Anna Haava – koidukiire järgse ehapuna kustumatu kuma
Seda, kui palju luuletusi lõpuks seniseid luulekogusid ja kirjandusmuuseumi käsikirju appi võttes kokku saadi, imestasid koostajadki eesotsas kirjastaja Sirje Endre ja Anna Haava luulekavu esitava Linda Olmaruga.
Ning seda kaalukam on tulemus, mille üle oleks uhke ka luuletaja ise. Seda kinnitas raamatuesitlusel härdusest silmi pühkides 93-aastane Meeta Haldre – ilmselt ainus ja viimane inimene, kes mäletab Anna Haavat päriselt ja kordab teda meenutades aina sõnapaari: haruldane inimene. Meeta oli erakliku luuletaja elu viimased aastad tema kaitseingel ja abiline.
Koolipingis kirjandustunnis põgusalt üle libisedes võib mõnikord jääda mulje, et Haava oli omas maailmas elav õrn lilleke, kes jäi maailmavalust puutumata ning elas vaid loodusele ja jumalale. Vääramat arvamust on tegelikult raske leida. Peaaegu sama raske kui nõnda traagilist perekonnalugu nagu see, mille Haava pidi läbi elama.
“Tal oli venna, vanemate ja isataluga midagi juhtunud, aga ta ei tahtnud sellest rääkida,” sõnab Meeta Haldre. Perekonnatraagikale heidab valgust luuletaja elulugu, mis kõneleb, kuidas Anna oli Kristuse eaks kaotanud peaaegu kõik, mis elus tähtis: matnud vanemad ja armastatu ning jäänud ilma südame külge kasvanud kodutalust. Koos pidepunktidega oli kadumas ka lootus.
Saare asemel terve kontinent
“Ega tal kerge polnud. Arvestas, et toitu jagub umbes kolmeks päevaks, ja läks käsikirjaga Karl Eduard Söödi juurde. Sööt ütles, et tulgu kahe nädala pärast tagasi. Anna elas selle aja kuidagi ära. Kahe nädala pärast läks, Sööt andis kogu tagasi ja ütles: ei, neiuke, seda me ei avalda. Anna läks mööda jõe äärt, mõtles: läheks sinna, jõkke. Aga jumal ei lubanud. Anna läks koju tagasi, oli kaks päeva voodis. Siis läks Postimehesse. Trepil tuli vastu Jaan Tõnisson, küsis: miks sa, lilleke, näost nii valge oled? Anna ulatas käsikirja, Tõnisson ei küsinud midagi, andis raha vastu,” jutustas Meeta Haldre luuletajalt endalt kuuldud lugu.
Mullu välja antud Ello Sääritsa koostatud biograafia “Anna Haava” (Ilmamaa, 2007) ei räägi seda lugu küll päris samamoodi, kuid on Haava luulekogu kõrval hea abiline, aitamaks mõista loomingu tagamaid. Kui sageli on biograafia õhukese luulekogu kõrval raske ja paks, siis seekord võib eluloo saada selgeks ühe õhtuga, luulet aga jagub märksa pikemaks ajaks.
“See, mida me pidasime saareks, on tegelikult terve kontinent,” ütles luulekogule eessõna kirjutanud Doris Kareva. Ta võrdles Anna Haavat Emily Dickinsoniga, kellel oma eluajal ei ilmunud ainsatki kogu, kuid kes pärast surma sai luuletajaks, kelle mõju Ameerika kirjanduses on tohutu.
Anna Haaval (pärisnimega Anna Rosalie Haavakivi) ilmus kogusid siiski ka eluajal, kuid mitte ühtki nii mahukat. Enamik luulesõpru mäletab Haavat ilmselt 1968. aastal sarjas “Väike luuleraamat” ilmunud pisikese kollase kogumiku järgi. Haldre meenutab, et veel enne luuletaja surma käis Haava juures Paul Rummo, kes valmistas ette 1954. aasta kogu väljaandmist. Just Meeta Haldre oli see, kes Haava palvel kõik selle tekstid üle luges, et kõik oleks nii nagu peab. Need, kellele Haava luuletusi kohe ei meenu, on kindlasti tema tekstidega tuttavad laulude kaudu: Haava tekstidest on viisistatud rohkem kui neljandik, sealhulgas “Nõmmelill” ja “Ei saa mitte vaiki olla”.
Hoolimata oma tagasihoidlikust elust, oli Haava vaimselt rikas. Saanud Tartus guvernandihariduse, käis ta Vene- ja Saksamaal ning hoolitses halastajaõena nii oma lähedaste kui ka paljude teiste eest. Isalt kaasa antud rahvustunne kasvatas endale Annas tugevad juured juba lapsepõlvekodus ning võrsutas oksad Tartus saksakeelse kooli ajal, mille lõpus võitles luuletaja endale välja maakeelse nimega tunnistuse – vägisi antud Espensteini asemel. Latva võis küllap muserdada võõrastelt radadelt Tartusse tagasi jõudnu avastus, et sealne olukord oli muutunud ning senised rahvuslased kippusid tõusiklikeks.
Salapärane ja ligitõmbav
Siinkohal tasuks meenutada Haava sõnu, mis kuluvad eriti ära praeguses suures majandus-kultuurilises kriisis: “Poliitiliselt kuulun üldinimlikku erakonda ja pooldan mõtet, et kõik kihid ja erakonnad üksteist üle trumpaksid džentelmenlikkuses.”
“Anna Haava vanamoelist pitserit kandev romantiline luule mõjub tänapäeval omamoodi salapäraselt ja ligitõmbavalt,” ütleb Kareva luulekogu eessõnas.
Omal moel elas Koidula mantlipärijaks peetud Haava siiski õigel ajal – tänapäeva kiirustavas kapitalismis on selline lembeluule mõnes mõttes veel allasurutum kui tollal, mil rahva üldine usk ja lootus oli suurem. Just selle tõstmiseks ja oma ajaloo üle järele mõtlemiseks võiks mõnel õhtul lülitada välja teleri ning lugeda vaikuses värsket luulekogu.
Üleeile oli Anna Haava 144. sünniaastapäev. Hingedekuu ootuses on juba põhjust süüdata üks tänuküünal.
luule
Anna Haava
Koostanud Sirje Endre ja
Linda Olmaru
Kujundanud Andres Tali
Kirjastus SE&JS
