Anti Saar: mu lugeja saab aimu Anti-ideoloogilisest võttest
••Sinu raamatud “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (EKS 2006) ja “Nemad kaks” kuuluvad metakirjanduse valdkonda. Kas metalisus väljendub sinu tekstides mujalgi, näiteks selles intervjuus, mida me teeme?
Ma päris täpselt ei teagi, mida metakirjandus tähendab.Võib-olla siis seda, et kirjutaja on teadlik sellest, et ta püstitab mingi väljamõeldud maailma ja et ta selsamal ajal mitte ainult ei varja seda, vaid osutab sellele pidevalt. Ronib vahele, tekitab endale probleeme, mis ei oleks harilikul moel loo jutustamisel tarvilikud. Kui see nüüd on miski, mida võib kutsuda metakirjanduseks, siis nähtavasti ma ka intervjueeritavana teadvustan endale kuidagi tavapärasest rohkem, et see, mida ma räägin, saab kirja pandud. Igatahes on siin laua taga peale meie veel keegi, istub tühjal toolil ja vaatab, mis juttu ma nüüd ajan. See võiks olla okei, kui ta niisama vaataks, aga tema vaatamine segab mind, ja segab selle tõttu, et talle tundub minu jutt absurdne, aga jutt on absurdne just sellepärast, et tema segab mind. Seal on mingi tõmblemine ja pinge, mis häirib, aga mis on põnev. Selleta ma ei viitsiks üldse kirjutada ega midagi ütelda.
•• Kas seda meta-aspekti pole sinu puhul ületähtsustatud?
Pean metalisuse ilmselt omaks võtma, sest ma ei oska veel nii lihtsalt kirjutada, et seda poleks. Loodan, et kui öeldakse “metakirjanik”, siis minu “meta” mingugi korda nendele, kellel on ettekujutus, mida see tähendab. Ma pole küll midagi teinud, et kedagi mu kirjutatust eemal hoida. Enamik teoseid alates modernismist on paratamatult metakirjandus.
••Oled praegu Tartu ülikooli semiootikadoktorant. Mis ajas su semiootikat õppima?
Põhjuseks oli see, et tahtsin vabadust. Semiootika osakonnas sai tegeleda hoopis vabamalt sellega, mis parasjagu tõmbas, kõikidele tujudele olid teed valla. Ilmselt see, miks läksin just semiootikat õppima, tuleneb mu hirmust paigale jääda. Ka see, et ma semiootikaga akadeemilises mõttes praegu ei tegele, on seotud tõrksusega paigalejäämise vastu. Võin iga asjaga tegeleda nii kaua kui tean – ehk nii kaua kui see metategelane teab –, et see on ajutine.
••Semiootikuharidusega maalija Rauno Thomas Moss on öelnud, et ilma semiootikata poleks ta kunstnik. Kas sina oleksid ilma semiootikata kirjanik?
Aga kust ma seda tean, ma pole semiootikata ju kirjanik olnud. Ma ei saa seda teada. Sellest on olnud mulle väga palju kasu, et olen semiootikat õppinud. Defineerisin semiootikat nii kaua enda jaoks ümber, et mulle hakkas lõpuks koitma, et semiootika ise ongi kunst ümber defineerida, vahetada perspektiivi, vahetada vaatepunkti. See on kohastumise kunst. Võin teha, mida tahan.
••Mul on täiesti ebahinnanguline mulje, et su tekstid on kirjutatud mingilt n-ö kõiketeadja positsioonilt. Kas see on ka seotud semiootika uurimisega?
See kindlasti ei ole kõiketeadja vaatepunkt, sest räägin mõlemas raamatus ju ainult enda kohta. Esimene raamat on puhtalt minajutustus, niipalju kui ta on jutustus. Teises raamatus on kaks meestegelast, ja need mõlemad on minu lainendid, derivaadid. Kui ma neist kummastki räägin, pole nad kindlasti mitte karikatuurid inimtüüpidest või sotsiaalsed portreed, vaid nad on mõlemad mina.
••Tunnistadki, et kirjutad ainult endast?
Ma ei julge eriti millegi muu kohta sõna võtta, ei taha seda teha. See kõiketeadja positsioon on enamasti mu enda veenmiseks või julgustamiseks, et ma tean midagi enda kohta, aga nagu tihti selgub, siis ikka õnneks täpselt ei tea. See positsioon luhtub. Õnneks suudan ma ennast üllatada. Uues raamatus ei tunnista ma protagonisti endaks ega kõrvaltegelast enda vastandiks, rivaaliks, vaid panen nad omavahel sõdima. Sõdin tegelikult endaga, muidu see jutt ei jooksekski. On üks ja teine, mitte üks või teine, see on väga tähtis. Julgen öelda, et kirjutan endast, sest ma hägustan enda ära ega lase lugejal enda peale raamatus näpuga näidata.
••Kas see, et sul metakirjanikuna on võimalik raamatus kommenteerida, n-ö välja vabandada teatud sisulisi ja vormilisi käike, mis seal ette tulevad, kaitseb sind hilisema kriitika eest?
Mulle meeldiks, kui see kaitseks hoopis lugejaid. Selle asja laiem mõte peaks olema see, et igasugune keeleline manipulatsioon on väljamõeldis. Me opereerime tinglikus keeles. Kes loeb minu raamatuid, võiks hakata natuke kergemalt võtma igasugu mõtteid, mida üritatakse talle pähe määrida. Ta ei pea alluma, kõik on tinglik, kokkuleppeline. Tahaksin selle aimduse oma lugejale anda, kuigi ta võib-olla ise ei teagi, et ta saab selle mu tekstidest kaasa. Seal on mingi anarhistlik moment, see on Anti-ideoloogiline võte suure A ja sidekriipsuga.
••Su mõlemad raamatud on romantilisest armastusest. Miks sa tundsid, et pead andma oma panuse selle nähtuse kultuurilisse konstrueerimisse?
Ega ma ei taha midagi teadlikult panustada. Ma armastan kirjutada ja armastan armastada. Kui need raamatud räägivad armastusest, siis nad teevad seda selle-pärast, et kirjutasin neid armastusega. Mõni harib armastusest maad, mõni läheb armastusest lolliks, mina kirjutan armastusest.
••Oled rohkem romantik kui küünik?
Ei kumbagi, ma tahan lihtsalt kohal olla. Raamatus “Nemad kaks” on Andreas, kellel on probleem, et ta ei oska sõnadega armastust nimetada. Kui teine tüüp, poeet, nimetab armastust, siis ta reaalne armastus luhtub. Armastuse paradoks on see, et igas nimetamises ta devalveerub. “Ma armastan sind” ütleb kõik ja mitte midagi.
••Ma olen vastupidi arvanud, et armastust ei eksisteeriks ilma vastava sõnavarata, mida selle kirjeldamiseks kasutatakse.
Ma arvan, et mõlemat pidi on õige...
••Ütleme, et sel teemal arutamine on libe tee.
Aga kuna see tee nii libe on, annabki ta ammendamatu laveerimisruumi. Selleks ongi vaja kirjutada, et teada saada, kas on või ei ole. Ja sõnad ei ole ilukirjanduses kõige tähtsamad, see tunne, mis sa saad hea armastusromaani lugemisest, on olulisem. Nimetamatu tunne.
••Oled oma tekstides väga aldis ilule. Kas see on lihtsalt juhuslik pealiskaudsus või kindel ilu-usk?
Jah, ilu päästab maailma. Dostojevski arvas ka nii. Ja see on ka pealiskaudne ning mulle meeldib, et see on nii.
••Kas oled juba kaua kirjutanud? Su tekstide lihvitusest võiks seda järeldada.
Ma ei ole kaua kirjutanud. Ma ei kirjuta palju, praegu ma näiteks ei kirjuta. Ma ei treeni. Enne neid kahte raamatut ei olnud ma kirjutanud praktiliselt mitte midagi.
••Milliseid eesti autoreid sa loed?
Viimati lugesin Vaino Vahingut. Arvan, et parim raamat, mis eesti keeles on kirjutatud, on Jaan Unduski “Kuum”. Noorematest meeldib väga Erkki Luuk. Ja kui on olemas selline inimene nagu Kai Kask, siis palun, andku raamat välja, seda ma tahaksin lugeda.
“Nemad kaks”
Anti Saar
Eesti Keele Sihtasutus
“Nemad kaks” esitlus
Täna kell 19 Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19)
