Anne Veesaar toob Palmse mõisa briti staarnäitleja sära

 (3)
Anne Veesaar toob Palmse mõisa briti staarnäitleja sära
„Armas luiskaja” on kahe näitleja, Anne Veesaare ja Erik Ruusi kokkuharjutatud lavastus. Jarmo Seljamaa

Näitlejanna Stella Campbell ja kirjanik George Bernard Shaw loevad Palmse mõisas oma kirju. Pakkudes kahe inimese suhtekäike ja tükikest kultuuriloost.

Kogu loo raskust kannavad näitlejad Anne Veesaar ja Erik Ruus, kes nendeks ajaloolisteks kujudeks kehastuvad. Ja see pole sugugi lihtne ettevõtmine, millest räägib ka saavutatud tulemus.

Tüki positiivse poole peal on kahtlemata Anne Veesaare Mrs Patrick Campbelli rolli õnnestumine. See lihtsalt sobib orgaaniliselt Veesaare liikuva näitlejaloomusega. Ja muidugi ka sarmi ja veetlusega, mis on olemas nii näitlejas kui ka tegelaskujus ja selle prototüübis. Nagu lihtne ja inimlik loomuski.

Mitte just tihti näitlejatööd tegev Veesaar teeb rolli, milles on juba olemas sisuline põhjendus ettevõetud lavastuse loomisele.

Keerulisem on lugu Veesaare partneri Erik Ruusiga. Partnerlus on muide selles kahe näitleja mängus igal juhul olemas. Ruus oli esietendusel veel 20. sajandi suurkuju raskuse all lookas ja see väljendus mängu kramplikkuses.

Näitleja oli välja mõelnud ühe huvitava võtte – ta sundis ennast Shaw’ dialoogi esitama tohutu motoorsusega, peegeldades sel moel oma mängus isiksust, kes oli tuntud vaimukuse poolest. Nii leiab Shaw’ kiire ja terane mõttelend Palmse mõisas konkreetse väljenduse.

Valitud rollilahenduse puudus on see, et Erik Ruus kippus sõnu ära sööma, mis tähendab, et kaotsi läks ka väljaöeldud mõte. Mainitud häda esines eriti esimeses vaatuses, teises pääses Ruus enam maksvusele vaimuka ja enesekindla Shaw’na.

Rääkides „Armsa luiskaja” lavastusest, paistab, et tegu on põhiliselt kahe näitleja kokkuharjutatud tükiga. Millest räägib ka segane info lavastaja kohta. Varem on olnud avalikkuses teavet, et seekordse „Armsa luiskaja” lavastus tuleb Madis Kalmetilt. Nüüd on kavalehel kirjas, et teosele pani „kirjavahemärgid” Toomas Suuman. See on adekvaatne määratlus, esitatud teoses on näha mõningast korrastatust, kuid mitte sisulisi rõhuasetusi. 

Mõisamaja väärib etendust

Kahe briti vaimuinimese draama kirjades ei leia suurt toetust Palmse mõisa kohavaimult, mida esindavad Pahlenite dünastia ja teiste sinivereliste portreed mõisamaja saali seintel. Kas peitub selles taustas vihje, et peategelased on vaimuaristokraadid? Vaevalt et Stalini imetleja ja tulihingeline sotsialist Shaw sellise taustaga rahul oleks. Otsides põhjendust Palmse mõisa mängukohaks valimisele, võib sellele küsimusele vastata vaid küsimusega: miks ka mitte? Tõsiasi on see, et heas korras mõisamaja väärib teatrietendust.

Lavastus

Jerome Kilty

„Armas luiskaja”

•• Osades: Anne Veesaar ja Erik Ruus

•• Esietendus 19. juulil Palmse mõisa härrastemajas