Anu Raud – kunstitudengite maavanaema

Kääriku talu Vil­jan­di­maal on mul­je­t a­val­dav: nii­de­tud mu­ru, õits­vad mur­tudsüda­med, sa­ja­pea­li­ne lam­ba­ka­ri ja võimas tamm õuel. Mõtte­li­se osa­na kuu­lub ta­lu juur­de ka Heim­ta­li muu­seum, kus on tal­le­ta­tud olu­li­ne osa eest­las­te käsitöö mä­lust. Kõike se­da hoiab koos üks kan­ge nai­ne – teks­tii­li­kunst­nik Anu Raud.

— Mil­li­ne on üks ha­ri­lik päev Kää­ri­ku ta­lus?

— Su­vel on pal­ju te­ge­mist, on iga­su­gu­seid jooks­vaid prob­lee­me. Mi­nu ema on li­gi 90-aas­ta­ne, hom­mi­kul ai­tan ala­ti te­da. Kuid mul on õnneks siin ta­lus ka abi­li­sed, kes toi­me­ta­vad lau­das ja köö­gis. Pä­ris pal­ju käi­vad mul siin ka tu­den­gid, kes ta­ha­vad hüva nõu. Talv on vaik­sem. Kuid siis on lam­mas­te­ga te­ge­mist – pal­ju lau­dask­äi­mist ja poe­gi­mi­sel ai­ta­mist, olen nei­le ühtae­gu loo­maarst ja äm­mae­mand.

Ja mui­du­gi vai­ba­kunst. Näi­teks möö­du­nud aas­tal Ees­ti Rah­va Muu­seu­mi­le üle an­tud „Ko­gu­ja­te” vaip oli ter­ve aas­ta töö. On­gi juh­tu­nud nii, et möö­du­nud ja ülemöö­du­nud aas­ta olid kui­da­gi to­hu­tult vil­ja­kad. Kuid ega ma pä­ris üksi nii pal­ju jõuaks, mul on abi­li­sed – ku­du­jad ja nöö­ri­te­gi­jad ka väl­ja koo­li­ta­tud.

— Rää­ki­ge mõnest lap­sepõlve­pil­dist, mis on jää­nud teid saat­ma ko­gu eluks.

— Kui rää­gin pil­ti­dest seo­ses sel­le ko­ha­ga siin, siis mee­nub hetk, kui olin um­bes kol­meaas­ta­ne. Sel­les mõisa­moo­na­ka ma­jas oli pikk-pikk laud – see laud on mul mui­de siia­ni ka­su­tu­sel töö­laua­na – ja seal laua peal olid ühes ot­sas suu­res sa­vi­kau­sis pu­na­sed väh­jad ning tei­ses val­ge rä­ti all sar­ve­saiad.

Kuid lap­sepõlves käi­si­me har­va siin, meil ei ol­nud au­tot ning rong Tal­lin­nast Vil­jan­dis­se sõitis ka­hek­sa tun­di! Mä­le­tan, et ron­gi sei­na­le oli kir­ju­ta­tud „äär­mi­ne kii­rus 35 ki­lo­meet­rit tun­nis” ning Türil oli pea­tus 55 mi­nu­tit. See oli ik­ka suur tu­le­mi­ne ja taht­mi­ne.

— Te ole­te sündi­nud te­ge­li­kult Mosk­vas – kas sel­le ko­ha­ga on ka min­gi eri­li­sem si­de?

— Ei ole, see liht­salt sat­tus nõnda, oli ju sõjaaeg. Isa eva­kuee­rus Mosk­vas­se ja ema sat­tus hoo­pis Sa­ra­to­vi ob­las­tis­se. Mosk­vas said nad kok­ku ja nõnda ma sündi­sin 1943. aas­tal ning ju­ba aas­ta pä­rast ko­li­si­me pe­re­ga Tal­lin­na.

— Teid siin sa­ja­pea­li­se lam­ba­kar­ja kes­kel nä­hes tun­dub, na­gu te olek­si­te ko­gu elu ta­lus veet­nud. Kuid te­ge­li­kult ole­te ela­nud pea ko­gu elu hoo­pis Tal­lin­nas ja siia Kää­ri­ku­le ko­li­si­te al­les 15 aas­ta eest. Kui pal­ju on teid muut­nud ot­sus asu­da maa­le ela­ma?

— See maa­le ko­li­mi­ne juh­tus te­ge­li­kult taht­ma­tult. Ma jäin oman­di­re­for­mi­le jal­gu, sest ela­sin lin­nas ühes neist oma­ni­ku­ga ma­ja­dest. Kuid ta­gantjä­re­le võin sel­le­le õnne­tu­le juh­tu­mi­le, mis mu sealt mi­ne­ma ku­pa­tas, vaid tä­nu­lik ol­la. Mul­le tões­ti meel­dib siin, kui­gi al­gus oli ras­ke. Kem­merg üle õue ja vett sees ei ol­nud.

