Ants Soots: laulupidu pole ühislaulmine

Viimastel aastatel tekkinud rahvusliku iseteadvuse tõus on pannud laulupeo korraldajad esimest korda raske valiku ette. Juuli alguses toimuvalt laulupeolt tuleb hinnangute järgi kõrvale jätta kuni 10 000 lauljat, sest kunagi varem pole osalemiseks nõnda palju koore soovi avaldanud.

Laulupeo kunstiline juht Ants Soots on resoluutne: eemale jätmine võib tunduda valus, aga laulupeo repertuaar ei pruugigi kõigile jõukohane olla ja seepärast korraldajad latti alla laskma ei hakka. Laulupidu on eelkõige kultuurikandja, mitte tavaline ühislaulmine, selgitab Soots.

— Miks on tänavuse laulupeo ümber ootamatult palju kirgi tekkinud – alates sellest, kui palju koore võib peost osa võtta, kuni selleni, milliseid laule seal võiks laulda?

— Paratamatult on selle laulupeo probleemid pisut teises kontekstis kui varasemad. Huvi laulupeo vastu on nii üldsuse kui ka kooride seas viimase kümne aasta jooksul võrreldamatult muutunud. Leigest, jahedast, isegi täielikust ignorantsist sootuks teise atmosfääri. Ühiskond on muutunud ja seda on tunda. Esimene suur märk oli kaks aastat tagasi noorte laulupeo ajal. 1990-ndatel liikus ühiskond tohutu individualismi poole. Valdav oli arusaam, et laulupidu on aegunud nähtus ja kuulub üldse kuskile teise ajastusse. Paar aastat tagasi oli selgelt näha suhtumise muutust, suuremat eneseväljendust ja suuremat ühistegevuse vajadust.

Mingil määral suurendasid seda muidugi ka pronksiöö sündmused. See oli raputus, mida võib-olla rahvas isegi vajas, et taasleida ühtekuuluvustunne. Laulupeole tähendas see suure hulga kooride juurde tekkimist. Samuti tuli koorilaulu juurde tagasi umbes 40-aastaseid inimesi, kes varem olid eneseteostust leidnud muusikast väljaspool.

Ma tean mitmeid selliseid sõprus- ja vaimkondi, kes pärast seda koorilaulu juurde tagasi pöördusid. See kõik aga vallandas suure tungi laulupeole. Lausa ootamatugi, sest sellist asja pole varem olnud.

— Millest piirangud tulevad?

— Tahaksin rõhutada, et me ei piira, kui palju koore või lauljaid pääseb laulupeole. See pole muusikaline, vaid logistiline probleem. Kuigi laululaval on oma piirid, pole see siiski kõige suurem mure. Aga piiri seab kõik, mis jääb lava taha. Majutus, liikumine, toitlustamine ja kogunemised. Ka kõikvõimalikud turvanõuded on järjest karmistunud. Ja seetõttu on 25 000 osalejat lauljatena piir, mida on enam-vähem võimalik logistiliselt lahendada.

Meil jääb üle valida: kas lubada kõik valimatult laulupeole ja pärast muretseda, kas ja kuidas keegi hakkama saab ja ega asja juures midagi valesti ei lähe. Või korraldada üritus nii, et inimeste liikumine on meile teada ja kõik saavad peost rõõmu tunda. Selge see, kui tekib konkurents, eks siis läheb õhkkond ikka elektrit täis. Kui varasematel kordadel peaaegu kedagi välja ei jäetud, siis seekord on see vältimatu. See tõi kaasa parema, intensiivsema ja kvaliteetsema ettevalmistuse, aga ka pinged ja teadmatuse. Loomulikult pole see mugav kellelegi.

— Mida ütlete neile, kes peavad laulupeo repertuaari liiga raskeks?

— Tõesti öeldakse, et laulupeo repertuaar pole lihtne. Kuigi ma ei arva, et sellel aastal oleks raskem kui muidu. Probleem tuleb ilmselt sellest, et kooridel on ettelaulmine ja see tekitab mure, kas saadakse hakkama. Viimase kümne aasta jooksul on siiski palju koore jäänud oma võimaluste poolest väetimaks. Ja nendele pole paljuski repertuaar enam jõukohane. Asi pole inimeste vanuses, vaid selles, et inimesi on koorides vähemaks jäänud. Kriitilise piiri peal olevaid koore on palju ja teatud laulud on neile raskemad, nad saavad laulust aru alles ühendproovides, kus kõik sujub jõudsamalt kui omavahel proovides, kus võib jääda asjast keeruline või või hoopis hädine mulje. Kui on raske, siis ju laul ei meeldi ka. Aga nagu öeldud, raskeks ei tee lugusid mitte inimeste vanus või vähesus kooris. Näiteks maakoorides on ka miinimumkoosseisus balansseerides saadud suurepäraselt hakkama. Ma ei taha näiteid tuua, sest see oleks ebaõiglane teiste suhtes. Enamasti läheb see piir – mis laul on raske ja mis mitte – ikkagi dirigendi kvalifikatsiooni mööda. Ka kesiste oskustega lauljatega saab professionaalset tööd teha ja samas olen kohanud palju potentsiaaliga koore, kus töö on pinnapealne, lohakas ja vigu täis. Ehk nagu on tõdenud enamik proovidel käinud koorijuhtidest: lõpptulemus sõltub ikkagi koorijuhist, tema pühendumisest ja oskustest.

— Mis tundeid teis senine õiendamine laulupeo ümber tekitab?

— On, mille üle mõelda. Kui laulupidu on ära toimunud, siis tuleb ehk uusi mõtteid. Nagu ütlesin, oleme ju ikkagi uues olukorras. Ilmselt arusaamine ja ootus, mis on õieti laulupidu, on väga palju muutunud. Viimase paarikümne aasta jooksul on toimunud palju ühislaulmisi. Olgu Märkamisaeg, Õllesummer või punklaulupidu või mis veel. On palju ühislaulmisi, mida nimetatakse laulupidudeks. See on aga ilmselt pannud inimesed arvama, et laulupidu peaks ka nendest formaatidest eeskuju võtma ja seeläbi justkui nüüdisajastuma, et ta ei oleks kuidagi museaalse või arhivaarse näoga. Muidu oleks laulupidu justkui koht, kus kehastatakse mingit kunagi ammu toimunud üritust ikka ja uuesti.

Rahvuskultuur koosneb paljudest komponentidest ja žanridest. Mida rohkem neid on, seda rikkalikum rahvuskultuur on. Eesti jaoks on koorilaul rahvuskultuuri üks olulisemaid komponente. See tähendab, et kui 1869. aastal tuldi kokku, siis tuldi tähistama pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva. Tuldi ja näidati oma rahvuslikku iseolemist. Sellega pandi alus Eesti rahvuslikule kooriliikumisele. Saksa laulupäevi ja ühislaulmisi oli olnud muidugi palju enne sedagi. Sellest võeti eeskuju. Hiljem tegid seda ka Soome ja Läti. Aga meil tuldi kokku, et laulda eesti keeles. Kuskilt on käibele läinud müüt, et toona esitati vaid kaks eestikeelset laulu. Pole tõsi, kõik olid eestikeelsed. Laulupeod ei arenenud tollal nii regulaarselt kui nüüd. Aga ikkagi on kõik järgnevad laulupeod tuldud kokku just selleks, et oma rahvuslikku iseolemist koorimuusika kaudu teistele ja iseendale tõestada. Tahan öelda, et laulupidude alus on koorilaul kui rahvuskultuuri osa. Mis tähendab, et meie kohus korraldajatena on koorilaulu kaudu oma rahvuslust ja kultuuri rikkust esile tõsta. Kui sellega kaasneb ülev ühtekuuluvustunne ja eneseteadvuse tõus, on väga hea. Muud laulupidudeks nimetatud asjad on meelelahutus, kus tullakse kokku ja lauldakse ka. Aga laulupidude eesmärk on laulda ja sellega kaasnevad ühistunne ja hea äraolemine. Sest ma ei tea kedagi, kes oleks mõnelt laulupeolt pettununa ära läinud.

— Aga äkki vajab laulupidu hoopis uut definitsiooni? Et kõik saaks osa võtta?

— Miks mitte. Põhimõtteliselt ei pane mina kätt ette ühelegi toredale üritusele. Kõike võib teha ja igatmoodi. Aga mul on palve: ärgem nimetagem iga kooslaulmist kohe laulupeoks. Olgu kas või laulupäevad. Sest nende aines on oluliselt erinev. Ja ärgem unustagem, et need koorid, kes esinevad, on ju selleks aastaid tööd teinud, mis on seotud sellesama kohustusega rahvuskultuuri ees. Kui sellega kaasnevad ülevad tunded, on see vaid lisaväärtus. Meie koorilaulu traditsiooni ja rikkalikku loomingut imetletakse välismaal. Mitte et seal koorilauluga ei tegeldaks. Aga see pole kuskil mujal nii tihedalt rahvuskultuuri järjepidava arenguga läbi põimunud kui meil. Ja seega on laulupeol missioon.

— Ja põhjus tuleb ikka aastast 1869?

— Jah. See on läte. Ja meie oleme selle järjepidevuse eest vastutavad. Me ei tohi minna hetkevajaduste pärast laulupeo formaati ja tähendust muutma.

— Kas oleks mõeldav niisugune laulupidu, mis toetuks praegu maailmas populaarsetele maailmamuusika motiividele? Korraldada mõni laulupidu näiteks Aafrika või indiaani teemadel?

— On küll. Aga ütleme nii, et üldjoontes on ju laulupeo mudel järele proovitud. See toetub küll Eesti oma kultuurile, kuid esimese päeva valikus on palju näiteid mujalt maailmast. Ehk kui näiteks rääkida Aafrikast, siis ühe osa laulupeost võib see moodustada küll. Tähtis on ju, mis on meie omalooming ja mida suudame sellega teha. Aga ka see, et austame ja suudame esitada muusikat, mis on loodud Eestist väljaspool – seega pole midagi välistatud. Praegu on meil ju esimese päeva kavas palju lääne klassikat. Pole välistatud sealt edasi minna eksootilisemate asjade poole, kui see on sisult ja sõnumilt põhjendatud ning mõistetav.

— Milline on teie enda eredaim kogemus laulupidudest?

— Küllap ikka see, kui ma 13-aastase poisina esimest korda kooris lauldes laulupeost osa võtsin ja üldse esimest korda Tallinnas käisin ning sellise rahvahulga keskel viibisin. Aga elamus saab olla vaid hetk. Ja neid elamusi on laulupidudega seoses veel palju. Näiteks need, kus on Gustav Ernesaks juures olnud. Ma ei taha ühtegi tõsta ülimaks. Olen alates 1969. aastast kõigist neist osa võtnud ja igast on midagi meelde jäänud.

— Mis on laulupidu teie jaoks?

— See on eesti rahva järjepidevus. Kõlab pateetiliselt, palju kasutatud sõnadel kipub see häda külge tulema. Aga nii see on. Sest kui laulupeol tullakse kokku ja koorid laulavad, siis käib seest jõnks läbi. Et püha jumal, me teeme asja, mida tehti juba 140 aastat tagasi. Sellist järjepidevust ei saa endaga seostada ükski teine üritus. Meeleolu ja ühtekuuluvustunnet saab luua küll, aga laulupidu on midagi rohkemat. See ei tähenda, et alailma taaselustatakse vanu sündmusi, nii poleks­ki õige. Laulupeol on oma rituaalid, mida mujal ei tehta, ja nende hoidmine on vastutus ja nende sooritamine auasi.

— Aga mida tähendab laulupidu ühele koorijuhile?

— Arvan, et koorijuht on uhke, sest oma ettevalmistustööga on ta valitud üheks lüliks ahelas. Ilma temata oleks auk ja kõike oleks palju vähem.

— Ütlesite, et hea koori teebki hea dirigent. Arvestades, kui palju koore jääb laulupeo ukse taha, siis kas üks põhjus on see, et meil pole piisavalt palju tasemel koorijuhte? Kuigi Eestis ollakse alati uhked oma koorijuhtide hea taseme üle.

— Ühelt poolt on meil tõesti hea olukord. Teisalt kohe üldse mittte. See viimasena öeldu tähendab, et koorijuhtimise erilise tähtsuse tõttu meie kultuuris on sellealane haridus väga laiapõhjaline, parem, kui paljudel suurtel rahvastel. Kuid probleemiks on, et meid on lihtsalt nii vähe. Me ripume oma rahvaarvuga just selle piiri peal, kus üldse on võimalik rahvuskultuuril olla. Miljonilist rahvaarvu peetakse tinglikult selliseks piiriks. Miljoniline rahvaarv ei ole suur ja see tähendab, et meie annete hulk on üsna piiratud. Ma ei taha kedagi andetuks tembeldada, aga meil ei ole väga palju valikuid. Tuleb kõvasti võidelda selle eest, et kui inimesel on koorijuhtimiseks eeldused, ei kaoks ta selle ala pealt ära.

Näiteks 1950-ndatel ja 1970-ndatel tekkis Eestis hulk koore ja koorijuhte, kellest paljud läksid maale tööle ja olid seal kultuurielu vedajad. See generatsioon on nüüdseks enamasti oma töö lõpetanud. Mis tähendab, et seal pole enam uusi spetsialiste ja tihti juhatavad koore sootuks teise ettevalmistusega inimesed. Midagi pole teha, see on spetsiifiline ala ja vajab tugevat ettevalmistust. Sealt hakkavadki pihta hädad, millega praegugi kokku puutume. Kui varem läksid noored spetsialistid maale tööle, siis nüüd ilmselt mitte. Nüüd ei lähe nad parema meelega Tallinnast väljagi (kuigi on meeldivaid erandeid). See teeb murelikuks, just kultuuri ja muusika arendamise tuleviku suhtes. Kuid miks peakski noor ja andekas ini­mene maale minema, kus talle ei maksta palka ja kus pole teisi omasuguseid, pole õigupoolest eneseteostusvõimalust?

Kardan, et olukord niipea muutuma ei hakka. Kui sellele liita veel arusaam, et koorijuhtimine on mingi asjaarmastajate harrastus, siis ei olegi palju lisada. Huvitav on see, et kui kutsume torumehe, siis maksame talle kobisemata hinna, mida ta küsib. Koorijuhti suhtutakse nagu muidusööjasse. Koor maksku ise oma juhi pidamine kinni ja muud sellised arvamused. Või käidagu üldse koos oma lõbuks. Sellise suhtumisega lastakse koorijuhtide maine lihtsalt põhja ja kahjustatakse üht kandvamat rahvuskultuuri alustala.

— Teie kirjeldus kajastab ilmselt üldisemat suhtumist kultuuritöösse. Koorijuhid pole siin ilmselt erandiks…

— Jah. Kuigi tean, et harrastuskollektiividele on ette nähtud näiteks toetusraha, kui nad osalevad laulupeo tegevuses. Need toetused pole suured, aga see on tervitatav hoiak. Samuti püütakse riiklikul tasandil koorijuhtide tööd enam väärtustada, kuid see laev liigub nii aeglaselt, et kuni ta lõpuks nendest hädalainetest läbi on sõitnud, jõuavad lained veel loksuda aastaid. See peegeldub ka internetikommentaarides ega kao veel niipea kuskile. Asjade väärtustamise protsess liigub kohutavalt aeglaselt, õnneks tundub, et kuskil on kellelegi siiski mõned tähendused kohale jõudnud. Koorijuhtimine, koorilaulmine pole meelelahutusega tegelemine. See pole õhtune lipsu lõdvaks laskmine ja niisama vedelemine. See on eneseteostus nagu mõnele kangitõstmine. Kui seda väärtustama ei hakata, juhtub, et koorimuusika suutlikkus langeb väga kiiresti ja põhimõtteliselt pole meil enam inimesi, kes oskaks kõrgel tasemel hoobilt laulda „Tuljakut” või teisi rahvuslikke laule. Laulurahva muusikaline kvalifikatsiooni allikas on laulupeoliikumine.

— Ühesõnaga, kogu pahandus selle ümber, et 10 000 soovijat jäävad laulupeo kooridest kõrvale, teenib eesmärki, et laulupeo tase oleks kõrge?

— Jah. Et oma paikkonnas, oma laulupäevadel, oma ringis oleks oskajad koorijuhid ja selle žanri väärtust kandev kollektiiv. See ei tähenda, et teised oleks kõlbmatud laulma. Lihtsalt konkurents tingib selle. Asjad paneb paika pingerida, mitte subjektiivne otsus, et keegi saab ja keegi ei saa. Sest neid, kes ei kvalifitseeruks oma oskuste tasemelt, on ikka üsna vähe. Probleeme on rohkem koosseisu suurustega või mõne häälerühma puudumisega. Omalt poolt pakkusime kooridele võimalust ühineda ja teha proove üheskoos. Need koorid, kes nii tegid, võitsid oma võimalustes. Nende jaoks pole ka repertuaari valmimine nii vaevaline. Paljud seda ei teinud, kardeti ilmselt oma identiteedi pärast, mõned ei suutnud ühineda juba seepärast, et kumbki pool polnud nõus oma nimest loobuma.

— Mainisite rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Eks sellega ilmselt kaasnevadki arvamused, et laulupidu on meie kõigi ühine asi, seega on inimestel õigustatud ootus, et justkui igaüks võiks laulma minna. Kas nii on üldse olnud, et igaüks saab kohale tulla?

— On olnud nii ja naa. Näiteks 1999. aastal olin samuti laulupeo kunstiline juht ja toona pääsesid kõik, kes tahtsid. Kvaliteedikontrolli ei olnud ja ma olen hiljem arvanud, et see oli viga. Seda ei tehtud, sest meile oli tähtis mobiliseerida kõiki, et kogu meie lauljaskond kaasa haarata. Toona oli huvi ka sootuks raugem. Arvan, et sealt tekkis mulje, et nii peabki laulupeole saama. Aastal 2004 olid küll juba ettelaulmised, aga see ei toonud pingeid, sest eemale jäid väga vähesed. Kümme aastat tagasi tegime tõesti vea, sest muidugi on inimestel nüüd halb tunne, kui nad ootamatult kõrvale jäetakse.

— Kumb tunne on parem, kas võtta laulupeost osa laulja või dirigendina?

— Lauljana võib kogeda väga liigutavaid hetki. Imetabast suursugusust, kuidas sinu ümber sadade meetrite ulatuses tekib võimas tunne. See on ju ime, kui 25 000 inimest tabavad ühte hetke samamoodi. Kaunis! Dirigendina on asjad muidugi teistmoodi: kuidas nii suur mass muusikaga kaasa tuua. Kui läheb hästi, siis võib tõesti imelisi hetki tulla. See annabki väe. See, et kõik teevad midagi ühtmoodi ühel hetkel.

— Laulupeo suppi ka ikka sööte?

— Jah, see on kindlasti üks asi, mis teeb laulupeost ainulaadse. Sest laulupeol on lisaks kõigele ka oma lõhn ja see jääb veel kauaks pärast meelde. See on osa meeleolust.

— Maitseb hästi?

— Alati.

— Kas teil on mõni lugu, mida tahaksite kunagi kindlasti laulupeo repertuaari lisada?

— Tsükkel, kuidas laulupeo repertuaar moodustub, on küllaltki kohmakas. Loomulikult on kusagil kindlasti mõni uus laul, mis kahjuks jälle seekord ei jõua repertuaari, ja sellest on muidugi kahju.

Arvestama peab igasuguseid asjaolusid. Uusi laule tuleb kontserdipraktikas kuulata, vaadata, kui populaarseks see laiemas kasutuses saab, ja siis mõelda, kas sellest võiks saada laulupeo laul.

Igasugune üksikkooriga lauldav lugu ei pruugi olla hea laulupeo laul. Ja vastupidi. Kui kammerkoor esitab kenasti mõne väga südamliku laulu, siis ei pruugi see pääseda laulupeole, sest seal sünergia ei vallandu. See kõlab lihtsalt teistmoodi. Valides peab alati jälgima, kuidas me oma pärandisse suhtume. Pole hea, kui me mõned oma heliloojad ära unustame. Kui mõnda klassikut pole mitu laulupidu juba lauldud, tähendab see, et juba kümme aastat on vaikus olnud. Aga meie kohus on hoida väärtuslikku asja elus.

Hea, kui tekib uusi laule. Näiteks seekord me ei kuulutanudki eraldi laulukonkurssi välja. Tegime sihtettepanekud (noortele) heliloojatele, nagu Rips, Kruusimäe, Aints, Tüür. Lattikase looga „Väike maa” on nii, et see kasvas lausa rahva seest välja. Mõtlesimegi, et see võiks kõlada hästi ka lüürilise loona ühendkoori esituses.

— Kas teil laulupeoga seoses on tulnud mõnikord ka pettumusi läbi elada?

— Ei mäleta, et mu enesetunnet miski riivanud oleks. Kui ainult, siis ehk see, et vahel on ootus mõne loo suhtes väga üles kruvitud, ootad, et mõnest loost sünniks midagi väga suurt. Kui nii ei lähe, on pettumus, et midagi võimsamat ei sündinud. Vahel ka see, kui mõni ajakirjanik kirjutab, et kas laulupidu ei võiks olla lihtsamate lauludega rahvapidu. Ütlen selle peale, et laulupidu ei ole rahvapidu. See on laulupidu. Ja kui sellest kasvab välja rahvapidu, on väga hea.

Koorimuusika peab tegema end nii suureks, et sealt tekib edasi rahvapidu. Aga kui me laulupeole võtame primitiivsed laulud, siis me lihtsalt lagundame senist koorimuusika pinnast ja lõpuks pole meil muud kui üks paigaltammumine. Sel põhjusel hääbusid ka Saksa ja Soome laulupeod.

Kes ta on?

Ants Soots

Koorijuht ja pedagoog

Sündinud 10.02.1956.

Haridus

•• Õppinud Tartu muusikakoolis koorijuhtimist ja lõpetanud Eesti muusikaakadeemia.

Töö

•• Töötanud 1988. aastast Eesti muusikaakadeemia õppejõuna.

•• Juhatanud mitmeid koore, sealhulgas Eesti Raadio segakoori, Tallinna tehnikaülikooli akadeemilist meeskoori ja teaduste akadeemia meeskoori.

•• Alates 1991 on riikliku akadeemilise meeskoori dirigent, aastast 1994 peadirigent.

•• Olnud Eesti kooriühingu juht, 1999. aasta üldlaulupeo kunstiline juht ja 2004 üldlaulupeo meeskooride üldjuht.

Tunnustused

•• Gustav Ernesaksa nimeline koorimuusika aastapreemia (1999)

•• V klassi Valgetähe teenetemärk (2003)

•• Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (2002 ja 2004)

•• Grammy võitja koorimuusika kategoorias (2004)

•• Aasta dirigent 2004 (Eesti Kooriühing)

•• Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2004)