Praegusel pimedal ajal midagi müstilist toimub, seda näitas kindlasti seegi, kuidas mõni nädal tagasi ka Stockmanni Hulludel Päevadel küünlad üks minevamaid kaupu oli. Keeldun siinkohal arvamast, et neid osteti vaid odava hinna tõttu ning mõeldes, et paari kuu pärast saabuvate jõulude ajal nii soodsalt ehk ei õnnestu saada. Teispoolsuse ja siinpoolsuse suhetega tegeleb iga inimene – isegi siis, kui ta seda otsesõnu ei väljenda.

Hingedeajal põlev küünal on midagi muud kui jõuluküünal. Ta põleb vaikselt, tähelepandamatult ja paneb tasaseid ning sügavaid mõtteid heietama. Aknal mõjub ta turvaliselt ja annab justkui möödujale teada: siin on elu, siin on rahu.

Hingedeaja küünlas aeg justkui seisaks ning keriks päevi-aastaid tagasi. See ei ole valus tunne. Ehk võib hingedeaja õhtuseid tundeid nimetada nukraks.

Hingedeaeg on eestlastel pikk – mõnede väidetel mihklipäevast kuni mardini või isegi peaaegu jõuludeni. Päris kindlalt on rahvakalendris kirjas hingede päev. Ta on oma tasasel moel püsinud aastasadu meie mälus ja kommetes. Selle vastu ei astunud isegi okupatsiooniideoloogia.

Ma ei tea, kas hingedeajal otsivad hinged tavalisest suurema innuga uusi hingi, et neid enda juurde kutsuda. Võib-olla. Ja ehk on elavatel just sel ajal suurem kiusatus hingedega kaasa minna. Nad on ju nii vabad – justkui linnud! Aga see võib petlik olla!