Ants Viidalepp 90 – sotsrealismist satiirini


Ants Viidalepp 90 – sotsrealismist satiirini
Autoportree (1996) Terje Lepp, repro

Erilise rõhu panid juubelinäituse koos­ta­nud pereliikmed varasematele töödele.

 Tallinnas Vabaduse galeriis on 22. veebruarini avatud maalikunstnik Ants Viidalepa tagasivaatenäitus. Nagu väljapaneku pealkiri osutab, sai kunstnik 6. jaanuaril 90-aastaseks. Tosinkonnast tööst koosnev näitus mõjub vägagi isiklikult, lausa perekondlikult, alustades faktist, et eksponeeritavad tööd on välja valinud autori akvarellistist ja graafikust abikaasa Eve Viidalepp koos moekunstnikust tütre Maria Viidalepaga. Väljapanekule valitud maalide seas on kunstniku autoportree (1996) ja portree tema esimesest abikaasast (samuti tunnustatud kunstnikust) Helve Viidalepast (1955). Sellist familiaarset õhkkonda rõhutab veelgi autori eluteed illustreeriv fotonurk ja külalisautorina esineva poja Aadam Viidalepa portree isast. Eve Viidalepa sõnul valiti väikesele galeriipinnale eelkõige teosed, mis iseloomustavad kõige paremini autorit kui klassikalist maalikunstnikku. Valikut tehes usaldas naispere isiklikku maitset, soovides eriti meenutada Viidalepa varaseid, 1950-ndatel valminud (sots)rea­listlikke maale. „Mina olen ka ju Antsust palju noorem ja tahtsime ka ise näha just neid varaseid töid, mida praegu muuseumides hoitakse,” sõnas Eve Viidalepp.

Vana mees tembutab

Sõja-aastatel Tallinna kujutava ja rakenduskunsti koolis ning Tartus kõrgematel kujutava kunsti kursustel õppinud Viidalepp lõpetas 1948. aastal Tartu riikliku kunstiinstituudi, tema peamiseks õpetajaks oli maaliklassik Johannes Võerahansu. Viidalepp alustas juba üliõpilasena teistele kursuste andmist ning asus hiljem õppejõuna ametisse esmalt ERKI Tartu osakonnas ja seejärel Tallinna kunstiülikoolis. 1950-ndateks sai temast tunnustatud figuurikompositsioonide maalija. Viidalepa sotsrealistlikku perioodi esindab näitusel kõige ilmekamalt Ilmar Kimmiga kahasse maalitud monumentaalne „Akadeemik N. Burdenko operatsiooni teostamas Tartu Ülikoolis” (1952). Nagu kunstiajaloolased märgivad, muutus kunstniku laad aga ruttu üldistavamaks ja ekspressiivsemaks, kõrgelt hinnatakse tema pehme värvigammaga unistavaid maastikumaale. Juba sotsrealistlikes teostes on tajutav kohatu kerglusesäde: teose „Kreutzwald rahvaluulet kogumas” (1955) nimitegelane vedeleb boheemlikus poosis heintel, käeulatuses paistab kogukas õllekapp. Hilisemas eas murrab Viidalepa teoste stiili ja süžeesse hoogsalt sisse koomiksilikkus.

Ümmarguste põskedega ja vanamoodsalt riides kodanlased ajavad oma groteskseid asju, surmtõsine nägu ees. Sellist jämedavõitu koomikat esindab siin altarimaali mõõtu detailirohke taies „Paide laat” (1990), mis kujutab endast „väikelinna eliidi” grupipilti. Ilmselt oleks teost mõnes suuremas galeriis hõlpsam vaadelda. „Ai pummai pummai sik-sik-sik,” ütleb gooti kirjas tekst. Vana mees, aga tembutab, seejuures pühendunult, vaeva säästmata. Juba eespool mainitud autoportreelt vaatab samuti vastu surmtõsise näoga, aga värvilise salliga kunstiklassik, pilgus muige vari. „Pääle Võerahansuga tutvumist ei tea ma enam üldsegi, mis on mõistlik ja kes on mõistlik,” kirjutab Viidalepp kunagisele õpetajale pühendatud elulooraamatus „Meister”. „Kuna olen isegi kahtlema hakanud selles, kas üks mõistlik mees on kunagi midagi mõistlikku teinudki, on ilmselt õige kanda see küsimus sinna lahtrisse, mille kohta Meister on omas ettenägelikkuses öelnud: vaikida ajaloo huvides.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare