ANTS JUSKE: IME-mees Tiit Made kõigest veel rääkida ei saa

 (6)

Tiit Made mälestusteraamat käsitleb perestroika- ja laulva revolutsiooni aega.

Tiit Made mälestusteraamat “Ükskord niikuinii. 1986–1991” on tänuväärt lugemine. Tagakaanel on öeldud, et see on “esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost”. Juba on kahju, et sündmustik ei alga varem – tahaks teada, mis asju Made ajas NSVL-i Stockholmi saatkonnas. Jutt algab just sellest ajast, kui temale kui ettenägelikule ajaloolasele, poliitikule ja majandusteadlasele sai selgeks, et impeerium paratamatult laguneb. Selles oli tal ühe IME initsiaatorina ja rahvasaadikuna Moskvas kindlasti oluline roll. Nagu ta juba saateks ütleb: “Kaks korda ühe sajandi jooksul end iseseisvaks ja sõltumatuks võidelda on õnnestunud vähestel riikidel.” Kahtlane, kas ta ise kümme aastat varem sellesse uskus, keegi ei uskunud.

Ise võitjate poolel

Autor ütleb, et “need siin pole stiilipuhtad memuaarid” ja nii ongi tema raamatut raske zˇanriliselt määratleda: on see siis mälestusteraamat, dokumentalistika või pooleldi ilukirjandus. Eks vist kõike kokku – ja nii peabki seda võtma. “Teatavasti on faktidega võimatu vaielda isegi ajalooteaduses. Küll saab aga fakte valida, tõlgendada või ignoreerida,” ütleb autor. Tunda on, et see hinnang on kivi Mart Laari ja Lauri Vahtre küllalt üheülbalise ajalookäsitluse kapsaaeda. Made ei salga, et ka tema raamatus on subjektiivsust ja võib-olla on mõned tsitaadid kontekstist välja rebitud. Kõik see on paratamatu, sest lähimineviku suhtes on distants veel väike ja ka mälestused on seotud praeguse poliitikaga. Küll tulevased ajaloolased loevad neid kõiki mälestusi allikakriitiliselt.

Esimeste peatükkidena lugesin Tiit Made raamatust “Augustiputsˇ ja selle tagajärjed” ja “Reportaazˇ kahest otsustavast päevast”, mis asuvad viimaste peatükkide seas. Siiamaani pole, erinevalt lätlastest ja leedulastest, meil teada, kes oli määratud putsˇi õnnestumise korral ENSV tegelikuks juhiks. Arnold Rüütel on kunagi öelnud, et ta ei taha selle inimese nime nimetada, kuna ta on Eesti poliitikas seni aktiivselt tegev, hiljem ta lihtsalt ei tahtnud mäletada. Enn Põldroos oma mälestustes meenutab, et putsˇipäevadel tuli ülemnõukogu sööklas tema juurde kolleeg, kes ütles: “Olge rahulikud – kedagi me kinni ei pane ja välja ei saada.” Näis, kas kunagi tuleb see info välja. Ka Made ütleb, et sajaprotsendiliselt ei saanud ta oma raamatus kõigest rääkida.

Muidu tundub Made raamat faktitruu ja historistlik. Ennast asetab ta võitjate poolele, s.t nende poolele, kes otsustasid putsˇi ajal iseseisvuse välja kuulutada, sest oleme ausad – oli kahtlejaid nii rahvuslaste kui ka “endiste” ja “reaalpoliitikute” poolel. Raamatu lõpus küsib ta taas, millist Eestit me tahtsime. Ja vastab: “Virisemiseks ei ole erilist põhjust. Ja mis sellel Eestil siis nüüd viga on?” Ainult kardan, et see hinnang on paljuski antud oma mätta otsast.

ÜKSKORD NIIKUINII. 1986–1991

Tiit Made

Argo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare