ANTS JUSKE: Miks siis muusad ei vaikinud?
Kirme on tuntud nii oma faktitruuduse kui ka sõnaseadmisoskuse poolest. Peale selle on tal neist aastatest ka isiklikke mälestusi. Autor tunnistab, et “tegelikult on selle monograafia kirjutamine hiljaks jäänud, kuid hilinemise põhjused on arvessevõetavad – objektiivse käsitluse avaldamine sõja-aastate kunstist Eestis polnud Nõukogude aastail mõeldav. Kuid möödus veel mitu väärtuslikku aastat pärast okupatsiooni lõppu, enne kui avanes võimalus ammukavatsetud töö juurde asuda”.
Paar vagu on autorile ette ajanud ka Tartu kunstimuuseumi 1991. aasta näitus “Mida on sõjale kunstil öelda”, millele ta on ka viidanud. Paradoksaalsel kombel ilmus põhjalik monograafia eesti kunstist noil aastatel just Saksa okupatsiooni aja kunstist, aga mitte sellest, mis tehti Nõukogude tagalas nn Jaroslavli kunstiansamblites. Kuuldavasti kirjutab sellest Nõukogude ajal selgelt ühekülgselt käsitletud ajast põhjalikumalt ajaloolane Teet Veispak. Muide, soovitus okupatsioonide muuseumile: väga hästi teame Evald Okase rindejoonistusi, kuid mulle näitas ta ka joonistusi, mis oli teinud poolsalaja Arhangelski lähedal Kotlases tööpataljonis.
Kaalu Kirme mõtiskleb oluliste asjade üle: kuidas eesti kunst kahestus, millised olid kaotused nii hukkunute kui ka emigreerunute osas. Faktoloogia on põhjalik, ära on toodud kunstnike nimed, mis pole isegi mulle kui kunstiajaloolasele seni midagi öelnud. Kirme võiks teha näituse teemal “Tundmatud eesti kunstnikud”. Seni on keskendutud suurtele nimedele, kuid ka “väikeste” seast leidub märkimisväärseid. Näiteks selline rida: Harald Tannberg, Jaan Vahtra, Elmar Leppik, Indrek Hirve isa Louis Pavel, Viktor Turp, Peeter Sink, Hermann Aunapuu, feministlikule kunstiajaloole peaksid huvi pakkuma õed Salme ja Linda Rida ning Emma Uusen ja Selma Loog. Samas aga eristab autor “tippkunstnikke”, “liidreid”, ja “vähetuntud kunstnikke” ning “teist ešeloni”. Reproduktsioone vaadates ei tee siin küll suurt vahet.
Enneolematult vilgas kunstielu
Autor valdab suurepäraselt ajaloolist tausta, mida toetavad ka isiklikud mälestused. Selge on see, et muusad ei vaikinud ka kõige karmimatel aastatel. Mäletan oma ema mälestusi, kes oli Saksa ajal kooliplika. Nad korraldasid sõbrannadega isegi mingi mälestusõhtu, kus neid aegu meenutati. Olgu, toidust tunti puudust, kuid milliseid imeilusaid Saksa filme kinodes näidati – siiani on mul alles ema albumeid väljalõigetega ajakirjadest.
Räägin seda juttu sellepärast, et Saksa okupatsiooni ajal käis Eestis enneolematult vilgas kunstielu. Kirme leiab sellele ka veenvaid põhjendusi, kuigi kohati ta alahindab okupantide huvi kohaliku kunsti vastu. On piisavalt fotosid, kus Saksa kõrgemaid sõjaväelasi näeb näituste avamisel, samuti ostsid nad töid, mis nende kodumaal olid kvalifitseeritud mandunud kunstiks. Samuti ei sekkunud nad kunstipoliitikasse, või õigemini oli neil muid tähtsamaid tegemisi. Ega ka Nõukogude võim jõudnud enne 1940. aastate lõppu kultuuri suunamiseni. Teine asi on see, mida autor võinuks võimendada – kunsti enda loomulik vormiareng. Meenutagem, et ka läänes liikus hilisimpressionism puhta abstraktsiooni poole. See oleks ilmselt olnud ka eesti kunsti loogiline areng, mis katkes punaarmee tagasitulekuga. Nii jõudis Elmar Kits abstraktsionismini alles 1960. aastatel.
Kaalu Kirme monograafia puhul on sümpaatne veel seegi, et ta on võtnud vaatluse alla kõik kunstiliigid kuni tarbekunsti, eksliibriste ja raamatukujundusteni. Nii saame ajastu visuaalsest mentaliteedist hea ülevaate.
Muusad ei vaikinud.
Kunst Eestis sõja-aastail 1941-1944
Kaalu Kirme
Kirjastus Kunst, 2007
