eriti vanemate inimeste seas. Osa lugejaid ütleb, et Kivirähki raamatuid on raske lugeda. Ent kui esimesest võõristusest on üle saadud, siis läheb lugemine juba ladusamini.

Lasteteeninduse peaspetsialist Ülle Kuuse:

•• 2. aprillil, rahvusvahelisel lasteraamatupäeval annab Tallinna keskraamatukogu välja eelmisel aastal ilmunud ja meil möödunud aastal enim loetud Eesti lasteraamatu autori auhinna. 2004. aastal sai selle Andrus Kivirähk raamatu “Limpa ja mereröövlid” eest. Raamat ilmus aasta teisel poolel ja see näitab, et tegemist on laste poolt armastatud kirjanikuga, kelle teoseid laenutatakse raamatukogust juba ilma suurema reklaamita.

•• Kõik Andruse lasteraamatud on meil väga loetavad. Enamik on valitud ka kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja. Ka näidendiraamat “Sibulad ja šokolaad” on nõutud lugemisvara.

•• Viimasena ilmunud lasteraamat “Leiutajateküla Lotte” on ikka nii-öelda lennus, see tähendab, et riiulisse seisma ei ole see veel jäänud, kohe kui tagastatakse, lanutakse see uuesti välja.

Küsitlus

Kivirähk on tuntud rohkem raamatulehtedelt kui lavalt

•• Päevaleht Laupäev küsis Tartu tudengitelt, milliseid viimaste aastate populaarsema kirjaniku raamatuid on nad lugenud ja kuidas need meeldivad.

Martin Mäesalu (21),

juura kolmas kursus

•• Lugesin omal ajal “Rehepappi”. Oli päris hea. Eriti meeldis algus, lõpp vajus pisut isegi ära. Aga ega ta mulle muidu kätte sattunud ei ole. Ta kirjutab lehes ka üsna palju ja tema artikleid ja lugusid loen ma ikka iga nädal. Teatris olen Kivirähkiga kokku puutunud vaid nõnda palju, et 9. klassis tegime kunagi kooliteatri raames “Vanamehi seitsmendalt”. Aga ma usun, et Kivirähki võib nimetada lausa moodsaks rahvuskirjanikuks, kedagi teist vist tema kõrvale küll asetada pole.

Tajo Oja (22), riigiteaduste kolmas kursus

•• Korraliku eestlasena olen ma lugenud kõiki Kivirähki raamatuid. Ma arvan, et Kivirähk on praegu meie kõige omanäolisem kirjanik ja teist sellist lihtsalt ei ole. Kuigi ma pean ütlema, et Ivan Orava lugude taset pole ta minu jaoks enam kordagi ületanud. Kui vähegi ajaloo vastu huvi tunda, siis peaks Ivan Orav olema lausa hädavajalik lugemine. Aga teatris mul temaga kokkupuude puudub.

Aet Kaare-Põiklik (26),

endine üliõpilane

•• “Siiri, Siim ja saladused” oli väga tore raamat. “Rehepapi” lugesin ka läbi. See oli üsna hea lugemine, aga ma ei saa öelda, et see oleks minus ka erilist vaimustust tekitanud, ja ilmselt uuesti ma seda kätte ei võtaks. Käisin ka teatris “Rehepappi” vaatamas, oli ka päris hea tükk, pigem ajas iga krõbedama sõna peale naerda rõkkav publik närvi.

Ly Aunapu (21), ajakirjanduse kolmas kursus

•• Olen lugenud nii “Rehepappi” kui ka “Meest, kes teadis ussisõnu”. See viimati mainitu avaldas mulle tõesti muljet. Kivirähk on selline kirjanik, kes oleks nagu kogu aeg olemas olnud, ma ei oskagi öelda, millal ma ta enda jaoks avastasin. Kui vähegi aega leian, tahaks ka tema teised raamatud läbi lugeda. Teatris ma pole tema asju näinud ja ei meenugi, mida seal lavastatud on.

Inga Jaagus (23), semiootika kolmas kursus

•• Ega ma suur Kivirähki asjatundja pole. Teosed “Rehepapp” ja “Mees, kes teadis ussisõnu” lugesin ma läbi. Aga rohkem olen ma tema asju teatris näinud. Päris toredad, kuigi tema loodud dialooge saab raamatus kindlasti enam nautida. Küllap ma loeks tema asju veelgi, kui kätte satuks, aga erilist eesmärki kogu Kivirähki loomingut läbi lugeda ma endale ka ei sea. Eks ta on meil selline populaarne rahvakirjanik ja mööda temast vist kuidagi ei saa.

Riho Laurisaar