Andrus Vaarik: elu ei tasu mossitamise peale ära raisata
— Ühel hooajal tuli välja kaks tüki „Kes kardab Virginia Woolfi?” etendust (novembris esietendus sama tükk ka teatris NO99). Mis te arvate, mis õhus on, et see tundus lausa kahele teatrile nii sobilik olevat?
— Ma arvan, et see näitab teksti tugevust. See on tegelikult selline tükk, mis on äärmiselt aktuaalne just majandusliku heaolu ajal. See on täissöönud aja näitemäng, mis peaks meelde tuletama ka muid väärtusi peale elementaarse heaolu. Ma ei tahaks nüüd öelda, et see on Reformierakonna vastane näitemäng, aga mingi tõetera seal sees on. (Naerab.) Albee on vindunud demokraat ja igasugust konservatismi umbusaldab igas vormis.
— Näiteks mure inimsuhete pärast või noorema põlvkonna karjäärihimu, mida samuti näidendist õhkub?
— Pragmatism küll. Valdav trend on edukaks saada, aga ikka jääb küsimus, et kelle silmis. Tahad sa ajakirja Kroonika mõõdu järgi sotsiaalselt tähendusrikas olla…? Lapsed muretsevad peamiselt selle pärast, kelleks saada, mitte milliseks saada. Aga see on rohkem vanemate mure, et neist kasvaks üks hea tore inimene.
Mujal maailmas ei olnud juba eelmisel sajandil esmatähtis, kes sa oled – oled sa advokaat, näitleja või müüja, tööd peab ikka tegema. Aga see, mis sa teenitud rahaga teed, kes sa oled, määrab su. Seda mõtlemist meil siin väga ei ole.
— Te olete näitleja, aga ka lavastaja. Kuidas te lavastamiseni jõudsite? Umbes kümme aastat tagasi väitsite, et kardate lavastamist. Mis selle impulsi ikkagi andis?
— Jah, lavastamine oli mu jaoks täiesti hirmuunenägu. Aga nad – Elmo Nüganen, Jaan Tätte ja Anu Lamp – käisid mulle siin peale, arvasid, et ma võiksin („Palju õnne argipäevaks!” –
T. L.) proovida. See oli tõesti hea näitemäng ja lugedes kohe arusaadav. Mulle meeldib see isegi rohkem kui Tätte „Ristumine peateega”, mille filmiversioonis olen mänginud.
Nii nad mulle augu pähe rääkisid. Mul oli proovidesse tulles viis päeva järjest närvidest süda paha. Aga olen ikka öelnud, et olen piisavalt hea näitleja, esitamaks usutavalt lavastajat.
Sain kiita ja nii ta edasi läks. Ma ei olegi sõimata saanud, kuigi põhjust oleks olnud. Korra kindlasti, aga siis kehitati ainult õlgu. See oli Tartus, „Vigased pruudid”. Oli hästi halb aeg, mul oli palju kohustusi kaelas ning lasin endale augu pähe rääkida ja mängisin ise Lipuvere Marti. See oli suur viga. Vaba õhk ja väike trupp, hobused ja loomad, suur plats – kõik tuli ära täita. See käis mulle üle jõu. Ja siis veel ise mängida. Olen seda viga ka varem korra teinud. Ennast lavastada on raske.
— Kes on lavastajad, kes on teile eeskujuks või kellelt olete midagi kõrva taha pannud?
— Peamiselt Merle Karusoo. Palju olen ka Priit Pedajaselt pannud kõrva taha. Mati Unt oli lihtsalt nii hull kunstnik, aga ta õpetas mõtlema ootamatult, mitte esimesi lahendusi katsetama. Ja seda, et inimesel ei ole karakterit. Inimene ei tea, kuidas ta võib piirsituatsioonis või ka lihtsalt tundmatus olukorras käituda. Me võime ennast ka niimoodi üllatada, et…! Lavastajana ei lähe minu puhul selline näitleja jutt läbi, et „nii ta küll käituda ei saa”. Oi, ära arva, et nii ei saa, ta võib veel hullemini käituda! Aga uurime, miks ta niimoodi käitub, otsime põhjuse üles. Päris puhtaid tüüpe ei ole.
On olemas üks Cesare Lombrosa raamat eelmise sajandi algusest, „Kurjategijate tüübid”, portreedega. (Naerab.) Nagu mingis nõukogudeaegses kuuenda klassi õpikus. Joonistus kaabu ja ülestõstetud kraega tolmumantliga mehest ja all on kiri „tüüpiline nuhk Eesti Vabariigis”. Nii lihtsalt ikka ei saa inimestesse suhtuda, keda sa laval mängid.
— Raamatutest rääkides – olete öelnud, et kasvasite üles majas, kus ei olnud raamaturiiulit, aga praegu on teil suure lugemusega mehe tuntus.
— Raamaturiiulit polnud jah. Mul oli maal vanaema juures diivanikast, kus olid Päewalehe jutulisad, sealt on mu kriminaalkirjanduse sõltuvus, ma ei jää magama ilma krimkata.
— Mida te veel loete? Kas hoiate end eesti kirjandusega kursis?
— Mulle meeldib väga Gailit. Tammsaare. Luts. Loomulikult Kivirähk. Uuemat kirjandust olen vähem lugenud. Ma loen raamatuid üle, sest olen muutunud, teine inimene, ja need on siis ka nagu teised raamatud. Eelmisel suvel lugesin Iris Murdochi, sel suvel avastasin Hanif Kureishi. Ka Robertson Daviese „Mässajad inglid” on uskumatult hea raamat.
— Praegu massiliselt ilmuvaid elulooraamatuid loete?
— Olen lugenud küll, Ita Everi oma näiteks. Mulle väga meeldis Mihkel Raua teos, kuigi see on täiesti omaette raamat. Eelmisel suvel lugesin „Vahingu päevaraamatuid”, mis oli tõeliselt meeldejääv. Ka Järvetist kirjutatud raamat on päris hea ning Kukumäe oma tahaks lugeda. Olen ikka lugenud, tuleb välja. Paar korda kuus ikka ütlen ära, et ma ei taha, et minust kirjutatakse.
— Kui kirjandusest rääkida, siis kas teile näitlejana on olulisem lavastaja või materjal?
— Arvan, et kindlasti lavastaja. Ma ise olen halb materjalilugeja. Ilmselt ka väga hea materjali peab mulle ikkagi avama lavastaja. Lavastaja ja partnerid on tähtsamad kui materjal. Hea seltskonnaga võib imesid teha.
— Kas on olnud mõni rollist äraütlemine, mida te pärast kahetsenud olete?
— Ei tule küll meelde. (Naerab.) Ma olen üldse halb „ei” ütleja, aga olen aastatega õppinud seda ütlema. Mul on just vastupidi vedanud kogu aeg, mulle on kukkunud selliseid rolle sülle, et ei jõua ära imestada.
Näiteks Unt, ilmselt mõjusin talle ambivalentsena. Ta oli ka elus ootamatute lahenduste pooldaja ja ju ta arvas, et päris tore oleks, kui mina mängiks näiteks Osvaldit Ibseni „Kummitustes” või Jeani „Preili Julies” ja Arturit Mrožeki „Tangos”. Olin mingil ajal nagu mingis mõttes Mati alter ego. Ta kasutas mind oma meediumina. Mati oli ise ka hästi ambivalentne.
— Teil on üldse vist väga vedanud – olete saanud väga erinevate ja paljude lavastajate käe all töötada, ilmselt rohkem kui paljud teised eesti näitlejad.
— Jah. Olen saanud tipplavastajate käe all töötada. [Merle] Karusoo käest olen väga hea kooli saanud. Aarne [Üksküla], meie kursuse juhendaja, ei olnud ise ju lavastaja, aga andis meile rohkem näitlejasaladusi. Ja ma olen ka Lembit Petersoniga töötanud – kaks suurepärast tööd, mis olid ka hoopis teistmoodi. Ingomar Vihmariga on mulle väga meeldinud koostööd teha. Me teeme nüüd „Kokkolale” teise osa, „Külma poole”. Marja-Terttu on seal Gröönimaal. Ma käisin seda tükki Tamperes vaatamas, see oli ikka uskumatu, Leea Klemola (näidendi autor – T. L.) on täitsa hull naine.
Ja siis muidugi olime me kõik [George] Malviuse usku, kui „Ingleid Ameerikas” tegime.
— Kuidas seda praeguse „Evitaga” võrrelda, mille Malvius lavastas?
— Ma arvan, et Georg ei pahanda, kui ma ütlen… ta on suurepärane näitejuht. Tundes Maarja-Liisi ja aimates Vaiko Epliku näitlejapotentsiaali, on ta teinud neile suurepärased rollid. Seda, mida ta tegi lauljatega, on ta alati osanud – panna lauljad meenutama häid näitlejaid. Töö Maarja-Liisiga oli Malviuse parimal tasemel. Aga kõik see ülejäänu… kogu see muusikal on jabur. Nüüd sain aru, kui jabur see on, ma ei olnud enne väga süvenenud. Kogu see „Evita” oli operetlik ja tolmunud.
Ma õelutsesin, et Evelin Ilvese võitlusest transrasvadega saaks parema loo, oleks rohkem dramaturgiat. Ja kui liigutavalt ta lõpus lumivalges dressis transrasvade kätte sureks. Ilus tantsunumber oleks.
— Olete ise ka midagi selleks teinud, et eri lavastajate käe all töötada saaks, või on kõik lihtsalt sülle kukkunud?
— See on lihtsalt sülle kukkunud, olen õigel ajal õiges kohas olnud või keegi parem on haigeks jäänud. (Naerab.)
— Kas te niimoodi pole mõelnud, et annan endast parima, siis mind märgatakse ja see võib viia kuhugi?
— Olen seda tundnud siis, kui olen vabakutselisena mitte nii aktiivselt tööl olnud ja mitte nii nõudlikes projektides osalenud. Kui ma mõne asjaga hakkama sain, siis on endal vaikselt hea meel olnud, et ma olen veel vormis või et lavastaja on rahul ega kahetse, et on mind kutsunud.
Siin teatris on sama. Olen mõelnud, et kui ma „Virginia Woolfiga” hakkama saan, siis nad saavad aru, et mind võib usaldada ja mulle võib anda mõne sama nõudliku ülesande.
— Kas on ka lavastajaid, kellega te veel koostööd teha tahaksite?
— Mul oli suur unistus teha Elmo Nüganeniga ja nüüd on see mul käes.
Mulle õudselt meeldib see, mis Uku Uusberg teeb. Ma olen teda titest peale jälginud, kuidas ta Raplas tatise nina ja kottis põlvedega dressipükstega alles alustas. Ma olen žüriides kolanud, lasteteatrite omades. Ja Ukuga võiks küll koostööd teha.
Ega ma neid nooremaid lavastajaid tea ka.
Mulle meeldis väga Von Krahli „Kajakas”. Seda juhtub nii harva, kui mulle midagi meeldib. Ja mulle nii kohutavalt meeldib, kui mulle meeldib! Vaatasin etendust isadepäeval koos oma tütrega, see oli eriline kontekst. Oli nii lahe, kui „Õnne 13” seltskond äkki peale vajus – see oli kohutavalt hästi [Kristian] Smedsil välja mõeldud ja mulle kohutavalt meeldis, kuidas Lembit Ulfsak mängis. See oli täiesti teadvustatud rolli mittetegemine, ta tegi rolli sellele vastu töötades. See oli tõeline Arkadina, sügav Arkadina olemus, täpselt see koer heinakuhja otsas – ise ei söö ja teistele ka ei anna. Õrn värelev Juhan [Ulfsak] seal kõrval ning mõttetu vanamees jalutab kleidiga lihtsalt üle lava, teeb lolli nalja ja sõimab kõiki. See oli Lempsil ikka suurepäraselt tehtud. See, kuidas täiesti erinevad mängumaneerid kokku said, oli „Kajakas” äärmiselt huvitav, hästi oli tabatud, mille pärast Tšehhov näidendi kirjutas. Valu ja traagika tulid hoopis teistmoodi välja. Ka Tiina Tauraite Mašana oli täiesti suurepärane. Aga ma ei tea, kas ma tahaksin Smedsiga koos tööd teha, ma vist kardaks teda. Ta on nii hull kunstnik, mina olen vana ja alalhoidlik.
— Linnateatris olete algatuseks saanud tõsised rollid, aga teil on ikka veel pigem koomiku tuntus. Mida ise eelistaksite?
— Ma ei tee vahet, sest olen palju komöödiaid, enamjaolt komöödiaid lavastanud ja näiteks Ray Cooneyle tuleb kallale minna täpselt samade vahenditega, mis Ibsenile. Siis alles läheb naljakaks. Seal ei ole tõesti vahet. Sest arvan, et „Virginia Woolf” on aeg-ajalt erakordselt naljakas ja George’i peab mängima inimene, kellel on tegelikult koomiku võimeid.
Mängime lavastust „Meie, kangelased”, mis on sügavalt traagiline tükk, ja kui rahvas naerab vahepeal hüsteeriliselt, siis noh… elu ongi naljakas. Ja kui koomik on teatris ainult koomik, siis ta ei ole ka väga hea koomik.
— Aga kas Ivan Orava tegemisega ei tekkinud teile mingit tugevat sleppi?
— Aga mis siis! Orav on täiesti eraldiseisev asi, selline fenomen, mis ei sega. Me Egoniga (Nuter – T. L.) mängime praegu viimaseid etendusi ja seal on ikka sügav traagiline allhoovus olemas. Tekib mingi kummaline komöödiatasand, kui inimesed vahetult enne 100-aastaseks saamist äkki taipavad, et nad on surelikud. Kui teadlikkus oma surelikkusest nii hilja tekib, siis see on juba naljakas. Ja selle teadmise vastu võitlemine veel 100- või ka 80-aastaselt, seda uskumast keeldumine – vahva, inimlik, naljakas ja kurb samal ajal. Ja noh, Orav on lihtsalt kõige lollim eestlane, teda peab ikka tegema, et me väga tähtsaks ei läheks.
— Kas see mugavaks ei muutu ja karjääri ei tapa, kui teed muudkui Oravat ja leib on laual...?
— No vot. Orav on toitnud mind aastaid ja tõepoolest läheb mugavaks. See oli ka üks põhjusi, miks ma Linnateatrisse tulin. Ära elab ja üldse mitte halvasti, kuigi praegusel ajal ei ole Oraval ka eriti tööd. Aga siis peab endale mehaaniliselt väljakutseid korraldama. Kui ma ikka hakkan alla käima, siis ma tunnen selle ise ära. Vahepeal mõtlesingi, et äkki nii käibki 50-aastaselt: uudishimu hakkab kaduma, aktiivne huvi elu vastu hakkab kaduma. Aga kui siis end sundseisu panna, tekib huvi ka.
— Te kolisite vahepeal pea päris paikseks oma maakodusse Lääne-Eestis, kuidas maal elamine teatritööga klapib?
— Ma ei saa ju enam olla seal paikne. Hakkasin seal üha paiksemaks jääma ja sellest hakkas hirm tekkima. Maaelu meeldib mulle väga, aga seal tekib oht… Keegi ütles just, et parim Alzheimeri profülaktika on omada intelligentseid sõpru. Aga mida kauem sa seal tihaste ja oravatega räägid, seda nende sarnasemaks muutud.
Riina Roose just ütles üks päev: vabandust, ma nüüd rääkisin nii kaua. Ma ütlesin, et sellepärast ma siia Linnateatrisse tulingi, et intelligentsed inimesed minuga pikemalt räägiksid.
Eks ma ikka väärikat tööd oleks ka vabakutselisena saanud, aga töö tööks, sest just lisaväärtus, intelligentne seltskond on oluline, see hoiab vaimu värske. Mitte kogu subkultuurne läbu just, aga igasugu vaidlused ja arutelud, aasimine. Siin, teatris, suheldakse kõrvaltvaatajale suhteliselt küüniliselt ja julgelt, virginiawoolfilikult. Aga need on siseringi naljad, eluterve sarkasm, mis kõrvalt paistab päris julm – kuidas narritakse inimeste lõhkiläinud suhteid ja kahtlaseid haltuurasid… see on väga tervendav. Siis saad aru, kui naeruväärsed on mingid pisiasjad universumi lõpmatuse kõrval või selle kõrval, et meile on üks elu antud ja seda ei tasu mossitamise peale ära raisata. Need on pisiasjad. Elus olemine on juba põhjus õnnelik olla.
— Mida teile Linnateatrisse kutsudes lubati, mis rolle?
— Raivole (Põldma, teatri direktor – T. L.) rääkisin sama juttu, et ma vajaks kultuursemaid ja intelligentsemaid väljakutseid. Raivo rääkis, et „seda ma sulle praegusel ajal lubada ei saa, sümboolse palga maksan, aga mina ei julge ühtegi tükki praegu proovisaali lubada, sest dekoratsioonide jaoks raha mul ei ole”.
Elmo tegi ju suurepärase tüki „Ma armastasin sakslast”. See on tehtud minimalistlikult, ainult Põrgulava, kolm Viini tooli, tagasihoidlikud kostüümid ja kolm näitlejat, aga suurepärane.
— Kuidas meeleolu Linnateatris üldse on, kas suuremast šokist ollakse üle saadud, üksteist hoitakse vee peal?
— Linnateater on... ma küll täpselt ei tea, aga minu meelest on nende palgad alati väiksemad olnud kui muudes teatrites, siin ollakse vähesega harjunud. Sisulist motivatsiooni on siin jällegi rohkem. Rasked ajad küll, aga me oleme nendega harjunud.
— Teie järgmine roll on George tükis „Kes kardab Virginia Woolfi?”. On see omamoodi unistuste roll?
— See võis olla unistuste roll küll, ta oligi just nimelt unistuste roll, aga see ei olnud üldse reaalne unistus. Mul ei ole eriti kunagi unistuste rolle olnud. Olen alati kuidagi väga leplik olnud.
Ma olen halb näitemängu lugeja. Mul on elus neli-viis korda olnud nii, et loen näitemängu läbi ja mul tekib ere kujutlus, et vaat seda ma tahaks teha. Witkiewiczi (Mati Undi lavastatud „Väikses häärberis” – T. L.) ja Kõivu (Priit Pedajase lavastatud „Tagasitulek isa juurde” – T. L.) ja „Ameerika inglite” (lavastas Georg Malvius – T. L.) puhul.
Aga imelik jah, sest olen ju veel nime poolest lavastaja, ma olen üle kümne lavastuse teinud. Kui need vaesed näitlejad teaksid, kui vilets visionäär ma tegelikult olen. Olen alati öelnud, et olen rohkem näitejuht, suurte visuaalide looja ma ei ole.
Ma ei oska näidendit seostesse panna, ei kultuurilooga ega hetke sotsiaalsete valupunktidega, ja ma ei oska niimoodi väga laialt mõelda. Näitlejaharidus on ka selline, nagu ta on, väga spetsiifiline. Ega näitlejaid väga nii-öelda intellektuaalideks ei saa pidada.
— Kas „Virginia Woolfiga” tekkisid mingid laiemad, sotsiaalsed seosed?
— Meil on muidugi suurepärane lavastaja, kes on väga erksa sotsiaalse närviga. Ma arvan, et kõik, mida ta lavastab, on sotsiaalne teater.
Mladen (Kiselov, lavastaja –
T. L.) on sotsiaalselt väga tundlik, samas on ta lõpetanud kuuldavasti Anatoli Efrose lemmikõpilasena Moskvas GITIS-e, mis on maailmas vaieldamatult üks paremaid teatrikoole. Oma päritolult on Mladen temperamentne lõunaslaavlane. See omakorda on veel ühenduses ameerikaliku pragmatismiga, kuna ta on 20 aastat Ameerikas töötanud. Lavastaja jaoks üks ideaalne komplekt.
Ma ei taha küll ära sõnada, aga prooviperiood on olnud äärmiselt positiivne. Lavastaja on küll kole hea me vastu. Alguses mõtlesin, et issand jumal, kuidas ta meid selliste jamade ja käpardluse eest kiidab. Aga saan aru, et see on ta meetod, ja ma olen kahe käega selle poolt. Ise lavastades olen püüdnud ka heaga läbi saada, mitte käivitada konflikti või hakata kunstiviha abil resultaati välja kiskuma. Sest empaatilise inimesena samastan end ikkagi väga hästi näitlejatega: ma tean, et järgmine kord olen mina ise samas situatsioonis. Käitun näitlejatega nii, nagu ma tahan, et lavastaja minuga käituks.
(Kallab ja pakub kohvi.) Mladen teeb nii lühikesi pause, et ei jõua üldse kohvi juua. Kui ta hoogu satub, siis kaotab ajataju. Aga see on hea, kui ta on hoos: kõik toimib ja hea on proovi teha. Sest meil ei ole väga palju aega – 120 lehekülge ja Mladen on otsustanud, et ta ei kärbi.
— Kuidas teie Šapiro kultuslavastust Pärnus mäletate?
— „Virginia Woolfi” puhul ei teadnud ma üldse, millega tegu on. Mul puudus selline haridus, kuid ma arvasin teadvat, et tegu on vist kirjaniku nimega. Ma lugesin kuskilt lehest teatrikuulutust, et Pärnu teatris on etendus „Kes kardab Virginia Woolfi?”. Pealkiri on juba nii huvitav. Hääletasin Pärnusse, sain pileti teisele esietendusele, kus korüfeed olid saalis, ja ma sain katarsise. Paar korda olen kogenud seda kõlavat, klišeena mõjuvat sõna – katarsis.
Mul polnud Pärnus kuskil ööbida, proovisin hääletada maakoju Virtsu, aga ükski auto peale ei võtnud. Magasin kuskil heinasaos.
— Kas see ei tekita hirmu, et kui juba oled näinud tükki nii ideaalses esituses, siis on raske seda ise mängida?
— Jah, aga sellest peab lihtsalt üle olema. Võitlemine sellega ei maksa mitte midagi. Šapiro lavastus on mul kõvakettal, ma olen seda kümme korda kindlasti näinud… Seetõttu on mul osaraamatusse mitme koha peale suurte tähtedega kirjutatud „Aarne oht!”. Sest ma tunnen äkki, kuidas see on alateadlikult täpselt sama intonatsioon, nagu Aarne seda repliiki ütles. Teadlikult seda vältida pole mõtet, sest… ah, kultuur on nagunii tsiteerimine ju. Tähtis, et oleksid kultuursed ja andekad eeskujud ja allikad, keda tsiteerida.
Mul on kohutavalt vedanud Marthaga, sest Epp on suurepärane Martha, ta oskab jõuline olla. Temas on salapära, mis on tähtis. Ta mõjub natuke ohtlikult, ta ei ole ettearvatav, ta on väga hea partner.
— Kes teil üldse on läbi aegade väga head lavapartnerid olnud?
— Siin majas oli kunagi Hilja Varem väga hea, meil oli põlvkonnavahe ja ta hoolitses mu eest. Mul on isegi kunagi enne lavakooli inspitsiendina olnud võimalik mängida vastamisi Velda Otsusega. Hea partneri tunneb ära sellest, kuidas ta su eest hoolitseb. Maria Klenskajaga oli laval hästi turvaline olla. Väga hea partner on Viire Valdma. Argo Aadli, no väga tore, me jagame siin garderoobi.
Kui vähem kogenud näitlejatega mängida, siis… Ma ei tea, kas see kõlab eputamisena, aga siis pead natuke nagu nende eest ka hoolitsema.
Elulugu
Andrus Vaarik
•• Sündinud 14. mail 1958
•• 1982 lõpetas TRK lavakunstikateedri 10. lennu
•• Enne lavakooli töötas Eesti Draamateatris inspitsiendina
•• Aastatel 1982–1992 töötas näitlejana Eesti Noorsooteatris (Tallinna Linnateatris), 1992–2002 Eesti Draamateatris, 2002–2009 tegutses vabakutselise näitleja ja lavastajana
Rollid:
•• Andrus – „Olen 13-aastane”, Tallinna Linnateater 1980
•• Scapin – „Scapini kelmused”, Rakvere teater 1983
•• Tõnis Sägi – „Kapsapea ja Kalevi kojutulek”, Tallinna Linnateater 1983
•• Osvald – „Kummitused”, Tallinna Linnateater 1984
•• Toots – „Kevade”, Tallinna Linnateater 1984
•• Billy – „Lendas üle käopesa”, Tallinna Linnateater 1985
•• Lamme – „Thijl Ulenspiegel”, Tallinna Linnateater 1986
•• Oronte – „Misantroop”, Tallinna Linnateater 1986
•• Jean – „Preili Julie”, Tallinna Linnateater 1987
•• Guildenstern – „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”, Tallinna Linnateater 1989
•• Hercule Poirot – „Mõrv jõuluööl”, Tallinna Linnateater 1989
•• Artur – „Tango”, Tallinna Linnateater 1989
•• Kröösus – „Priius – kallis anne”, Tallinna Linnateater 1991
•• Markii de Sade – „Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel”, Tallinna Linnateater 1992
•• Peremees – „Tagasitulek isa juurde”, Eesti Draamateater 1993
•• Norbert – „Nukumaja ehk Norbert”, Eesti Draamateater 1995
•• Roy M. Cohn – „Inglid Ameerikas”, Eesti Draamateater 1996
•• Joseph ja Malev – „Kured läinud, kurjad ilmad”, Eesti Draamateater 1997
•• Richard – „Richard III”, Eesti Draamateater 1998
•• Signor Hansen – „Kohtume trompetis!”, VAT Teater 2004
•• Marja-Terttu – „Kokkola”, Endla teater 2005
•• Härra Tðissik – „Meie, kangelased”, Tallinna Linnateater 2008
•• Lamberto Laudisi – „Nii see on (kui teile nii näib)”, Tallinna Linnateater 2009
Lavastused:
•• Tätte „Palju õnne argipäevaks!”, Tallinna Linnateater 2001
•• Cooney „Rahauputus”, Eesti Draamateater 2002
•• Simoni „Klatš”, Komöödiateater 2003
•• Kivirähki „Uus jõuluvana”, Eesti Draamateater 2003
•• Gershwini/Ludwigi „Hull sinu järele”, Smithbridge Productions 2004
•• Vilde „Vigased pruudid”, Vanemuine 2004
•• Vadi „Georg”, Smithbridge Productions 2005
•• Haydni „Elu kuu peal”, Nargen Opera / Eesti Draamateater 2005
•• Porteri „Nii on meil moes”, Smithbridge Porductions 2008
•• Mänginud filmides „Minu Leninid” (1997), „Ristumine peateega” (1999) ja „Agent Sinikael” (2002)
•• Esinenud estraadil (sh Ivan Oravana), teinud kaasa ER-i ja ETV meelelahutussaadetes (sari „Kitsas king” 1985–1987)
Preemiad:
•• 1980 Voldemar Panso nimeline preemia
•• 1988 Ants Lauteri nimeline preemia
•• 2000 Eesti näitlejate liidu aastapreemia
