Andrus Kõresaar – porganditest pilvelõhkujani


Kõik algas üheksa aastat tagasi porganditest. Hannoveris toimunud EXPO paviljon oma kiikuvatest juurviljadest laega kuulutas efektselt noorte ja andekate arhitektide astumist kohalikku raskeliigasse. Hiljem valminud inglise kolledži spordihoone, Fahle maja, spaahotell Georg Ots, Tallinna sünagoog on võitnud kadedust tekitaval hulgal auhindu.

 Praegu on KOKO töödest valmimas kaks väga erilist maja Tallinna südalinnas: Metro Plaza Viru ringi veerel ja laudsepatöökoda Rotermanni kvartali väljaku ääres.

Andrus Kõresaar on visionäär. Kuid veidral ja õnnelikul kombel on ta lisaks ka suurepärane praktik, kes suudab tavatult palju pööraseid ideid ka materialiseerida. Praegu on ta koos sõber Raivo Kotoviga arhitektuuribüroo KOKO ja Produktsioonigrupi omanik ning annab tööd paarikümnele inimesele.

— Mulle meeldib laudsepatöökoja sürreaalne kombinatsioon vanast töökojast ja kolmest industriaalsest mütsist selle peal. Vana-uue kontrast on sarnane Fahle majaga, kuid Rotermanni kolmiktornid mõjuvad lustlikumalt. Kuidas saab selline hull idee alguse?

— Selle maja tekkimise aluseks on piirangud, mille on seadnud muinsuskaitse ja linn. Maja oli õnnetus olukorras, sest oli jäänud välja ülejäänud ala detailplaneeringust. Seadus ütleb, et ilma detailplaneeringuta tohib vanale hoonele ehitada juurde kuni kolmandiku, seega pidime hakkama seaduse piires parimat otsima. Keeruline lähteülesanne.

— Kuivõrd erines Metro Plaza projekteerimine kolmiktornidest?

— Seal oli detailplaneering tehtud ja piirangud linnaga läbi räägitud. Rotermannis oli valida, kas teha see uus 33% ühe madala korrusena või leida mõni muu lahendus. Kuid analüüs näitas, et väljakuäärne hoone tahab kõrgust. Et tekiks väljakuruum.

Kui me neid asju mõtlesime, siis meenus mulle üks näitus Berliini Hamburger Bahnhofis, vanas raudteejaamas, kus praegu tehakse nüüdiskunsti väljapanekuid. Olin näinud seal üht fotonäitust tööstusmaastikest: piltidel olid industriaalsed maastikud, lõputud korduvad elementide armeed kuni silmapiirini välja. Vormiliselt noppisime inspiratsiooni ühelt pildilt meelde sööbinud metallitööstuse jahutustornidest.

— Kuidas sa suhtud oma loodud majadesse pärast nende valmimist. On sul oma loominguga mingi sentimentaalne side?

— Kui maja on valmis, siis kaob huvi selle vastu, asi on ikka niikaua huvitav, kui protsess käib. Kuid see huvi võib uuesti tekkida, kui maja areneb edasi. Kui seal tehakse „omaloomingut”, siis võib torkida küll.

— Sa elad ilmselgelt oma elu tihedamalt ja kiiremini kui keskmine inimene (kokkusaamise ajal heliseb Andruse telefon järjepanu). Oled sa kunagi märganud mingeid läbipõlemise märke?

— Ei ole.

— Kuidas sul see õnnestub? Kuidas jagad energiat ja paned prioriteedi paika?

— Ma üritan küll teha plaane, kuid ikkagi jooksevad asjad peale. Et need asjad minust üle ei jookseks, olen mõnikord sunnitud midagi pooleli jätma ja valima selle, mis on parasjagu põletavam. Päris palju tuleb käigu pealt ümber mängida: panna pikaajalisemad tööd ootele ja tegeleda pakilisematega.

— Sa teed valiku alati pragmaatilistel kaalutlustel?

— Jah, ma ei saa lasta emotsioonidel möllata.

— Kuid siiski tundub mulle, et arhitekti kohta oled sa tavatult emotsionaalne ja mänguline.

— Ma ütleks nii, et kui vaadata KOKO projekte üldisemalt, siis erinevad inimesed teevad erinevaid projekte. Ühine nimetaja võiks olla see, et me püüame olla tavalisest mängulisemad. Kuid peamiselt on me töö ikkagi üli­pragmaatiline ja toetub väga täpsetele analüüsidele. Kõige esimene hetk on kõige emotsionaalsem, siis mõtled, et maja võiks välja näha nagu pelmeen või jaaniuss. Kuid edasi läheb kõik väga pragmaatiliseks.

Erinevalt teistest kunstivaldkondadest on sisearhitektuur ja arhitektuur väga suure rahalise vastutusega. Ning eksperimentaalse mõtte lõpptulemust on raske aimata. Praegu ei ole ka tellijad väga valmis katsetustega kaasa mõtlema, aega ja raha panustama.

— Põed sa selliseid asju?

— Neil momentidel küll, sest muidugi tahaks rohkem katsetada ja eksperimenteerida. Kuid see on rahas kinni.

— Mõeldes Tiit Hennoste lendu lastud provokatsioonile kunsti ja interneti vahekorrast – kas sina usud, et internet võiks päästa kunsti getostumisest?

Loe veel

— Ma üldse ei teagi, et kunst on getostunud. Ma ei usu, et internet võiks kuidagi kunsti olemust või arengut mõjutada. Internet on üks meedium, ma ei eristaks seda teistest. Kuid üks kanal tundub mulle praegu atraktiivne – Youtube.

Mulle meenub üks väga tore ja emotsionaalne asi, mida nägin hiljuti. Seal on ühe tüübi, Blu, videod, kes oli talv läbi Brasiilias olnud ja müüridele tegelaskujusid joonistanud, pildid jäädvustanud, kaaderhaaval üle maalinud ja nii animatsiooni loonud. Tegevus toimus ja arenes, võttes enda alla sadu meetreid müüri ja seinte pinda.

Toksige nüüd kõik Youtube’is sisse „Blu”, sest need videod on tõesti super, elus kunst linnaruumis.

— Andrus, kuipalju sa ise interneti ja arvuti seltsis aega veedad?

— Kogu aeg. Liiga palju, teisiti ei ole võimalik. Kui rääkida projekteerimisest, siis igast väiksemastki sammust peab jääma mingi jälg. Lisaks infovahetus: saadan päevas umbes sada meili ja saan teist sada.

— Kuidas sellist rutiini murda?

— Ainuke viis oleks teha vähem projekte.

— Aga näiteks reisimine. Sa reisid ju hullupööra, just üleeile tulid tagasi Sri Lankalt ja Maldiividelt. Miks sa reisid?

— Värskendan end – pärast on pool aastat kohe parem tunne. Ja ega siin projekteerides ja istudes enam tuhkagi ei õpi. Koosolek ei ole enam arendav kogemus.

— Oled pärit Viljandi lähedalt Viiratsist. Kujutad sa ette end kunagi mõnda sellisesse kohta tagasi minemas?

— Ei. Mul ei ole maal elamise vastu midagi, kuid tahaksin siis juba intellektuaalselt rahulikumat keskkonda.

— Millise keskkonnana tajud linnaruumi?

— Linnastumine ei ole praegu maailmas aktuaalne teema, 10–20 aastat tagasi kulges linnadesse plahvatuslik inimvool, kuid praeguseks on need protsessid rahunenud ja uudisväärtuse kaotanud.

Minu jaoks on huvitav näiteks Maldiivide pealinn Malé, mis asub ühel saarel ja on servast servani täis vaid kahe- kuni kümnekorruselisi maju. Sinna kõrvale on ehitatud viimasel aastakümnel korallidest ka teine saar – kandiline, meeter üle merepinna. Teed ja tänavad on valmis tehtud, peaks nagu hakkama maju ehitama. Kätte on jõudnud aeg, kui keegi ei kahtle enam: sel sajandil tõuseb merepind nii palju, et katab saared. Nüüd ongi dilemma: ühelt poolt peaks nagu inimestele elukohti rajama, teisalt teatakse, et meri sööb niikuinii kõik ära.

— See kõlab pigem mõttemänguna, abstraktse utoopiana…

— See on närvekõditav olukord, kus paratamatus kohtub reaalsusega.

— Kui rääkida kultuurist laiemalt – mis sind veel hiljuti on puudutanud?

— Põhimõtteliselt ei ole valdkond minu jaoks oluline. Kuid samas on asju, mis mind ärevaks teevad, üha vähem. Ma ei saagi aru, kas minu kogemuste lävi on tõusnud või olen saanud lihtsalt vanemaks ega viitsi enam erutuda. Või tehakse lihtsalt kogu aeg juurde samu asju ning ma olen seda juba näinud…

— Kas sind erutav kunst peab olema sotsiaalne? Või on esteetika ülem?

— Sotsiaalsus võib olla kriteerium, kuid kui ma mõtlen end väga võimsalt puudutanud esteetilisele elamusele, siis selleks oli keemiatehas Nitrofert Kohtla-Järvel. Käisime seal eelmisel aastal koos rulapoiss Jan Tomsoniga. Ronisime üle aia. See on tohutu suur kompleks, mis toodab peamiselt mineraalväetisi ja töötleb Venemaalt saabunud gaasi. Ehitatud on see 1960.–1970. aastatel. Lõputu roostetanud torude rägastik: vaatad ja vaatad ja vaatad. Mastaabid on rabavad.

