Ants Oras tahtis hoida tuld põlemas

 (3)

Ants Orase mälestuste-raamat vahendab Läände baltlaste tragöödiat Eesti kirjanduses on Oras tuntud kui Arbujate peamine ideoloog
Ants Oras oli literaat, tõlkija ja kirjanduskriitik, inglise filoloogia professor Tartu ja Florida ülikoolides, õpetlane, kes oma kitsamal erialal (inglise renessanssluule, eriti selle prosoodia) oli rahvusvaheline autoriteet.

Ants Oras on kirjutanud sadu artikleid eesti, inglise ja soome kirjandusest, tõlkinud tuhandeid värsse saksa, soome, inglise ja vene keelest eesti keelde ja hiljem sadu luuletusi eesti keelest inglise ja saksa keelde.

Kui ajalugu sundis peale valikud, sai Orasest poliitiline publitsist, kes tutvustas maailmale eestlaste tragöödiat Teises maa-ilmasõjas. Praegu ongi Orase nime aktuaalseks teinud tema ainus poliitiline raamat, mille originaal ilmus inglise keeles 1948. aastal pealkirja “Baltic Eclipse” all ja täiendatuna soome keeles 1958. aastal pealkirjaga “Viron kohtalonvuodet”. Nüüd on see raamat tõlgitud ka eesti keelde ja ilmunud Olioni kirjastuses pealkirjaga “Eesti saatuslikud aastad 1939–1944”.

See on esseisti sulega kirjutatud ülevaade, mis tugineb isiklikele kogemustele. Oras, kes ise vaatas ajaloole ja kultuurile kosmopoliitse humanisti pilguga, oskas toimunut vahendada ka neile sinisilmseile lääne inimestele, kes balti pagulaste käest küüditamistest kuuldes tavatsesid küsida, miks nad siis politseid ei kutsunud.

Enne sõda oli Oras olnud üsna tüüpiline kabinetiõpetlane ja Werneri kohviku püsiasukas, kes aga kriitilisel hetkel oli ühinenud eesti rahvuslaste põrandaaluse võitlusega. Ta kirjeldab raamatus illegaalset põgenemist Saksa okupatsiooni aegsest Eestist, planeerimatut peatust Soomes ja jõudmist Rootsi 1943. aasta suvel.

Rootsis sai Orasest vastloodud Eesti Komitee liige, kes tegeles eesti intelligentsi toimetamisega Rootsi ja hiljem neile edasipääsu leidmisega laagritest.

Kui Oras oli 1945. aastal Inglismaale pääsenud, kirjutas ta Oxfordi Ülikooli teadurina oma poliitilise raamatu. Sellele eelnesid ja sellega kaasnesid arvukad loengureisid Inglismaa ülikoolides ja raamatukogudes, aineks Teisele maailmasõjale järgnenud olukord Baltimail ja Ida-Euroopas. Orase tööks oli seletada Inglismaale liitlase ja võitjariigi NSV Liidu poliitika tõelist olemust.

Rõhutagem eraldi, et selle teose tõttu oli Ants Oras persona non grata NSVL võimude silmis kuni Liidu lõpuni. Stalinismi ajal pälvis tema senine töö räiget sõimu, hiljem lihtsalt mahavaikimist. Orase arvukad tõlked, näiteks Shakespeare draamad või Pu‰kini luuletused, jäeti taastrükkidest välja, tema poolt juba tõlgitud tekstid (näiteks Byron) tõlgiti uuesti ja Orase nime üritati kaotada eestlaste kultuurimälust. Tuleb tunnistada, et teatud ulatuses see ka õnnestus.

1949. aastal pääsesid Ants ja Livia Oras USA-sse, Gainesville’i linna, kus Ants Oras sai professori koha Florida ülikooli. Seda perioodi ilmestab-iseloomustab Anne Lange intervjuu ameerika kirjandusprofessori Vincent B. Leitchiga (Vikerkaar 2002, nr 10), kes oli Orase viimaseid doktorante.

Oras jäi Gainesville’i kuni pensionile minekuni 1975. aastal, “töötades küll peamiselt nendega, kes taotlevad doktorikraadi”, nagu ta ise ühes kirjas kirjutas. Tema erialast autoriteeti kasutasid Soome ülikoolid, kuhu Oras kirjutas arvamusi professuuride täitmise kohta. Ka kutsuti teda Soome ja Rootsi külalisprofessoriks või spetsiaalseid loengukursusi lugema.

1964. aastal kutsuti Orast Jyväskylä ülikooli professoriks, kuid siis oli tal jäänud pensionini üsna vähe aega ja ilmselt ei soovinud ta enam akadeemilist keskkonda vahetada. Jah, elu lõpuni kinnitas Oras kirjades kaasmaalastele, et igatseb oma inimeste ja oma keskkonna, st Eesti ja eestlaste järele, ometi ei tahtnud või ei julgenud ta Kekkoneni-Soome elama asuda. Kuigi geograafiliselt Eestile hoopis lähemal, jäi selleaegne Soome vaimselt vist siiski liiga kaugele sellest Eestist, mille järele Oras igatses. Orase vaimse palge mõistmiseks läbi pagulasaastate annab palju tema kirjavahetus Ivar Ivaskiga, mis on publitseeritud raamatuna “Akadeemia kirjades” (Eesti Kirjandusmuuseum, 1997)

Loe veel

Leitch meenutab eespool mainitud intervjuus: “Florida anglistika kateeder ja tudengid teadsid küll ähmaselt, et Oras on eesti, ladina, saksa, prantsuse ja teistes keeltes töötav tõlkija, ent seda tööd peeti Euroopa minevikuga seotud kõrvalharrastuseks ja ainult vähesed andsid endale aru, et eesti kontekstis ei ole pagulasest tõlkija Ants Oras mitte ainuüksi renessanssluule viljakas uurija, vaid ka tooniandev literaat.”

Eestlase jaoks tähendas Oras kaasaegse kirjanduse kriitikut, nõudlikku ja selge kunstilise kreedoga arvamusliidrit, kes oli kirjutanud lühimonograafiad Marie Underist ja Friedebert Tuglasest, toetas arbujaid ja kinnitas jätkuvalt: “Tuleb hoida tuld ja vaadata, et see põleks puhtana”; “Kohtupäeval jääb maksma ainult absoluutne andumus oma vaimsele kohustusele”.

Oras on läinud kirjanduslukku ka mehena, kes kirjutas inglise keeles esimese raamatumahulise käsitluse hilisema Nobeli laureaadi ja moeluuletaja T.S. Elioti kirjanduskriitilistest vaadetest (Tartu 1932).

Eliotiga seostub kõige otsesemalt murrang modernismi Euroopa suurtes kirjandustes Esimese maailmasõja järel. Oras oli siin skeptiline. Temale tähendas aeg kahe sõja vahel Eesti Vabariigi sündi ja arengut. Oma järelsõnas Betti Alveri “Luuletustele ja poeemidele” (Stockholm 1956) võrdleb Oras Elioti luuletust “Hollow Men” Alveri luuletusega “Suurest haardest” ja kirjutab: “Kumbki ei näe võitu, kuid eestlanna on valmis võitlema.

See ei ole retoorika, vaid väljendab mitte ainult Alveri, vaid me teistegi esindavaimate vaimude hoiakut. Rahvas, kellele midagi pole kergesti kätte kukkunud, kelle olemasolu on alati ohustet, tunneb ja mõtleb teisiti kui saatuse hellitavat kätt tunda saand rahvad, kelle probleemid piirdusid päämiselt suurema või vähema füüsilise ja vaimse hääolu saavutamisega. Meil on peagu alati olnud kõik kaalul.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare