Antropoloogist kirjaniku sõda metslaste ja iseendaga
Kui antropoloog saabub Aafrikast, siis on ta kangelane. Kui aga saabub esimene pügmee, siis pistetakse ta loomaaeda,” ütles katalaanist kirjanik Albert Sánchez Piñol Hispaania kultuurilehele antud intervjuus.
Antropoloog tööpostil on oma kodust kaugel, maade ja merede taga, džunglis metsikute hõimude keskel, lõkke ääres “metslaste” tegemisi jälgiv valge mees. Jah, muidugi, ega see tänapäeval ei pea enam nii olema. Aga see ajju settinud romantiline pildike antropoloogist välitöödel on ikka see vana ja paljudele inimeseuurijatele ilmselt ka ahvatlev tööperspektiiv.
Nii võib ju täiesti mõista, kui antropoloog, kes sellist avastamata rahvakildu enam siitilmast ei leia, mõtleb ta enda jaoks lihtsalt välja. Just nii tegi antropoloogist autor Albert Sánchez Piñol raamatus “Külm nahk”. Ta pani tegelase üsna klassikalisse piirsituatsiooni, muust ilmast ära lõigatud maalapikesele, ning saatis talle siis tutvumiseks sünge kaaslase ja kahtlaste kavatsustega koledad meremonstrumid.
Pean kohe üles tunnistama, et õudus- või ulmesüžee arvustajat minust pole. Mina esindan seda osa publikust, kes pigem pillab monstrumeid silmates raamatu käest. Ja kinnitan – seekord tasub eelarvamused kõrvale jätta ja raamat vaibalt taas sülle võtta. Ning mõelda monstrumid lihtsalt kellekski teiseks, näiteks metslasteks, kelle eurooplased pool aastatuhandet tagasi Lõuna-Ameerikast leidsid.
Psühholoogiliselt pinev romaan tõestab usutavalt, kuidas meie mõtteskeemid on hoolimata tolerantsiõpetustest jäänud samaks. Ka samastumisvõimalust pakkuv haritud minategelane lahterdab teistsuguse otsekohe mõistuseta vaenulikuks olendiks, kellega kontakti otsida oleks absurdne. Raamatu lõpus hakkab ta jõudma teise faasi, kus monstrum on muutumas õilsaks metslaseks ja külmanahaline sinivereline naisolend pakub meelelist unustust, mis tsiviliseeritud eurooplasele olla kujuteldamatu. Kui monstrumnaine valge mehe omakorda ära põlgab, tekib paralleel tänapäevase tüüpilise bartertehinguga, mida keskeakriisis rikas valge mees noorele tipsile pakub. Sina saad maja ja auto, mina saan... puhta armastuse ja imetluse, eks? Vist ikka midagi vähem.
Antropoloogiahuviline võib kinni haarata kas või Frazeri “Kuldsest oksast” ja sellekohasest poleemikast, mille autor võimaliku taustaideestikuna otsekui juhuslikult tuletorni pillab. Suurem osa süžeest kulub sõjataktikale ja reaalsele sõdimisele. Siit võib edasi mõtiskleda tsivilisatsiooni ja vägivalla seoste või lihtsalt igaveste poisikeste sõjamängude üle. Kui siia lisada veel peategelase, Iiri vabadusvõitleja taust, tekib tasandeid veelgi juurde.
Pisut kohmakas debüüt
Piñol on ise katalaanist autor, vähemuse esindaja, ja see ehk seletab veidi tema huvi vähematele ja nõrgematele mõistmissoovi ja hääletoruks olemisega appi minna. Praegu uurib ta tulevase raamatu tarvis ajalooliseid suhteid Kesk-Aafrika pügmeede ja lääne vahel. Sel taustal on eriti sümpaatne, et leidus huvi, tahtmine ja tõlkija, et see teos samuti pisikesse eesti keelde ümber panna.
“Külm nahk” on antropoloogist autori esimene romaan. Ehk seetõttu on see kohati ka kohmakas: põlgusesegused meenutused kodumaast paiskuvad lugejani ühekorraga, psühholoogiline muutus teose lõpus on veidi liig järsk, mõned vastused nämmutatakse lugeja jaoks liiga palju läbi jne.
Esialgsed (ja mitte liialt häirivad vead) parandab Piñol ehk triloogia kahes järgmises osas, mille peategelane ja välised tingimused olla sarnased. Vahelduseks on autoril aga käsil bu sˇmanite suulise pärimuse kogumine, mille põhjal loodab kirjutada hõrgu lühiromaani.