— Se­da on ras­ke et­te ku­ju­ta­da – vaa­da­tes üli­malt hoo­lit­se­tud ae­da ja mus­ter­kor­ras ta­lu­hoo­neid...

— Ma võin öel­da, et nau­din oma maae­lu vä­ga – se­da, kui­das pää­su­ke­sed õuel len­da­vad ja tamm ka­hi­seb. Ning sa­mal ajal nau­din ka mu­ga­vu­si – se­da, et mul on toas soe ve­si ja saan ala­ti pe­se­mas käia. Et siis taas laua­ta lam­mas­te juur­de min­na ja end mus­taks te­ha.

Kui­gi ühest as­jast on mul siis­ki vä­ga kah­ju – sõbrad ja töö­koht jäid mul ju lin­na. Kuns­tia­ka­dee­mias olin ma õpe­ta­nud ala­tes 1972. aas­tast ja al­gu­ses see eemal­du­mi­ne eh­ma­tas. Nii olin Vil­jan­di kul­tuu­ria­ka­dee­mia rah­va­kuns­ti- ja kä­sitöö osa­kon­na üks asu­ta­ja­test. Kuid siis tu­li kuns­ti-a­ka­dee­mia siia mi­nu juur­de. Au­gus­tis on näi­teks oo­da­ta sealt taas um­bes 60 üliõpi­last, kes tu­le­vad rah­va­kuns­tip­rak­ti­ka­le.

— Kui­das te nen­de kõigi­ga siin hak­ka­ma saa­te?

— See on kau­nis koor­mav tões­ti, kui­gi nad käi­vad grup­pi­des ja viiep­äe­vas­te tsükli­te­na. Nad ela­vad siin ta­lus, söö­vad siin ja töö­ta­vad muu­seu­mis. Mi­na püüan oma õpi­las­te jaoks ol­la see va­nae­ma maal, kus nad saa­vad maalõhna nin­na koos rah­va­kuns­ti, loo­du­se, loo­ma­de ja loo­min­gu­ga.

— Mil­li­sed on prae­gu­sed tu­den­gid?

— Koos elu­hoia­ku­te­ga nen­de ümber muu­tu­vad ka tu­den­gid. Kui ma käi­sin veel 15 aas­ta eest Kih­nus, siis me ene­sestmõis­te­ta­valt ai­ta­si­me ko­ha­li­kel kar­tu­leid võtta ja ela­si­me koos na­gu üks pe­re – tä­nap­äe­val nii suurt usal­dust ini­mes­te va­hel enam po­le. Ka­pi­ta­list­lik ra­ha­maailm pee­gel­dub kõik­jal, ka õpi­la­sest on saa­nud tar­bi­ja või hoo­pis et­tevõtja. Ku­na­gi oli õppi­mi­se aeg ik­ka­gi vaid õppi­mi­se aeg.

Ka aeg ise on tei­se tä­hen­du­se­ga – muud­kui ham­mus­ta­tak­se tükke siit ja sealt ning kõik kok­ku on üks suur kii­re. See tä­hen­dab ka pea­lis­kaud­sust.

Sa­mal ajal on prae­gu pal­ju to­re­daid õpi­la­si, kel­le­le rah­va­kunst meel­dib. Ma rõõmus­tan, kui nad tu­le­vad. Eks õpe­ta­mi­ne ole ka­he­pool­ne prot­sess – kui ma näen nen­de sil­ma­des hu­vi, siis ava­nen ka mi­na roh­kem. Õp­pi­mi­se koh­ta öel­dak­se: kes ar­mas­tab, see saab sel­le en­da­le.

— Kui­das te õpe­ta­te?

— Ma püüan oma õpe­ta­mis­te­ga ol­la mit­te lii­ga teo­ree­ti­li­ne – ka pliiat­si ja vil­la­ga saab mõel­da. Ma pean kä­te­ga te­ge­mi­se osa vä­ga olu­li­seks. Ning sa­mu­ti pean olu­li­seks va­he­tut suht­le­mist, et õpi­la­sed prak­ti­ka­tel rää­gik­sid ini­mes­te­ga. Et nad näek­sid üht va­na­meest ja os­kak­sid tä­he­le pan­na, mis tal sel­jas ja suus. On kah­te lii­ki tar­kust – elu­tar­kus ja raa­ma­tu­tar­kus. Mul­le tun­dub, et elu­tar­ku­se­le pöö­ra­tak­se lii­ga vä­he tä­he­le­pa­nu ja kõik püüavad joon­du­da raa­ma­tu­tar­ku­se jär­gi. Kui sul ik­ka­gi jääb lam­mas mu­das­se kin­ni, siis raa­ma­tu­tar­ku­sed ei ai­ta.

