Eesti Päevaleht tänab kõiki, kes lubasid oma säravaid ideid lugejatega jagada ja võtsid vaevaks selles mängus kaasa lüüa!

Seen

Vabadussõda oli hull temp, avantüür, käputäie vastutustundetute tudengite amatöörlikult teostatud suurushullustus. Säärane peaks olema ka Vabadussõja ausammas.

Selline ta praegu just ongi, ainult et tegemist on läbikukkunud avantüüriga. Seega pakun veel ühe variandi, kuidas kujutada Vabadussõda vääriliselt.

Margus Tamm, graafiline disainer

Vabadusehammas

Austame sügavalt samba praegust lahendust ja kiidame heaks ka Tšehhi klaasseppade kaasamise. Arvame aga, et kristalli- ja klaasispetsialistide oskusi saaks kasutada veelgi paremal moel. Samba materjali saaks lihtsalt taaskasutada.

Praeguse lahenduse üks vigasid on klaaspaneelide vahelt samba sisemusse immitsev niiskus. Meie ettepanek on korjata karkassilt klaaspaneelid ja pista need sulatuskatlasse. Saadavast massist aga mitte pressida uusi plaate, vaid kasutada tunduvalt iidsemat tehnikat ehk klaasipuhumist.

Korrigeeriksime pisut ka ausamba kuju ja kontseptsiooni. Meie ettepanekul võiks taaskasutatud sammas olla hammas. Täpsemalt – seest valgustatud klaasist tagahammas, mille on neljast juuretipust hiigelsuureks puhunud neli suure kopsumahuga tšehhi klaasipuhujat.

Miks hammas? On teada tõsiasi, et eesti rahval on läbi ajaloo olnud raskusi millegi hamba alla leidmisega. Põhjasõja-eelne näljaaeg, Brežnevi aja keeduvorstipõud, talongid 1990-ndatel ja nüüd masu on kõik kokkuvõetav pideva puudusega, mida hambamonument jääb õpetlikult meenutama ka headel aegadel.

Teine, väga oluline aspekt puudutab meie rahvuslikku tunnust – sõjakust. Kõik me mäletame Meelist Enn Kippeli teoses ristirüütlitega võitlemas, Kukerpillid on laulnud palas „Jahitrofeed” inimeste (arvatavasti eestlaste) ja loomade konfliktist, lisaks praegu uskumatuna tunduv võit Vabadussõjas.

Meie ausammas on pühendatud eestlaste minevikule laiemas tähenduses, seepärast eemaldaksime kontseptsioonist hea meelega risti. Milleks mängida maapõue sügavuses puhkavate Lembitu kaasaegsete tunnetega. Samuti pole mõtet siduda monumenti vaid uskumatu Vabadussõjaga. Kaitsku meid vastase eest hoopis hammas, mis on kõigile ühtemoodi arusaadav sümbol. Hammas hamba vastu, juhhei!

Toomas Pääsuke ja Hannes Praks, disainerid

Ohvripuu

Idee saime vanade eestlaste pühadest puudest. Puude külge seoti lõngajuppe, riideribasid, rätte, soovides õnne ja kaitset endale või lähedastele.

Sammas võiks olla kaetud tihedalt liikuvate trossidega, mille külge on igaühel võimalus siduda lindike. Lintide sidumisel oleks sümboolne tähendus, samas oleks igal inimesel võimalus aidata kaasa samba kujunemisele. Lõpuks oleks kogu sammas värviline!

Samba jalamil oleval ekraanil jookseksid filmilõigud Vabadussõjast, mis annaksid edasi võimalikult ehedaid emotsioone ja mõtteid.

Taavi ja Anni Varm, disainerid

Häbipost

Häbiposti võiks katta vääntaimedega (nagu soovitas ka arhitektuurilegend F. L. Wright) või lilledega (nagu kunstnik Jeff Koons, kes tegi Guggenheimi ette kümne meetri kõrguse lilledest koerakutsika).

Toivo Tammik ja Ervin H. Seppel, arhitekt ja disainer

Energiasammas

Mulle on alati meeldinud asjad, millel on lisaks esteetikale ja emotsionaalsele laengule ka praktiline väärtus. Seega sisaldaks kõrge ja helendav sammas näiteks hästi palju USB-auke ning võimalust tõeliselt ühenduda sambas peituva rammusa ajaloolise ja emotsionaalse informatsiooniga iPodi, laptop’i või mõne muu populaarse tehnikavidina abil. (Kes on näinud James Cameroni „Avatari”, võib siinkohal meenutada kontakti Hingede puuga.) Seeläbi oleks uuel põlvkonnal reaalne võimalus kogeda, tunnetada (kas või 3D-versioonis) ja ehk ka paremini mõista samba tõelist sõnumit ning vaarisade mälestust. Samuti oleks võimalik akut laadida. Igas mõttes.

Britt Samoson, moearhitekt

Siniseks

Sammas koonusesse, alt sama lai, ülevalt kitsam. Rist tunduvalt väiksem. Uus valgustus võiks olla ülalt sinine, sambas läheb üle tumedaks ja all heledaks (nt valgeks).

Üllar Karro, disainer

Sambatu

Parim ja odavaim lahendus – ei mingeid sambaid!

Eerik Kõuts, sepp

Ballikleit patrioodile

Väike protsent eestlasi murdis hiljuti pead, mida 24. veebruari õhtul selga panna. Pakun välja ballikleidi, mis on jõukohane igale patrioodile. Kleidi „mahu” moodustab Vabaduse väljakul kõrguva monumendi väike koopia, mida saab luua käepäraste vahenditega. Ürbi valmistamiseks on vaja üheksat pappkasti ja teibirulli. Vastavalt soovile võib kleidi katta rahvusmustriga või paigaldada LED-idega põhjavalgustuse.

Lauri Vaimel, arhitekt

Rist mujale

Vabadusristi aumärk, mis on praegu ebaproportsionaalselt suur, tuleks samba tipust ära võtta ja paigutada väiksemana samba jalamile.

Sellisel juhul ei moodustuks hiigelristi (samba tüvi ja ristimärk kokku), mis seostub pigem surnuaia kui vabadusega. Samba valgustus võiks jääda. Klaaspaneelid võiks asendada sinistega.

Andres Vihmand, arhitekt

Eutanaasiasammas

Eutanaasia on turg, kus nõudlus ületab tarbimist, kuid turu arengut takistab seadus. Seda muutes saaks koguda riigikassasse raha vaatemängulist eutanaasiaturismi edendades. See sümboliseeriks rahva kannatusi ja võitlusi, elavalt langenuid ja langejaid. Oma rahvas on selle sümboliga juba niikuinii hauda aetud. Sambast saaks tõeline Eesti Nokia.

Thomas M. Vaht, graafiline disainer ja programmeerija

Pakkige sisse

Palume Christol (keskkonnakunstnik, kes on saanud kuulsaks Saksa Riigipäevahoone, Pariisi Pont Neufi silla jpt objektide tekstiili mähkimisega) samba kenasti sisse pakkida ja kingime klaasosa koos valgustusega tšehhidele tagasi.

Eesti disainerite kollektiiv, kes osales messil Ambiente

Piimapudel

Klaasi valik samba materjaliks on olnud väga jätkusuutlik otsus, kuna seda annab lõputult ümber töötada. Praeguse samba üks probleeme on muidugi see, et ta asub pealinnas ning maainimene ei saa pühadusest osa. Et olukord lahendada, pakun välja valada samba klaasosa ümber piimapudeliteks. Sellisteks mõnusateks liitristeks ja poolesteks, nagu vanasti.

Koondame mehed üle kodumaa, kel veel lehmad alles, ja paneme üle Eesti käima piimaringi. Mõtle, kui hea on hommikul rammusat Eesti piima juua pudelist, mis meenutab sulle iga lonksu juures meie kättevõidetud vabadust.

Reet Aus, taaskasutusdisainer