— Ju see rabab ka tänu pöördvõrdelisele irdumisele tavakeskkonnast.

— Kuid seejuures oli see ka esteetiline elamus. Muidugi võib ette kujutada sinna sattumas tavalist inimest, kelle jaoks on see lihtsalt reostatud kole keskkond. Kuidas see üldse meeldida saab?

— Millise kultuurivaldkonnaga sa kõige enam kokku puutud?

— Filmiga. Väga nautisin kuut filmi PÖFF-i kavast. Iisraeli animadokfilm „Valss Bashiriga” võimendus veel tänu inimlikule aspektile. Küsisin pärast Ilja Zundelevitši käest, kes istus pärast filmi lõppu märgade silmadega esireas: „Ilja, mis teed?” Mees ütles, et oli vaadanud nagu oma elu. Ta on olnud täpselt samamoodi sõdur selles sõjas ja tankil veeredes täristanud tundide kaupa enda rahustamiseks kuulipildujast õhku. Kokku sai seega tugev film pluss isiklik reaalsus.

— Sinus ei ole juudi verd?

— Mul on küll suur nina, kuid ei tea, et oleks…

— Kuid nende maailm tõmbab sind?

— See on nii. Sünagoogi tehes läksime sellesse maailma sügavuti sisse. Juutide maailm on olnud hästi värviline ja elav. Ebatavaline. Juudi kogudus on olnud meie vastu ülimalt usalduslik, sünagoog on olnud emotsionaalselt kõige põnevam ehitis.

— Kuidas erineb sünagoogi kui religioosse objekti loomine näiteks tavalise büroohoone kavandamisest?

— Kõik muud hooned peale religioosse kannavad eelkõige oma funktsiooni. Kuid religioosse objekti puhul on ruumimõju üks olulisemaid funktsioone. Sa pead juba sisenedes tajuma, et see on kuidagi teistsugune ruum, see peab aitama sind ümber häälestuda.

Sünagoogi saalis tuli projekteerides hoopis teistmoodi mõelda, et tekiks ebatavaline tunne. Oli ka vaidlusi sünagoogi sponsoritega, igaüks proovis meid tirida varrukast oma suunas. Tajusime, kuidas iga väiksem muudatus võis ruumi keskme paigast nihutada.

— Sa oled ilmselgelt väga tugeva missioonitundega inimene. Mis on sinu missioon?

— See on lihtsalt olemuslik tunne. Kui ma teen kunsti, siis ma ei mõtle, et sel asjal on mingi eesmärk. Sünagoogiga seoses meenub hea näide missiooni ja reaalsuse vahekorrast: üks hetk me otsustasime lihtsalt lõpetada juutidega rahalised suhted ja projekteerisime mingi perioodi ilma rahata. Sest rahaline maailm surus peale kahtlusi mingite otsuste omakasus. Ometigi olid meie eesmärgid puhtalt funktsionaalsed ja esteetilised. Majanduslikus mõttes oli see raske otsus, kuid teisalt tundus objekt nii oluline, et ideaalid kaalusid üles kõik muu.

— Kunstnikuna võiks kirjeldada ideaalolukorrana midagi, mis on prii rahast.

— Kuid seda olukorda elus ei teki. Maailmas on 10–20 arhitekti, kes teevad aastas kokku 10–15 objekti, mille eelarve ei ole piiratud. Rem Koolhaas või Zaha Hadid võib öelda, et mingi objekt maksab miljard, kaks, kolm – raha pole seal piiriks.

— Mis on sinu jaoks elu suuri­mad naudingud?

— Viimase aasta jooksul olen hakanud kõvasti kokkama, varem nii suur huvi puudus. Peamiselt itaalia köögi asju. Eks tõuke andis ka see, et möödunud aastal käisin neli korda Roomas. Kusjuures viimane kord käisin vaid sellepärast, et tuua kilo pestot. Olin ühel retkel ostnud Perugiast üht pestot, mille maitse mõjul oli vaja minna tooma uut. Otsimist alustasime kesklinnast, kuid ei leidnud seda õiget. Lõpuks leidsime äärelinna marketist – kuigi see ei olnudki enam nii hea kui idee sellest.

— Oled sa ebausklik?

— Vähe. Kuid on mingid hetked, mil ma aiman, kuidas protsess võiks edasi minna. Ütleme nii, et otsustamishetkel ei ole ma alati pragmaatiline inimene. Olen õppinud oma vaistu usaldama, see on tegelikult naistele omistatud omadus. Kuid mul tekib mõnikord vaistlikke olukordi, kus ma tajun teistmoodi kui näiteks Kotov. Sellistel puhkudel võin konstrueerida lõputul hulgal riskistsenaariume. Kotov tavaliselt rehmab käega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare