ANNELI KÕVAMEES: Varjatud Ristikivi
Ristikivi on nimetatud teeliseks, kelle eluteed märgib kohatus. 1912. aastal kõrvalises Läänemaa nurgas sündinud Ristikivil ei olnud kindlat kodu, püsivat lapsepõlvepaika. Teel oleku kõrval on teine teda saatev märksõna isatus. Ta sündis vallaslapsena ja sellele ei vaadatud tollal nii tolerantselt kui tänapäeval. Teistsugusus saadab Ristikivi tema sünnist peale.
Oma loominguteel kasutas Ristikivi paljusid pseudonüüme ja mängis nimedega. Tema trükidebüüt aastal 1928 ilmus K. Rolandi nime all, peale selle on ta esinenud veel nt Ivo Kari, Aida Svenssoni ja K. Riitiku nime all. Üliõpilasseltsi Veljesto päevilt pärineb mänguline ja presidendile viitav kaksiknimi Karl Konstantin, mida hiljem on ekslikult Ristikivi pärisnimeks arvatud. Ristikivi sünnitunnistusel seisab Ristikivi Karl, alias Karp. Viimane nimekuju on arvatavalt kirikuraamatusse sissekande tegija viga.
Mitmesuguste pseudonüümide all ajalehtedes ilmunud jutukestele järgnesid tunnustust pälvinud lasteraamatud, kuulsuse tõi Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna võitnud romaan “Tuli ja raud” (1938). Selle ilmumise puhul kirjutas Tammsaare Ristikivile avaliku tunnustava kirja ja Ristikivi hakati pidama Tammsaare mantlipärijaks.
Järgnesid “Õige mehe koda” (esmatrükk pealkirjaga “Võõras majas”, 1940) ja “Rohtaed” (1942), mis moodustavad Tallinna triloogia. Romaane seob ühine tegevuspaik ja -aeg: Tallinn 19. sajandi lõpust 1930. aastateni.
Ka Ristikivi paguluses kirjutatud ajaloofilosoofiline sari koosneb triloogiatest. Vastupidiselt paljudele teistele pagulaskirjanikele ei kirjutanud Ristikivi Eestist, vaid keskendus Euroopa ajaloole. Nii valmis ajaloolisteks kroonikateks nimetatud ristisõdu käsitlev triloogia “Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” (1962) ja “Surma ratsanikud” (1963). Biograafiate triloogia “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966) ja “Nõiduse õpilane” (1967) jutustab vastavalt katoliku pühakust Siena Katarinast, trubaduur Davidist ja õpetlasest Johannes Faberist. Viimases triloogias “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970) ja “Kahekordne mäng” (1972) kasutab Ristikivi ajalist kaheplaanilisust.
Triloogiate süsteemi kõrval on veel diloogia – nostalgilis-melanhoolne sissevaade Eesti Vabariigi lõpuaastatesse “Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja “Ei juhtunud midagi” (1947) ning modernistlik “Hingede öö” (1953), mille järel Ristikivi kirjanikuna vaikis aastaid, kirjutades peamiselt kirjanduskriitilisi ja -loolisi kirjutisi, nt “Eesti kirjanduse lugu” (1954).
Rootsis tagasihoidlikku haigekassaametniku leiba teeninud Ristikivi reisis oma elu jooksul väga palju. Üheks meelispiirkonnaks olid Vahemeremaad, eriti Kreeka ja Itaalia. Viimasest on ta kirjutanud leebe huumori ja heatahtliku mõista püüdmisega reisikirja “Itaalia capriccio” (1958).
Kui pagulased kirjutasid palju mälestusraamatuid, siis Ristikivi on mälestuste kirjutamise osas tagasihoidlik, kirjas Bernard Kangrole on ta öelnud: “Saan aru küll, miks inimesed teatavas eas hakkavad kirjutama mälestusi. Aga teisest küljest – on täiesti võimatu seda möödunud aega tõeliselt elustada. Sellepärast on harva tõepoolest huvitavaid mälestusi. Enamik neist on ikka väga puised, nagu taskus hoitud liblikad. Ja sellepärast ei ole vist palju mõtet kunagi hakata oma mälestusi kirjutama. Või kui, siis ainult iseendale. Sest seda teistele elavaks teha on täiesti lootusetu. Seda ei saa isegi väljamõeldud asjadega.”
Mälestused, päevik ja kirjad
Ristikivi pidas ka päevikut, kus paljugi jääb mõistatuseks. On salapäraseid tähtpäevi ja nimeta isikuid, kes temasse on jätnud sügava jälje. Saab aimu Ristikivi suurest lugemusest, kino ja kriminaalromaanide huvist. Vihjamisi võib välja lugeda ka Ristikivi kunagise unistuse lenduri või motoristi kutsest.
Päeviku kõrval saab tema varjatud minast aimu kirjadest, nt “Lugesin hiljuti kuskil oletuse, miks lapsepõli alati tundub õnnelik – et selle põhjuseks on asjaolu, et laps alati elab olevikus. Tal puudub minevik ja ta ei mõtle tulevikule, vähemalt mitte sel määral ja selles mõttes kui täiskasvanu. Aga täiskasvanu kahetseb kogu aeg minevikku ja kardab tulevikku, nii et tal tegelikult ei olegi olevikku. Kuigi see vahest on liialdus, on selles siiski omajagu tõtt. Vähemalt mina olen seda märganud enda juures. Nii näiteks oma varasemate aastate puhkusereisidest olen tundnud tõsist rõõmu alles siis, kui olen kodus tagasi – aga siis on reis ise juba möödas.” (V. Sermatile 1976. a.)
Ristikivi elutee finaal oli üksildane surm oma toas aastal 1977. Tema surmakuupäev 19. juuli on tehtud kindlaks arstliku läbivaatuse ja avamata kirjade järgi. Kui mõelda poeetiliselt, siis andis Ristikivi Tammsaarelt päritud proosakirjaniku mantli edasi 1970-ndatel ajaloolise proosa kirjutajana tuntuse saavutanud Jaan Krossile.
