Ants Viires - eestlaste hingeelu täppisteadlane

 (1)

Linnastunud eestlase side maaga ei kao, usub rahvusvaheliselt tuntud etnoloog Ants Viires, kes tähistab tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 91. sünnipäeva. Küll kohanetakse ka uue maailmaga, lohutab ta.

— Kuidas tähistate Eesti Vabariigi sünnipäeva? Millised pildid toob silme ette meie riik?

— Peab ütlema, et midagi väga olulist ei ole, kuid eks me televisioonist ikka jälgime seda avalikku osa.

Kui mõelda minevikule, siis esimese vabariigi aeg ei ole nii eredalt meelde jäänud kui mõned sündmused sõjaajast. Kõige enam on meeles pildid 1941. aastast. Ma elasin Tartus lõuna pool jõge. Vene sõdurite hall joru marssis sisse mööda Räpina maanteed, mis paistis meile üle jõe kätte. Laagrisse asusid nad turuplatsi äärde. Sinna ma läksin neid siis uudistama. Kohe lõi vastu iseloomulik kole hais, mis neil juures oli. Tänavatel marssisid nad ikka nii tihedalt, et kõht vastu teise tagumikku – nii oli kergem jalga pidada. Kui nad 1944 tagasi tulid, siis nad enam ei haisenud ja marssisid normaalselt, ei olnud nii kobaras. Eks nad olid sõjaga arenenud.

— Mida te sõja ajal tundsite?

— Ootus oli selline, et olin veendunud, et Eesti iseseisvus tuleb tagasi. Kui ruttu ta tuleb ja kas mina niikaua elan, ei julgenud loota… See 1980. aastate lõpu areng oli ikka tore küll.

— Millised olid nooruspäevad Tartus?

Samal teemal:

— Minu isa oli kooliõpetaja. Ning kooliõpetaja oli sel ajal ka küla kultuurielu hoidja. Nii mu isagi tegi seal Otepää lähedal teatrilavastusi ja tõlkis isegi ajaviitenäidendeid selle tarvis. Mäletan neid šapirograafil paljundatud rollilehti lapsepõlvest… Etendusi ma ei näinud. Kuid kui mina sündisin, siis oli mu isa Vanemuise teatris asjaajaja ja ma sain rännata ringi ka kulissidetaguses maailmas. Nii leidsin endas tiheda sideme teatrieluga.

1920. aastate lõpus korraldasid Tartu seltskonnategelased Vanemuises ühe oma teatrietenduse. See oli saksa komöödia „Vana Aadam”. Minu isa mängis seal ka kaasa – Üht Raudselt Rahulikku Inglast. Pearolli, Vana Aadamat mängis Tartus tuntud kuju, professor Aleksander Paldrock. Minu kui poisikese jaoks oli see hiilgav etendus.

Kui isa 1930. aastate alguses ootamatult suri, järgnes meie perele väga raske aeg. Ema, kes seni oli kodune, pidi õppima ära hambatehniku elukutse, et teenida elatist. Kuid elu jätkus oma rada.

1932 pääsesin edasi õppima Treffneri gümnaasiumisse, kus oli kõva õppemaks. Esimese sügissemestri eest saime hädaga makstud, kuid edaspidi sain al­gul poole maksust alla ja seejärel olin tänu headele tulemustele kuni kooli lõpetamiseni õppemaksust vabastatud. Eks ma siis üritasin korralikult õppida, et emal ka kergem oleks.

— Teil on ajalugu tundva inimesena kaugeleulatuv pilk meie rahvusele – kuidas hindate eestlaste kohanemisvõimet uute olukordadega?

— Minu arvates kohaneb ini­mene üldse igasuguste oludega. Kes istub vangis, kohaneb ka vanglaeluga. Ta oskab seal avanevaid võimalusi oma huvides kasutada, enesealalhoiuinstinkt sunnib. Mulle tundub, et nüüdne areng on Eesti iseseisvuse ja kultuuri seisukohast läinud suhteliselt hästi.

— Kui suure ohuna rahvusele tajute immigratsiooni? Kas peaks hoidma karmimat joont (nagu Soome) või olema pigem sallivam (nagu Rootsi)?

— Eks me oleme üldiselt oma soome-ugri iseloomu poolest lähemal Soomele kui Rootsile. Eestlastel on kombeks võõrrahvusi võõrastada natuke rohkem kui rootslastel. Ma olen Rootsis korduvalt käinud ning sealne elu annab ennast tunda küll teistmoodi kui Eestis.

— Eestlane on linnas elanud suhteliselt vähe aega, meie kultuur põhineb ikkagi maal ja talupojakultuuril. Kuidas on lühikesevõitu linnasolemise aeg meid muutnud?

— Eks inimene kohaneb kõigega, isegi linnaeluga. Süda võib olla seejuures maal. Linnastumise protsessis kipub maaelu võtma küll suvitamise ilmet ning sügavam arusaamine sellest on kadumas.

Linn on minu jaoks olnud alati loomulik keskkond, kuid ma ei kujuta ette, et ma kaotaks seose maaga. Olen esimese põlve linlane – vanemad olid maalt pärit, kuid mina sündisin Tartus. Suved aga olen alati veetnud maal. Nüüdki on mul Juminda poolsaarel, Tapurla külas juba üle 40 aasta suvemaja. Leidsin selle kunagi üsna juhuslikult ja otsekohe armusin sellesse. Maja on muust külast veidi lahus ja otse merekaldal – saan kohe vette joosta. See mulle meeldib! Õhtul istun trepil ja imetlen toredaid päikeseloojanguid.

Loe veel

— Te olete põhjalikult uurinud eestlaste käsitöökultuuri, eriti puutööndust. Mida annab inimesele oma kätega millegi loomine?

— Terve me elu on seotud väga tihedalt just käte tegevusega. Võib jalutuks jääda, kuid kätetuna on palju raskem hakkama saada. Ka ilutaotlus on inimese vaimse elu seisukohast kindlasti väga oluline. Kui oled midagi oma kätega loonud – see teeb inimhingele ikka suurt heameelt!

— Kui kaob oma kätega asjade tegemise oskus, kas kaob ka midagi muud koos sellega?

— Eks ka käsitsi kirjutamine näiteks on olnud pikka aega väga oluline, käekirjas kajastub mingil määral inimese iseloom. Sellest on mõnevõrra kahju küll, et klahvide klõbistamine on selle asendanud… Tuleb tunnistada, et ka mina olen üle läinud arvutis kirjutamisele. Kui varem kirjutasin oma Ameerika-sugulastele pikki kirju käsitsi, siis nüüd olen arvutile üle läinud. See on paratamatu…

— Olete kunsti loomist väga lähedalt näinud – mis on kunsti ja teaduse ühisosa?

— Mõlemad lähenemised on inimese elus väga olulisel kohal. Kunstiloome oma ilutaotlusega, kirjatööst tuleb teadmiste baas. Kunst on pere vahendusel mulle lähedane, kuigi ise olen kehv joonistaja. Minu loov alge on seotud ikka kirjatööga. 

Elulugu linnulennul

Ants Viires (sündinud

23. detsembril 1918 Tartus) on

eesti etnoloog ja kultuuriloolane. Abielus graafik Evi Tihemetsaga. Kahest abielust on tal kummastki kaks tütart.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare