Ants Lauter oleks rahul

Eesti teatripreemiad sattusid üsna lähestikku Oscari-kujukeste sajuga. Ent oleks jabur neid omavahel võrrelda: Oscarite jagamise taga aimdub juba pikka aega meelelahutustööstuse diktaat, Eesti teatripreemiate üle otsustavad siiski sõltumatud (ehkki Teatriliidu juhatuses kinnitatud) eksperdid.

Ehkki siingi on mõtlemisainet: kuivõrd Eesti teatri aastapreemiaid rahastab Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital, siis võiks teatrikunsti jaoks oluliste preemiate otsustajate valik olla isegi pisut demokraatlikum ja mitte rippuda ära vaid Teatriliidu juhatuses istuvate isikute arvamusest.

Samas jättis osavõtt Lauteri-nimelise preemia Ïürii tööst mulle vaid meeldivaid mälestusi. Olime üsna üksmeelselt nõus, et tulevased laureaadid – näitlejad Piret Rauk ja Indrek Sammul – on preemia igati ära teeninud. Eriti rõõmustas, et kahtlusteta toetati Piret Raugi kandidatuuri.

Piret tuli teatrisse pärast lavakunstikateedri lõpetamist juba aasta varem, 1991. Ugalasse. Provintsiteatrisse niiöelda. Ja vaikse järjekindlusega on Rauk ennast arendanud ja mänginud küpseks, arvestatavaks naisnäitlejaks.

Teda pole hellitanud pealinna teatritega kaasaskäiv sära. Ta on ISE ennast parnassile mänginud: mitmekülgselt ja vaikse jõulisusega. Pireti puhul seostub esimese iseloomujoonena: valmisolek.

Ka teine premeeritu, Indrek Sammul, kes lõpetas teatrikooli Piretist kaks aastat hiljem, väärib igati Lauteri-aurat. Ehkki preemia statuudi järgi võinuks Sammuli puhul ju veel oodatagi (kümme aastat teatritööd, see kriitiline piir, pärast mida, pole preemia saamine enam võimalik, ei olegi veel ületatud), ei tekkinud Ïüriis kahtlusi: selle näitleja teatrihoiakut ja loomingulisust tuleb tunnustada.