Andrus Kivirähk: uuel raamatul pole “Rehepapiga” miskit pistmist



Täna esitleb Andrus Kivirähk Kirjanike Majas oma uut romaani “Mees, kes teadis ussisõnu”, mis kujutab pessimistlikult ühe rahva ja keele väljasuremist.

Oled kirjutav inimene ja küsimustelegi vastad kirjalikult. Siiski saab “Rahva Omakaitse” saates ka sinu häält kuulda. Saade on eetris olnud juba ilmatuma aja, kas väsitama ei hakka?

Selle saate ülesehitus on ju säärane, et kokku saavad kaks sõpra, kes pole teineteist nädal aega näinud, ja ajavad otse-eetris omavahel juttu, vahepeal mängivad ka muusikat. Äraväsimine saaks tekkida ainult siis, kui meil poleks Juurega enam teineteisele midagi öelda, aga seda vist niipea ei juhtu. Teemad ju ronivad ise nina alla, sageli leiame me juba ainuüksi teekonnal kodunt raadiosse midagi, mille ümber padrata.

Urmas Vadi sai “Georgi” muusikali käsikirja eest asjatundjatelt noomida, sest süžee ei vastanud päris täpselt ajaloolisele tõele. Kas sina ei ole oma teatriajaloo-aineliste teoste puhul sellist mõistmatust kohanud?

Ei ole. Teatriajalugu on üldse mu lemmik, ma tunnen end seal üsna vabalt ja mulle meeldib sellest kirjutada. Praegugi käivad Draamateatris proovid uue teatriajaloo-ainelise näidendiga, mille pealkirjaks on “Voldemar” ja mis põhineb Panso päevaraamatutel.

Täna esitletava raamatu pealkirja põhjal võib eeldada, et lugeja leiab end “Rehepapist” tuttavas olustikus, eesti rahvamütoloogia müttamistes. Või millest kõneleb “Mees, kes teadis ussisõnu”?

Üks asi, mida ma küll kindlasti seoses uue romaaniga tahaksin inimestele kinnitada, on see, et tegemist ei ole uue “Rehepapiga”. See raamat pole “Rehepapi” järg ja tal pole “Rehepapiga” üldse midagi pistmist. See on hoopis süngem ja palju traagilisem lugu. Lugu ühe rahva ja ühe keele väljasuremisest. Romaani peategelane ja mina-jutustaja ongi siis see pealkirjas välja kuulutatud viimane mees, kes mõistab veel ussisõnu. Raamat on tema monoloog, ta jutustab oma elust ja see elu on olnud üsna karm.

Ajaliselt paigutub “Mees, kes teadis ussisõnu” “Rehepapi” eelsesse aega, kusagile muinasaja piirile, piltlikult öeldes aastatesse, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Juba see ajastu tingib, et lugu on kaunikesti vägivaldne ja verine. Nalja saab muidugi ka, sest tragöödia ja komöödia on juba kord kaksikvennad ja see, mis ühele inimesele tundub lõpmata kurb, ajab teist hoopis naerma. Kõik sõltub vaatepunktist.

“Rehepapp” muutus ruttu nii populaarseks, et näiteks poliitikud (kes ei pruukinud teost tegelikult lugedagi) kasutasid vahepeal “rehepapluse” terminit iiveldava järjekindlusega. Kas see häiris sind?

Ei, miks see mind häirima peaks? Ega seda mõistet ju lausa võõriti ka ei pruugitud, enamasti oldi asja sisust siiski üldjoontes aru saanud. Ju siis eesti keeles lihtsalt puudus varem vajalik väljend teatud elu- ja mõtteviisi väljendamiseks, et sõna “rehepaplus” otsekohe kasutusele võeti.

Mõni naerab näiteks anekdootide peale vaid viisakusest, ilma et tegelikult naljale pihta saaks. Mis sa arvad, kui hästi sinu lugejad su teoseid mõistavad?

No kindlasti mõistab igaüks neid isemoodi. Juba kas või “Rehepapp” tõestab seda. Mõni kõõksus seda lugedes lihtsalt naerda, mõni tundis uhkust, et küll oleme ikka tark ja kaval rahvas, kolmandad, vastupidi, pahandasid: miks on eestlasi varastena näidatud? Ja mõni märkas ainult seda, et Õuna Endel ropendab.

Teatritükkidega on samamoodi. Mind paneb alati imestama, et saalis istub ju mitusada inimest, kõigi etenduste peale kokku mitu tuhat, aga ainult kaks-kolm kriitikut on need, kelle arvamusel oleks justkui mingit tähtsust. Nemad ütlevad selle avalikult välja ja see siis nagu olekski tõde. Aga ülejäänud vaatajad? Igaüks näeb ja mõistab ju lavastust erinevalt.

Kuidas läks pühapäevane esinemine Viru-Nigula pühapäevakoolis? Mida sa lastele rääkisid?

Seal ei olnud lapsi, vaid täiskasvanud. Algul muidugi uuriti minu suhet jumalasse – päev varem oli Päevalehes ilmunud järjekordne Jumala kolumn sellest, kuidas Andres Põder endale kolmanda rinnanibu sai. Eks ma siis seletasin, et mina jumalat ei usu, aga ega mul usklike inimeste vastu midagi pole, minu laps uskus ka kaua aega päkapikkudesse ja pani jõulude ajal igal õhtul sussi aknalauale. Päkapikud talle loomulikult midagi ei toonud, aga õnneks on lapsel olemas ema ja isa, kes sussid lahkesti ära täitsid. Sama lugu on jumalasse uskumisega. Inimene palub jumalat, aga ega muinasjututegelane teda ei aita. Aitavad ikka teised inimesed.

Iseasi on kirik. See on minu meelest küll täiesti kasutu organisatsioon. Kui nüüd minna tagasi päkapiku-usu juurde ja tõmmata sellega paralleele, siis oleks kirikuõpetaja säärane inimene, kes teataks, et ainult tema tohib sussi aknalauale panna, kuna tema on vastavas koolis päkapikundust õppinud ja üksnes tema oskab päkapikkudega suhelda. Ja kui siis mõni lihtsameelne sellega nõustub, siis tulebki ta igal õhtul sussi aknalauale asetama ja küsib selle töö eest veel raha ka.

Mina arvan, et igaüks oskab ise oma susse aknalauale tõsta. Ja kui lõpuks mõistus pähe tuleb, siis on ka selge, et kõige lihtsam on ise poest kommi osta.

Mis on menukirjaniku elu miinuspooled? Kui neid on.

Mis miinuseid siin ikka on! Menu tähendab ju lihtsalt seda, et sind loetakse ja vaadatakse. See on ju hea. Samas – ega menu mulle midagi juurde ei anna. Menu pole ju eesmärk, ei ole nii: oh, mul on menu käes, nüüd triivin sellel ja mõnulen. Üks töö saab valmis – ja sellega on kõik. Hakkan tegelema millegi muuga. Ja kui ma istun arvuti taga, puhas ekraan ees, siis ei aita mind küünevõrdki teadmine, et “Rehepappi” on müüdud nii ja nii mitu eksemplari või et minu tükid lähevad teatris täismajale. Sel ei ole mitte mingit tähtsust, see on minevik. Mina pean hoopis välja nuputama, kuidas oma uue tööga hakkama saada, ja see on alati ühtviisi raske.

Kui sind saadetaks tühjale saarele eksiili, siis mis raamatud kaasa võtaksid? Ruumi on.

Ma ei viitsi selliseid tulutuid mõttemänge hästi mängida. Mind ei saadeta ju tühjale saarele eksiili, ma tean seda. Ja ma ei jaksaks kunagi kaasa võtta nii palju raamatuid, kui ma tahaks. Mulle ei piisa kolmest, mulle ei piisa kolmekümnest, mulle ei piisa ka kolmesajast. Mul ei ole kunagi olnud selliseid lemmikraamatuid, mida ma pidevalt öökapil hoiaksin ja aina uuesti läbi sirviksin. Lihtsalt pole aega, uut ja huvitavat kirjandust tuleb kogu aeg peale. Neid raamatuid, mida ma pean enda jaoks hädavajalikuks, on tohutult palju. Minu koduideaal on tegelikult tuba, mille kõik seinad on vooderdatud raamaturiiulitega.

Millise eesti kirjaniku teose laseksid läbi lugeda USA presidendil George W. Bushil?

Bushil nüüd vaevalt peale piibli lugemise millegi muu jaoks aega jääb. Tema pärast pole küll tarvis eesti kirjandust inglise keelde tõlkida.

Pateetika ei ole ilmselgelt sinu rida, kuid siiski, kuidas võiks päästa eesti kultuuri hävingust? Ning kuidas tuua noori raamatute juurde?

Mis eesti kultuuri ja selle hävimisse puutub, siis palun väga: lugege läbi mu uus romaan. Seal on vastus sees, kahjuks üsna pessimistlik. Aga noorte raamatute juurde toomine… Raamatuid ju ometi loetakse, ega see kunst pole kuhugi kadunud. Muidugi ei loe raamatuid kõik inimesed, kunagi pole lugenud. Meenutame igaüks kas või oma kunagisi klassikaaslasi: kui palju oli nende hulgas kirjandushuvilisi? Mina mäletan, et alles ülikooli minnes kohtasin ma inimesi, kes olid lugenud samu raamatuid mis mina ja kellega sai neist rääkida.

Lõppude lõpuks, ega tubli torujüri ei peagi olema kursis kirjandusega, peaasi, kui ta oma tööga hakkama saab! Ja eks igaüks siis ise otsustab, kas ta tahab tulevikus olla torujüri või kogeda elus ka midagi huvitavamat. Ega kedagi ei saa ninapidi kultuuri sisse suruda. Mis me topime talle Dostojevskit või Tammsaaret, kui ta hambad risti ajab.

Balzaci raamatus “Kaotatud illusioonid” anuvad kirjanikest sõbrad peategelast tagajärjetult, et ta ei madalduks ajakirjaniku ametini. Kuidas on kokkupuuted ajakirjandusega määrinud sinu moraalset palet?

Siin taga on suhtumine kirjanikku kui mingisse kõrgemasse olendisse. Ei sobi sel pühal linnukesel teha seda ja ei sobi teha teist… See on täielik jama. Mina olengi tegelikult diplomeeritud ajakirjanik, ehkki ma pole õiget ajakirjanikutööd elus kuigi palju teinud. Olen ikka üritanud lihtsamalt läbi ajada – huumori, kolumnidega… Nii et muu kirjatöö jaoks jääks võimalikult palju vaba aega. Ega iga päev hommikust õhtuni toimetuses istudes tõesti enam raamatuid ja näidendeid kirjutada ei jõua, see on selge.


“Mees, kes teadis

ussisõnu”

Andrus Kivirähk

Eesti Keele Sihtasutus


Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama
189 000€
Harku vald, Korter
161 500€
Tallinn, Korter
180 000€
Tallinn, Korter
126 500€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
197 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
295 000€
Harku vald, Maja
Otse omanikult!
102 900€
Tallinn, Korter
158 000€
Tallinn, Korter
115 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
166 000€
Tallinn, Suvila

99 900€
Tallinn, Korter
118 900€
Tallinn, Korter
754 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare