Tavapäraste rahastamiskanalite piiridesse mahub hetkel ellujäämise nimel pingutamine. Kuid kui soovida teatris mitte ainult ellu jääda, vaid leida mõte ja õigustus, miks üldse elada, siis on vaja püüelda erakordse poole. Oleme sel teel vältinud turumajandusliku hinnalipikudžungli läbimist ning püüdnud mitte kaubastada NO99-t üheplaaniliste „sponsorsuhete” vankri ette.

Hooandja on meie jaoks ideoloogilises plaanis sümpaatne formaat: olles avalik, vabal tahtel põhinev ja paljusid kõnetav, ei hakka siin dikteerima ükski turunduslik ärihuvi. Just sel põhjusel soovisime vastutasuks mitte jagada lihtsalt hooandjatele nänni, vaid kutsuda nad ühisele peole, et tekitada kasvõi üheks õhtuks sarnaselt mõtlevate inimeste avaliku koosolemise võimalus. Kuid kõigil soovijatel on muidugi võimalik säilitada meeldiv anonüümsus.

Kogutud summast olulisemgi on meie jaoks alati olnud hooandjate arv, mis tänaseks on ületanud juba 400 piiri. Seda ikka on. Muide, Hooandja inimeste sõnul on nende saidi külastatavus tunduvalt suurenenud, nii et loodame, et meil õnnestus ehk vastuteenena ka Hooandjale hoogu anda.

••Abipalves öeldakse, et näitlejad vajavad töökeskkonda, mis asuks mujal. See on siis reisiraha?

Jah, see on puhtalt näitlejate mujale mineku eelarve, tegelikult küll vaid üks osa sellest. Ning igaühe puhul on tegemist summaga, mis eeldab suhteliselt ranget režiimi ja lakoonilist enesepiiramist. Peab ütlema, et meie näitlejatele ei ole see olukord just uus.

••Kuhu nad reisivad?

Hoiaksime täpsed sihtkohad kuni esietenduseni loori all. Paljud on otsustanud üksireisimise ootamatusriske topeldada ning valinud marsruute, mis tõotavad kõike muud kui jalutuskäiku vikerkaare all. Ei ole lähtutud mugavusest, soojusest, eksootilisusest või muudest turistilikest kvaliteetidest, vaid teatud lavastuse jaoks olulistest rõhuasetustest. Näitlejad lähevad koguma materjali lavastuse jaoks: kõigil on kaasas kaamerad, millega filmitakse stseene, olukordi, meeleolusid, atmosfääre, mis kõneleksid kõige kujundirikkamalt tänasest maailmast ja neist enestest. Teed nende stseenideni on ilmselt erinevad ja ennustamatud. Vahel sünnib kujund keset loodusüksindust, vahel keset suurlinna, vahel üksindust tajudes, vahel sildu luues.

••Millest lavastus räägib? Üksindusest ja kommunikatsioonist?

Jah, üksindusest ja suhtlusest, sest teatri suurus peitubki suhtlemises ja selle näitamises. Lisaks on küsimus: mis teemadel üldse tänane maailm suhtleb? Thomas Eliot on väitnud, et kaasaja häda on selles, et ei suudeta enam tunda inimest nõnda, nagu meie esiisad tundsid, ning on võimalik, et tunded, mis on muu hulgas ka kunsti aineks, võivad kõikjal hääbuda – mis võib-olla aitaks kaasa tolle tasalülitatud maailma saabumisele, mida mõned inimesed peavad iseendast soovitavaks. Tahame mitte ainult teada, vaid ka tunda, kas Elioti sõnad 1947. aastast on maailmas teoks saanud või mitte. Ja seda tunnet tahame me ka näidata. Muide, see on eestlaste lavastus eestlastele. Sellepärast peabki ära käima.

••Millist osa mängivad tükis Juhan Liivi tekstid?

Nad on seadnud paika emotsionaalse kompassi. See kompass näitab praegu suunda näitlejatele ja näitab suunda ka kogu lavastusele.Enim toetust saanud projektid••Peeter Lauritsa fotoraamat „Sild sinna ja tagasi” – 142 toetajat, 5691 eurot, ilmus juunis

••Tom Valsbergi plaat ja raamat „Rännakuraamat” – 111 toetajat, 3046 eurot, ilmus septembris

••Marilyn Jurmani debüütplaat „Back To Saturn” – 112 toetajat, 2577 eurot, ilmus detsembris

••Planeedi plaat „Ajamasin” – 133 toetajat, 2379 eurot, ilmus detsembris

••Stuudio Nahk ortopeedilised jalatsid – 81 toetajat, 2331 eurot, esitlus kevadel

••Plaat „Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev” – 129 toetajat, 2303 eurot, ilmus detsembris