— Mul­le tun­dub, et ka pal­ju igap­äe­va­se­ma­te as­ja­de­ga jää­dak­se ker­gelt jän­ni. On ini­me­si, kes ei tea, kust tu­leb piim ja kui­das lam­bi­pir­ni va­he­ta­da...

— Sel­lis­te koh­ta on ütle­mi­ne: põlv­kond, kes as­fal­dilt ma­ha ei as­tu. Nad ei tun­ne loo­dust ja kar­da­vad se­da: konn, ti­gu ja hei­na­maa võivad nen­de jaoks ol­la ime­li­kud as­jad. Ma usun, et rah­va­kuns­ti prak­ti­ka osa on ka as­fal­dilt kõrva­le as­tu­mi­ne.

Ma näen Heim­ta­li muu­seu­mis – mil­le ma nüüd Ees­ti Rah­va Muu­seu­mi­le kin­ki­sin – just sel­li­se va­he­tu ko­ge­mu­se kand­jat. Sest kä­pi­kud mood­sas jaa­pan­las­te ku­jun­da­tud muu­seu­mis rää­gi­vad hoo­pis teist lu­gu kui siin, Vil­jan­di­maa ta­lus.

— Kus on teie pä­ri­mus­kul­tuu­ri hu­vi juu­red?

— Mä­le­tan, et rah­va­kunst hu­vi­tas mind ju­ba lap­se­na. Mi­nu lap­se­hoid­ja Võru­maalt te­gi ühe rah­vus­li­ku nu­ku­te­ki, mis mul­le hirm­sas­ti meel­dis. Ning ema rah­va­rii­det­rii­bu­li­si jak­ke vaa­ta­sin ka – kui ilu­sad! Nii hak­ka­sin sel­li­seid as­ju tä­he­le pa­ne­ma. Käi­si­me lap­sepõlves külas sõp-ra­de ta­lu­des – sealt jäi mul min­gi ta­lu­tun­ne sis­se. Ning eri­ti mä­le­tan kor­da, kui ma esi­mest kor­da sat­tu­sin Kih­nu. Hil­jem, üli­koo­li ajal män­gi­sin 1. lii­ni trol­li­ga tal­vel koo­li poo­le sõites üht män­gu. Esi­me­se as­ja­na vaa­ta­sin seal ala­ti kin­daid, mil­le­ga ini­me­sed kä­si­puust kin­ni hoid­sid – see oli oma­moo­di kin­da­puu. Ja püüd-sin kin­da­kir­ja­de jär­gi ära ar­va­ta, mis kan­dist on ini­me­sed pä­rit. Va­hel läk­sin ka juur­de ja uu­ri­sin nen­de kin­nas­te lu­gu­sid, põne­va­mad joo­nis­ta­sin hil­jem üles.

— Rää­ki­des veel lap­sepõlvest: mä­le­ta­te ehk ka oma esi­me­si kok­ku­puu­teid kul­tuu­ri ja kuns­ti­ga?

— Isa kau­du käis meie ko­dus pal­ju kul­tuu­ri­te­ge­la­si, eri­ti kir­ja­nik­ke. Au­gust Sang, Kers­ti Me­ri­laas, De­bo­ra Vaa­ran­di – sel­li­ne selts­kond oli meil igap­äe­va­ne. Gus­tav Er­ne­saks tu­li tih­ti külla ja jäi ter­veks päe­vaks ma­let män­gi­ma. Kui ma ju­ba suu­rem olin, võeti mind kaa­sa juu­be­li­te­le ja kir­jan­dusõhtu­te­le.

Ka kuns­ti­ga on kok­ku­puu­ted va­ra­sed – mä­le­tan, et lap­sest peast joo­nis­ta­sid ja maa­li­sid mind Ol­ga Ter­ri, Ai­no Bach ja Vi­ve Tol­li. Nii tun­dus kuns­tia­ka­dee­mia loo­gi­li­se va­li­ku­na.

Kuid üks olu­li­ne mõju­ta­ja oli mul veel – meie tä­na­val elas ruu­mi­ku­jun­da­ja Ol­ga Maa­sik, kel­lel oli kaks last – ühest neist, Maa­si­ke Maa­si­kust sai oma­kor­da teks­tii­li­kunst­nik. Mi­na ela­sin Vaa­ri­ka tä­na­val ja ne­mad Maa­si­ka tä­na­val. Mi­na käi­sin nen­de juu­res joo­nis­ta­mas ja maa­li­mas ning me käi­si­me koo­li­va­heae­ga­del koos siin Kää­ri­kul – läk­si­me ühes­koos met­sa maa­li­ma, kohv­rid vär­vi­de­ga käes.

Te­ge­li­kult taht­sin­gi ma al­gu­ses min­na maa­li õppi­ma, see mul­le is­tus – ilm­selt oli mul hea vär­vi­tun­ne sees ja teks­tiil tun­dus hea va­li­ku­na, see on ju ka na­gu maa­li­mi­ne. Too­kord­se va­li­ku üle olen vä­ga õnne­lik, sest see on so­bi­nud vä­ga häs­ti kok­ku mi­nu rah­va­kuns­ti ja va­na­va­ra ko­gu­mi­se ki­re­ga – teks­tii­lil on sel­les val­las olu­li­ne roll.

— Ke­da pea­te oma õpe­ta­jaks? Kel­le­ga tek­kis võim­sam si­de?

— Kõige lä­he­da­sem oli mul­le mi­nu dip­lo­mitöö ju­hen­da­ja Ma­ri Adam­son. Ma nii mä­le­tan, kui­das esi­me­sel kur­su­sel te­ma ko­dus käies tu­li te­ma abi­kaa­sa Adam­son-Eric, kes oli siis ju­ba osa­li­selt hal­va­tud, ning kii­tis mu ka­van­deid. See oli eri­li­ne hetk.

Kuid to­re­daid õpe­ta­jaid oli veel. Mi­nu esi­me­ne ka­teed­ri­ju­ha­ta­ja oli Na­ta­lie Mei – era­kord­selt vär­vi­kas ja vah­va ku­ju. Eks õpe­ta­jalt õpi­tak­se ka hoia­kuid ning elu­vaa­det.

— Hu­vi rah­va­kuns­ti vas­tu ai­na süve­nes?

— Pä­rast kuns­tia­ka­dee­mia lõpe­ta­mist läk­sin töö­le rah­va­kuns­ti­kom­bi­naa­ti Uku ja hak­ka­sin rei­si­ma möö­da Ees­tit. See oli era­kord­selt hu­vi­tav aeg mu elus: ku­na ko­gu Ees­ti oli ja­ga­tud kunst­ni­ke va­hel ära, siis mi­nu pea­mis­teks siht­punk­ti­deks said Kih­nu ja Ruh­nu. Need on mul­le prae­gu­se­ni eri­ti arm­sad ko­had. Siis oli mul veel Võru­maa, Tar­tu­maa ja Vil­jan­di­maa, igas maa­kon­nas olid oma Uku osa­kon­nad ja toot­mis­koon­di­sed.

Mul­le tões­ti meel­dis, et Uku an­dis tööd in­va­lii­di­de­le, noor­te­le ema­de­le, puu­de­ga ja va­na­de­le ini­mes­te­le... Min­git ko­hus­tus­lik­ku plaa­ni ei ol­nud – igaüks tee­nis nii pal­ju kui jõudis. Võisid ku­du­da kolm paa­ri või ka kaks­teist paa­ri kin­daid kuus. Vä­ga to­re ja inim­lik süsteem.

— Kas nen­delt rei­si­delt tal­le­ta­tu­ga pa­ni­te­gi alu­se oma rah­vus­li­ku kä­sitöö kol­lekt­sioo­ni­le?

— Mõni­kord mul­le kin­gi­ti asi, mis mul­le oli vä­ga meel­di­ma ha­ka­nud, mõni­kord ost­sin. Tol ajal mul muu­seu­mii­deed veel ei ol­nud ja mit­med vä­ga olu­li­sed as­jad kin­ki­sin ma eda­si. Mä­le­tan, et ühed vä­ga ha­rul­da­sed Hiiu­maa lei­na­pal­mi­ku ot­sad ja kin­dad kin­ki­sin oma õpe­ta­ja Ma­ri Adam­so­ni­le.

Ma olen tä­nu­lik ka nen­de pil­ti­de eest, mi­da rei­si­del ko­ge­sin. Vaid vä­he­sed on te­ge­li­kult pää­se­nud nõnda lä­he­da­le võõras­te­le ini­mes­te­le – ma käi­sin lu­ge­ma­tu hul­ga eest­las­te ko­du­des või ta­lu­des. Sat­tu­sin nä­ge­ma, kui­das kee­gi si­bu­laid kui­va­tab või lap­si hoiab, kui­das kee­gi sööb ja joob.

— Kui­das Heim­ta­li muu­seu­mi kol­lekt­sioon täie­neb? Kas ini­me­sed too­vad ka ise ko­du­dest ha­rul­da­si kä­sitöö­lei­de?

— On an­ne­ta­tud ja ma olen ka ost­nud. Al­gu­ses ko­gu­sin na­gu re­ba­ne – ju­hus­li­kult, rei­si­de jook­sul. Häs­ti kor­ra­lik ko­gu on Kih­nu as­ju – kui­gi mõni­kord oli tun­ne, et mis mi­na, mulk nüüd seal so­rin... Aga kui Kih­nu saa­rest ve­si üle käis ja pal­jud nen­de as­jad ära li­gu­ne­sid – siis sain aru, kui olu­li­ne on kul­tuu­ri ha­ju­ta­mi­ne ning mit­te vaid ühes muu­seu­mis hoid­mi­ne.

Kuid siia jõudes kes­ken­du­sin roh­kem Mul­gi as­ja­de­le, nii on mul näi­teks ha­rul­da­ne kol­lekt­sioon Mul­gi vöö­sid.

Sil­mad olid mul ko­gu aeg lah­ti. Kui tu­rul nä­gin, et üks mees müüs ta­vo­ti­seid au­too­si ti­ki­tud vai­bal, et mit­te oma kal­list au­to­ka­pot­ti ära krii­mus­ta­da, läk­sin ma rut­tu te­ki­poo­di ja ost­sin va­he­tus­kau­baks tal­le uue te­ki. Nii­moo­di ma kaup­le­sin.

— On teil muu­seu­mis mõni eks­po­naat, mil­lel on teie jaoks eri­li­ne tä­hen­dus? Või on mõni asi, mil­le saa­mis­lu­gu on mäl­lu tu­ge­va­mi­ni söö­bi­nud?

— Eri­li­se saa­mis­loo­ga as­ju on seal pal­ju ja just need lood on­gi olu­li­sed. Kui mult ku­na­gi pä­ri­ti mu ko­gu­mis­ki­re koh­ta, siis vas­ta­sin, et ega ma po­le­gi kirg­lik as­ja­de ko­gu­ja – pi­gem nen­de lu­gu­de nau­ti­ja. Ju­tus­tus­te mä­le­ta­ja, kus on põimu­nud ini­mes­te elud ja saa­tu­sed. Ja kui ma mi­da­gi sel­list leian, siis olen oma­moo­di lap­se­meel­ne – ko­he nii pii­ri­tult õnne­lik.

Mul on muu­seu­mis üks Mul­gi me­he väi­ke must kuub, mil­le sain tä­nu ka­he­le Mul­gi vöö­le, mil­le oma­kor­da leid­sin ko­mis­jo­ni­poest. Läk­si­me koos Lin­da Vii­din­gu­ga ühte tal­lu, kus pe­re­nai­sel oli lehm Viiu, kel­le­le ta muud­kui lau­lis: „Viiu­ke­ne an­na piim kät­te.” Ja te­ma muud­kui lüpsis leh­ma. Siis tu­lid naab­ri­nai­sed, kel­le­ga ta pi­di koos mi­ne­ma sur­nuae­da, ning mi­na võtsin siis mil­le­gipä­rast need vööd väl­ja ja ütle­sin, et näe­te, mil­li­sed Mul­gi vööd ma sain. See­pea­le ütles üks nai­ne na­gu muu seas: „Mul ko­dus neid küll!”

Nii me sai­me ju­tu­le ja ma läk­sin tal­le külla. Te­ma käest sain va­naaeg­set pe­su ja eht­said Hal­lis­te vöö­sid ning sel­le­sa­ma väi­ke­se Mul­gi kuue – kõik olid va­na ta­lu­pe­re­nai­se teh­tud. Ning seal olid veel ime­pee­ned val­ged su­kad ja ime­pee­ned kin­dad. Kõik sel­le ta­lu as­jad olid ko­he eri­ti ele­gant­sed ja ilu­sad. Kui ma suk­ka­de pee­nust imet­le­sin, ütles va­na­pe­re­nai­se tütretütar, et ega neil pee­tud­ki tee­ni­jaid, kes sel­li­seid suk­ki po­leks osa­nud ku­du­da. Sel­les loos on pal­ju oma­moo­di mul­gi uh­kust.

Siis on mul üks imei­lus vöö-mõõk – ar­mas­tus­mo­tii­vi­de­ga. Sel­le sain Kih­nust ühe nai­se käest, kel oli ras­kelt hai­ge tütar ja noo­rem poeg. Tub­li ja tõsi­ne poiss oli – ai­tas ema ja käis me­rel. Sat­tu­sin siis kord nen­de ai­ta, kus jäi see vä­ga ilus vöömõõk sil­ma. Pe­re­nai­ne ütles: „Ah, an­na see Anu­le, te­ma ko­gub iga­su­gu­seid va­nu as­ju.” Mi­na mõtle­sin, et poi­si­le – Eduard oli ta ni­mi – ehk ei meel­di, kui ma sel­le ära võtan, sest kui ta võtab nai­se, on sel va­ja ju ha­ka­ta vööd ku­du­ma. See­pea­le ütles Eduard vä­ga tõsi­selt: „Vae­valt ma leian naist, kes os­kab vööd ku­du­da. Ja kui ma ju­ba leian, siis teen tal­le ise ka mõõga.”

Siis mee­nub mul­le veel üks lii­gu­tav lu­gu Vil­jan­di­maalt. Va­na nai­ne tu­li koos tütre­ga mul­le üht tek­ki näi­ta­ma. Kuid see pol­nud nii­sa­ma tekk – ta oli sel­le ise tik­ki­nud õe pul­ma­deks. Kui­da­gi õnne­tult olid õde ja õemees sur­ma saa­nud ning te­ma oli oma te­ki ta­ga­si saa­nud. Va­nast peast pi­das ta olu­li­seks, et just see tekk saaks muu­seu­mis­se.

Kui nüüd neid as­ju muu­seu­mis vaa­tan, siis näen neid lu­gu­sid ja ini­mes­te saa­tu­si. Iga as­ja ta­ga on ini­me­ne, kel­le jaoks see asi on vä­ga ar­mas ol­nud.

— Eks sel­li­sed inim­li­kud lood on­gi rah­va­kuns­ti­le ole­mus­li­kud, eris­ta­vad se­da kõrg­kul­tuu­riks pee­ta­vast.

— Ka rah­va­kuns­tis võib ol­la kõrgas­ju. Kuid rah­va­kuns­ti pea­mi­ne oma­dus pro­fes­sio­naal­se kuns­ti kõrval on­gi see, et vii­ma­ses do­mi­nee­rib isik­sus. Rah­va­kuns­tis on kol­lek­tii­vi mä­lu. See on te­ge­li­kult küsi­mus: kumb on olu­li­sem – kas Pi­cas­so või ter­ve Kih­nu saar? Rah­va­kuns­tis on ko­gu­kon­na jõud.

Mui­du­gi on iga kul­tuu­ri üheks alu­seks keel, kuid on ol­nud ae­gu, kui see keel po­le ol­nud vaid sõna­li­ne. Ka must­rid ja vär­vid võivad ini­me­si ühen­da­da.

— Mil­li­se­na näe­te rah­va­kuns­ti rol­li tä­nap­äe­val?

— See on vä­ga mit­me­ta­hu­li­ne. Pal­ju on ka­du­vat. Kuid mi­nu jaoks on maailm ri­kas ja vär­vi­li­ne tä­nu eri rah­vas­te­le ja kul­tuu­ri­de­le. Üheülbas­tu­mi­ne ja kok­ku­su­la­mi­ne mind ei vai­mus­ta. Eripä­ra­sed tra­dit­sioo­nid an­na­vad mei­le tur­va­tun­net. On ju mi­da­gi tur­va­list tead­mi­ses, et ing­las­te ma­ga­mis­toad on tei­sel kor­ru­sel ja roots­las­te ma­jad on pu­na­sed. Sel­li­sed as­jad an­na­vad maail­ma­le vürt­si ja vär­vi. In­dias käies uu­ri­sin nen­de sa­ri­de must­ri­te ja vär­vi­de keelt, kuid kui hin­dud lä­hek­sid kau­ba­maj­ja ja os­tak­sid sealt en­da­le üli­kon­nad, siis ma vae­valt viit­siks enam In­dias­se min­na.

— Ole­te te neil rei­si­del Ees­tist mi­da­gi eri­ti ta­ga igat­se­nud?

— Mä­le­tan oma esi­mest vä­lis­rei­si Prant­sus­maa­le koos Ju­han Peeg­li­ga, kes ik­ka oh­kas: „Ta­haks tan­gu­sup­pi, ta­haks val­get vii­na!” Mi­na tean ala­ti vä­ga häs­ti, mi­da ma vä­lis­maal ol­les hak­kan igat­se­ma – rei­sil ol­les võtan oma ma­ga­mis­ko­has vä­si­nu­na igal õhtul ühe kää­ru mus­ta lei­ba.

— Vii­ma­se paa­ri aas­ta­ga on hu­vi ees­ti rah­vuspä­ran­di vas­tu to­hu­tult kasvanud. Se­da ka­su­ta­vad moe­loo­jad, di­sai­ne­rid ja ar­hi­tek­tid, plaa­dimüügi ede­ta­be­leid kroo­ni­vad fol­kar­tis­tid. Mil­li­se pil­gu­ga te se­da män­gu vaa­ta­te?

— Ku­na ma se­da vald­kon­da ar­mas­tan, siis see mui­du­gi rõõmus­tab mind. Kuid sa­mal ajal ei meel­di mul­le mõõdu­tun­de­tu leier­da­mi­ne, siis võivad pro­port­sioo­nid pai­gast ära min­na. Ol­gu või üks laul­ja Kih­nu saa­relt – kui se­da lii­ga pal­ju igalt poolt tu­leb, siis võib-ol­la lä­heb pro­port­sioon pai­gast ära. Mul­le tun­dub, et see kihn­la­ne oli oma loo­mu­li­kus ole­kus kõige ilu­sam, siis kui ta ei ol­nud veel lii­ga pal­ju imet­le­tud. Kuid tei­salt on po­pu­laar­sus tei­nud kihn­la­sed taas uh­keks oma pä­ran­di üle.

Ma mä­le­tan, kui­das üks to­re Kih­nu mees, kes ar­mas­tas vii­na võtta ja oma maj­ja lõpuks sis­se põles, ütles kord: „Kui eest­la­si enam ei ole, siis usu – kihn­la­sed on veel al­les!” Prae­gu tun­dub mul­le, et asi lii­gub­ki sin­na­poo­le. Olid ajad, mil oli hä­bi möö­da Pär­nu lin­na Kih­nu see­li­kus käia. Nüüd on see riie taas au sees.

Sa­mas on rah­va­kunst ala­ti ol­nud pro­fes­sio­naal­se kuns­ti ins­pi­rat­sioo­nial­li­kas – sel­li­sed kul­tuu­ripä­ran­di mõtes­ta­jaid na­gu Krist­jan Raud või Vel­jo Tor­mis on ol­nud igal ajal. Adam­son-Eric oli vä­ga mo­dern­ne kos­mo­po­liit, aga tei­salt aus­tas ta meie rah­vapä­ran­dit. Kus­juu­res omal ajal ei leid­nud ta su­gu­gi mõist­mist rah­va­kuns­ti tõsi­meel­selt ta­ker­du­nud ini­mes­telt.

— Mil­li­sed on teie lau­lu­peo-plaa­nid?

— Ma ta­haksin küll vä­ga min­na, aga prae­gu sõltub see ema ter­vi­sest. Õn­neks näi­da­tak­se se­da pi­du ka te­le­vii­so­rist vä­ga häs­ti.

— Kuid kui­das on lau­lu­peomä­les­tus­te­ga? Vä­ga pal­ju­de­le on need ühed ere­da­mad pil­did lap­sepõlvest.

— (Anu hüüab ema­le, kes pu­nus pu­nast nä­punöö­ri.) Kuu­le, kas ma olin nel­ja­ne, kui me esi­mest kor­da lau­lu­peol käi­si­me? Ku­nas see oli? Vist tões­ti nel­ja­ne. Pilt peost on ebamää­ra­ne, kuid min­gi vä­ga ilus tun­ne, mis on seo­tud just rah­va­riie­te vär­vi­de­ga – see jäi sis­se. Ja see pi­du­lik­kus. Hi­li­se­mast ajast mä­le­tan mui­du­gi vii­ma­se lau­lu oo­tust. Siis olid sil­mad veel.

Mul­le tun­dub, et lau­lu­peol on vä­ga olu­li­ne roll meie igap­äe­vae­lu kaoo­ti­li­su­se ja tead­ma­tu­se kor­ras­ta­mi­sel. Kõik need kur­vad mõtted, et meid on nii vä­he ja kõik hel­ge­mad pead on vä­lis­maal – lau­lu­pi­du te­ki­tab tun­de, et meid on ik­ka veel pä­ris pal­ju.

— Kas te peate päe­vi­kut, kus kõik kuul­dud ja ko­ge­tud lood kir­jas?

— Ema on mul ko­hu­se­tund­lik päe­vi­ku­pi­da­ja. Ma olen kir­ju­ta­nud väi­ke­seid jut­te ja no­vel­le – need ta­hak­sin ma üks­kord kok­ku pan­na ning il­mu­ta­da.

— Mis teid vii­ma­ti vä­ga rõõmus­tas?

— Ole­neb, mis on „vii­ma­ti”. Lau­lev re­vo­lut­sioon rõõmus­tas mind vä­ga. Aga isik­li­ku­mas plaa­nis – mind tões­ti rõõmus­tas vä­ga see, et ma sain kuns­tia­ka­dee­mia eme­riitp­ro­fes­so­riks. Mi­nu jaoks on vä­ga olu­li­ne kuu­lu­vus­tun­ne ning maa­le ko­li­mi­se­ga muu­tus si­de koo­li­ga kui­da­gi lünk­li­kuks. Kuid ku­na ma olen sel­les koo­lis õppi­nud ja 37 aas­tat jär­jest õpe­ta­nud, siis see on mi­nu jaoks eri­li­se tä­hen­du­se­ga.

Tei­ne rõõmus­tav hetk oli see, kui ma ot­sus­ta­sin kin­ki­da Heim­ta­li muu­seu­mi Ees­ti Rah­va Muu­seu­mi­le ning nad sel­le ka vas­tu võtsid. Tin­gi­mu­seks oli, et see jääks õppe­baa­siks koo­li­de­le ja as­ju sealt ära ei vii­da. Sel­le muu­seu­mi loo­mi­ne koos era­raa­ma­tu­ko­gu­ga on olu­li­ne osa mi­nu elutööst.

Siis rõõmus­tab mind veel mi­nu ko­du­ko­ha hea käek­äik. Hil­ju­ti re­konst­ruee­ri­ti vä­ga põne­valt Heim­ta­li mõisa ring­tall, ku­hu teh­ti kuns­ti- ja muu­si­kak­las­sid ning spor­di­saal. Kui ma nüüd vaa­tan koo­li­lap­si, kes on ela­nud ta­ga­si­hoid­li­kes tin­gi­mus­tes ja lä­he­vad uh­kelt oma uhiuu­de spor­di­saa­li või kuns­tik­las­si – se­da on hea vaa­da­ta.

— Ka teil on hir­me seo­ses Ees­ti­ga?

— Ma kar­dan kõige roh­kem lol­lust, mis võiks ohus­ta­da meie ise­seis­vust.

Ma ei ole vä­ga suur erao­man­du­se fänn. Ma ei ta­ha kuu­la­ta jut­tu, et riik on halb pe­re­mees – ma ta­han rii­ki, kes oleks hea pe­re­mees. Riik, kes hoo­liks oma ini­me­sest.

Kuid ini­me­sed võik­sid hoo­li­da ka rii­gist. Kui ku­na­gi min­di va­ba­du­se eest püssi­ga sõtta, siis miks ei võiks me kõik nüüd kin­ki­da oma hät­ta sat­tu­nud rii­gi­le ra­ha? Vas­ta­valt võima­lu­se­le – ai­da­ta na­gu hät­ta sat­tu­nud sõpra.

Ah­nust ma kar­dan – mõni­kord mõtlen küll hir­mu­ga, kas on võima­lik sel­le to­hu­tu tar­bi­mi­se suun­da muu­ta. Olu­li­ne on ise vä­hem tah­ta ja enam hin­na­ta väi­kest. Ta­haks loo­ta, et kõik ühi­kud ei pai­su ebai­nim­li­kult suu­reks, põllud ää­re­tu­teks lah­ma­ka­teks ja koo­lid õppe­kom­bi­naa­ti­deks. Me lo­bi­se­me ülea­ru, ka­su­ta­me ülea­ru elekt­rit, as­fal­tee­ri­me ülea­ru, meie saed on lii­ga suu­red. Kuid olu­li­ne on ka väi­ke, siit leiab ko­du­soo­ja, tur­va­li­sust, loo­min­gu­li­sust ning inim­suh­teid. Väi­ke­sed vead tee­vad vä­he kur­ja, suu­red ek­si­mu­sed see­vas­tu võivad hä­vi­ta­da kõik.

Aga te­ge­li­kult ma ei kar­da vä­ga mi­da­gi.

Kes ta on?

Anu Raud

tekstiilikunstnik

Sündinud:

10. mail 1943 Moskvas

Haridus:

1961 Tallinna 22. keskkool

1967 Eesti riiklik kunstiinstituut, tekstiilikunstnik

Töötanud:

1967—1970 Uku kunstnik

Alates 1973 kunstiakadeemia õppejõud

1994—2001 Viljandi kultuuriakadeemia professor

Muu:

•• Alates 10. juunist 2009 kunstiakadeemia emeriitprofessor

2008 — aasta tekstiilikunstnik

Pälvinud kultuurkapitali aasta-preemia, Kristjan Raua nimelise preemia, Oskar Looritsa preemia, Carl Robert Jakobsoni medali, Valgetähe ordeni III järgu, Viljandimaa vapimärgi jpm.

Raua vaip „Kogujad” võitis Eesti Rahva Muuseumi sajanda sünni-päeva puhul korraldatud vaibavõistluse, seda saab näha muuseumi näitustemajas Tartus.