Andrus Vaarik hakkab täiskasvanuks saama
Vaarik saabub kohvikusse. Räägib noorte tuttavatega paar sõna, naerab. Hall pintsak, sinine kõrge kaelusega kampsun. Istub ajakirjaniku lauda ja ütleb äraolevalt: “Kena ilm.” (Õues sajab paduvihma).
Ta on pärast proovi üsna väsinud olekuga, tõmbab kätega üle näo, jutus vahelduvad pikad pausid kiirete mõttevalangutega – intervjuu andmine on roll, mitte vaba vestlus.
Vaarik lahkus Eesti Draamateatrist, mis oli ta koduteater olnud ligi kümme aastat, enne eelmise hooaja algust vastastikusel kokkuleppel.
Vabakutseliseks hakkamine on loomeinimesele, kes on seni teatri kaitsva tiiva all olnud, suur ja äkiline muutus. “Nüüd on elu raudselt parem. Ma olen subjektistunud, repertuaariteatris on näitleja ikka rohkem objekt, vähemalt tööde valiku mõttes. Alguses pelgasin küll vabakutselise staatust ja võtsin kõik pakkumised õhinal vastu, kuigi pärast selgus, et oleksin võinud anda põiklevamaid vastuseid. Oleks võinud rahulikumalt valida, aga ega ma kahetse,” ütleb Vaarik.
Ühe Vaarikut kõige enam mõjutanud lavastaja Merle Karusoo mäletamist mööda tahtis Andrus lapsepõlves saada klouniks. “Vist oli see isegi tema esimene tulevikuunistus. Rahvas armastab kloune. Nendega juhtub igasuguseid asju ja juhtumiste üle võib laheda meelega naerda. Kriitikute heakskiit tuleneb ehk sellest, et kloun olemine nõuab julgust ja julgemine laval ei olegi nii sage asi. Enamasti kasutatakse lava enese varjamiseks,” arvab Karusoo.
Mati Unt iseloomustab Vaarikut sõnadega ümarus, teravus, liikuvus, naiivsus ja lugemus. Undi sõnul on Vaariku edu üks aluseid see, et ta on piisavalt koomiline, kuid võib ka teravalt hammustada, nagu traagikule kohane. “Ta on vormi alal päris julge, ei karda uusi nüansse ega vahendeid, kuid ei lähe naljalt üle hea maitse piiri,” hindab Unt.
Julgus valida vabakutselise elu on andnud Vaarikule rohkem vabadust ja rohkem raha.
“Imelik on see, et suvelavastusi on hirmus palju ja kõik nad on hoolimata ilmast rahvast täis. “Kalevipojalt” saadeti eelmisel nädalal kakssada inimest tagasi! Raadios keelitati - ärge tulge teatrisse! Esimene varakapitalistlik hüsteeria on läbi, kõigil on Kanaari saartel käidud ja autod ostetud, nüüd selgub, et võib suve ka Eestimaal mööda saata.
Raha ei tee õnnelikuks, aga mind teeb rahapuudus õnnetuks küll. Ma elan täna väga hästi, aga seda ma ei tea, mis homme saab,” ütleb Vaarik ja valab oma café au lait’ vahu paksult meega üle.
Laval lolli mängida on piinlik
Sel suvel teeb Andrus lisaks Kivirähu “Kalevipoja” Tuuslari rollile ka kaasa Ray Cooney jandi “Ei või olla 2” tuuritamises, kus ta on nii lavastaja kui näitleja. Cooneyt peab ta lollikindlaks materjaliks ja headest koomikutest koosnevat truppi riskivabaks. “Meilt küsiti eelmine aasta, et kas peab suvetükis nii hästi mängima.
No peab ikka küll! Me ei lähe lihtsalt lumelabidaga lollide käest raha kokku lükkama – ei teinud eelmine aasta mingit hinnaalandust ja ei tee ka see suvi,” teatab Vaarik.
Kivirähu tükkide ja Ivan Orava kaudu seostatakse Vaarikut palju Kivirähu loominguga. “Ei tea, kuidas see nii läinud on. Mulle ta naljad meeldivad, ta on ikkagi fenomen. Ta on ennast juba praegu klassikuks kirjutanud ja on kindlasti varsti kohustuslikus kirjanduses Lutsu ja Tammsaare kõrval – ta tajub eestlast kuidagi väga olemuslikult. Kivirähku on kogu aeg huvitav teha – uued asjad tulevad välja.
Nalja tegemisega on nii, et nalja tuleb tõsiselt teha. Minu jaoks on naljakas siis, kui näitleja ei arva, et ta mängib imelikku veidrikku, kes on temast kõvasti lollim ja jabur kuju. Nali tekib siis, kui näitleja mängib üksüheselt iseennast. Väga enda pealt ja ootamatult intiimselt tehes tekib ka kõige lollimale komöödiale kultuuri hõng juurde – tähtis on ikkagi see, kuidas mängitakse. Laval ju analüüsid, mida sa teed. Mul on alati olnud kaamera- ja mikrofonikramp ja ma ei saa seda kunagi muuta – etendust teha on hoopis teine vabadus. Kui lavale minnakse lolli mängima, siis on see piinlik, elukutse devalveerimine.” Vaariku pilk on jutu ajal suunatud aknast välja, ajakirjanikule vaatab ta otsa ainult siis, kui ta naerma hakkab - ja seda juhtub üsna harva.
Praegu meeldib Vaarikule kõige rohkem teha Vanalinnastuudios Georg Malviuse lavastatud “Benti”, kus ta saab üle pika aja mängida realistlikus psühholoogilises lavastuses päris-inimest – tükk räägib valusalt homodest ja natsi-Saksamaast. “Ma kartsin juba, et olen täiesti roostes ja kängunud, aga päris raskelt läinud proovide käigus sain aru, et saan hakkama küll. Polnud mingit küsimust, kas seda tükki teha või mitte. Mul on emotsionaalne refleks: kui öelda sõna “holokaust”, siis ma lähen näost natukene valgemaks – see on kõige võikam asi, mida üks inimene on teisele teinud. Ma ei suuda uskuda, et see toimus meie kultuuriruumis, et need inimesed olid lugenud samu raamatuid ja armastanud sama muusikat mis mina.”
Andruse sõnul on Rootsi lavastaja Malvius talle palju õpetanud. “Tohutult positiivset professionaalset eneseaustust ja enesearmastust. See kuidagi kiirgab temast - on paradoks, aga selles pole grammigi ülbust.
See on Malviuse jaoks enesestmõistetav, et me teeme väga tähtsat tööd ja ta suudab kogu meeskonna entusiastideks muuta.”
Vaarikul läheb silm särama, siis kui ta räägib raamatutest või filmidest, mida ta tarbib hiigelkogustes, näiteks Iris Murdochist või Todd Solondzist või Paul Thomas Andersonist.
“Nooruses ma õgisin raamatuid, nüüd pole enam aega nii palju lugeda. Aga selline sume, ähmane mälestus on väga paljudest headest raamatutest. Ma olen ju ammu uus inimene ja need raamatud on minu jaoks uued raamatud – peaks uuesti üle lugema.”
Mis mõttes uus inimene?
“No ma ju ei ole sama, kes ma olin kümme aastat tagasi, on toimunud murrang. Ei tea, kas see on progress või regress juba. Ikkagi kõige rohkem on muutunud suhe endasse – nii professionaalsel tasemel kui enda tunnetamises. Olen aru saanud, et maailm on minu, mitte mina maailma jaoks – sotsialismist tulles on ju see aksioom, et sa oled millegi jaoks. Ja mina olin väga kuulekas kodanik. Aga nüüd, neljakümneviieselt, hakkab täiskasvanuks saamise protsess lõppema.”
Mati Unt arvab, et Vaarik on lihtsalt vanemaks saanud, ja meisterlikumaks. “Ilmselt ka vaimselt iseseisvamaks. Aga sõna murrang kõlab väga koledalt. Mulle tundub, et murdunud ta küll veel ei ole, pole mingi tuulemurd, vaid et ta seisab endiselt nagu tammepuu,” ütleb Unt.
Ei varja oma pahesid
Vaarik on üks nendest loomeinimestest, kes pole oma alkoholiprobleeme avalikkuse eest varjanud. “Nüüdseks olen õppinud oma kurje kirgi kontrollima ja leppima sellega, et ma olen alkohoolik ja et ma pean alkoholi suhtuma äärmise ettevaatusega. Ma tean, et see on parandamatu haigus ja isegi kui ma nelikümmend aastat joomata olen, jään ma ikka alkohoolikuks – kui ma joon pudeli viina ära, jätkan ma täpselt sama koha pealt, kust pooleli jätsin.”
Vaarik räägib loo, kuidas kiretu diktorihääl kattis dokfilmi Ameerika jazzmuusikutest ja teatas rahulikult, kust lõppes marihuaanaperiood ja kust algas heroiiniperiood, kes surid üledoosidesse jne. Seda püüti seletada nii, et kui oled laval kolm tundi reaalsusest täiesti eemal olnud, siis pärast tekib vaakum, mis tuleb millegagi täita.
Sageli siis narkootikumide või alkoholiga, mis on käepärased simulatsioonid samale seisundile, vaiksem maandumine eufoorilisest irreaalsusest.
“Reeglina pole mõeldav, et näitleja läheb pärast etendust koju ja heidab magama – ta emotsionaalne kraad on ikkagi teine. See ei ole muidugi mingi õigustus. Nagu ütleb hispaania vanasõna – kõike võib võtta, aga kõige eest tuleb maksta,” ütleb Vaarik.
Olete siis maksnud?
“Kindlasti. Näiteks oma ilgete pohmellidega.”
Andrus elab üksinda oma kesklinna korteris. “Olen täiesti iseseisev inimene ja see on hea. Ma ei sõltu kellestki emotsionaalselt, ma ei ole hetkel armunud. Ma ei ütle, et ma kunagi kellegagi koos elama ei hakka, aga praegu – mitte mingil juhul.”
Andrusest eraldi elav tütar Marta on kuraasikas kuueteistaastane, kes proovib isa jälgedes näitlejatööd ja figureerib pidevalt seltskonnajakirjanduses. “No mul ei ole midagi kobiseda, ma olen ise ta meelelahutusmaailma vedanud. Natuke kahetsen – tal on ikkagi kool teisejärguline, aga mingis mõttes on see paratamatu.
Seltskonnamaailm on ahvatlev ja tülgastav, tema vanuses nii vastupandamatu. No mis ma oskan öelda. Mehele ikka saab!” hakkab Vaarik naerma.
