Anu Saluäär: kirjanduse algdoosi saab Loomingu Raamatukogust
— Räägiks alustuseks Vladimir Majakovskist, kelle elulugu teie tõlkes just ilmus. Kas te ise valisite selle raamatu või pakkus kirjastus?
— See on omamoodi paradoks, et ma olen eluaeg tõlkinud Skandinaavia kirjandust ja sellel on siiani olnud üsna vähe vastukaja eesti ajakirjanduses, nüüd olen ootamatult sattunud pildile vene kirjandusega. Majakovski biograafia autor, rootslane Bengt Jangfeldt on aga ülimalt pädev slavist, ta on muuseas kirjutanud uurimusi ka Igor Severjaninist ja Jossif Brodskist.
Lugesin seda suure huviga, seda enam, et autor ise on mulle juba kuskilt 1990. aastate algusest tuttav. Tema vaade vene kirjandusele tundub olevat minu, Nõukogude ajal koolis käinud inimese jaoks värske. Ta vaatab Nõukogude Venemaa elu distantsilt ja minu arvates on see distants ka meil hakanud 20 aastaga tekkima. Oleme juba peaaegu nagu lääne inimesed.
Jangfeldti teos annab nii Venemaa oludest kui ka kultuuri-elust väga ülevaatliku pildi. Sellepärast mulle raamat istuski, see on lääne inimese vaade sellele ajale ning mittedogmaatiline vaade Majakovskile.
Nii et kui kirjastus Varrak selle pakkumise tegi, siis võtsin selle hea meelega vastu ja hakkasin tööle. Tuli uuendada ka tutvust Majakovski luulega. Teda on ju tõlkinud nii Feliks Kotta, Arvi Siig kui ka Uno Laht. Uusi värsse, mida raamatus tarvis läks, tõlkis Aare Pilv, ja minu meelest suurepäraselt.
— Kas Jangfeldti Majakovski on teie jaoks kooli kirjandustundidest tuttav mees?
— Ei, üldse mitte! Nüüd on ta rohkem eluline kui plakatlik. Majakovski oli ju tegelikult õnnetu noor inimene, kes ei jõudnud päris täiskasvanuks saadagi. Ta oli ajalooliste sündmuste keerises, aga ei saanud nendest kuigivõrd aru. Ta oli ju kirglik inimene, moemees, futuristlik poeet, meeletult andekas ja kirjutas enamasti iseendast. Aga kõik see ei sobinud Nõukogude kooliprogrammi. Kooli-programmi mahtusid ainult tema plakatlikud, revolutsiooni ja Leninit ülistavad värsid.
Olen sellel arvamusel, et bio-graafiad suurendavad kirjandushuvi. Õpitakse tundma loojaid ja ehk saavad sellest ka Majakovski värsid uue hingamise. See on nagu uus ring. Tõlkides mõtlesin, kas praegused eesti lugejad Majakovskist üldse hoolivad, aga nüüd näen, et suurest raamatumerest on see siiski üles leitud, isegi Juur ja Kivirähk võtsid „Rahva oma kaitses” teema üles ja tundsid sellest suurt lõbu.
— Oma aja popkirjanik, punane yuppie
— Jah, ta proovis olla dändi, tõi Pariisist ülikondi ja lipse. Esimestel aastatel pärast revolutsiooni oli see kuidagimoodi võimalik. Aga 1929. aastaks oli olukord lõplikult muutunud, Stalini võim oli absoluutne. Ärahellitatud revolutsioonipoeet pidi järjest taluma vastulööke ja murdus. Ja esipoeediks tehti ta alles viis aastat pärast surma. Tänu tema armastatule Lilile, kes Stalinile kirjutas, et seltsimees Majakovski oleks ära teeninud enamat. Sealt algas tema „teine surm”, nagu kirjutab Bengt Jangfeldt - poeedi „riigistamine”.
— Mullu saatsid Marie Underi avameelset elulugu kahinad. — — Kas inimlikustamine devalveerib sümboleid?
— Oleneb, kuidas seda tehakse. Sümboleid ei pruugi devalveerida. Aga kirjanduse kandepinda on vaja kasvatada. Ütleksin, et huvi looja vastu võib tekitada huvi ka loomingu vastu. Jaan Krossi loomingus on näiteks omaelulooline aines üsna ulatuslik. Aga sellel on laiem kandepind, isiklikust saab üldistus, aja iseloomustus.
— Kes on Loomingu Raamatukogu autorid, kuidas nad leitakse-valitakse?
— Loomingu Raamatukogu raamatusarjal on pikk ajalugu. Praegu on tal mõnevõrra teistsugune funktsioon, kui see oli tema asutamisel, 1957. aastal. See on perioodiline väljaanne, kus ilmuvad väikesed head asjad, head tõlked paljudest keeltest. Mõnikord teosed, mis kommertskirjastustele kasu ei tõotaks. Riigi toel on võimalik avaldada väärtkirjandust, mis pole tohutu müügimenuga, kuid mis aitab tutvustada eri maade ja rahvaste kirjandust. Näiteks tänavu ei ole meil plaanis ühtegi inglise keelest tõlgitud teost. Ilmub aga umbes 20 vihikut 15 keelest. Maailma siit ja sealt nurgast. Heade nõuandjate ja tublide tõlkijate abiga. Ja kui riik seda ülal pidada aitab, siis selline väike mittekommertsiaalne kirjandusrevüü võiks ju eesti keeles olla?
Kultuur on ennegi kriisiaegu üle elanud, elame selle ka. 55. aastakäik läheb.
— Kas kriisiajal on tulnud Loomingu Raamatukogu väga palju kärpimise eest kaitsta?
— Mitte selle viimase kriisi ajal. Meie toimetus on nii väike ja nii vähenõudlik, et meilt polnudki midagi kärpida. Katsume oma ressursse kasutada nii ökonoomselt kui võimalik.
— Mis vägi teid siin alates 1976. aastast kinni on hoidnud. Rikkaks te pole saanud?
— Ei, absoluutselt.
— Kuulsaks ka mitte.
— Tõlkijad ja toimetajad ei ole mingid „kuulsused”, vaid vaiksed töötegijad. Tänu Skandinaavia keelte valdamisele kutsuti mind omal ajal Loomingu Raamatukogu toimetama. Sellest on saanud mu elutöö. Tõlgete toimetajad peaksid valdama nii palju võõrkeeli kui iganes võimalik. Ja päris kena on ju, kui töö ja harrastus kokku langevad, töö ajal toimetad-võrdled teiste tekste ja vabal ajal tõlgid ise. Oled nii ühes kui ka teises rollis, need tasakaalustavad teineteist.
Muidugi teeniks ehk mujal eurotekstide või pesumasinate juhendite tõlkimisega rohkem, aga meil on siin säilinud vanaaegset idealismi. Vahel tuleb küll tunne, et meil on juba nii palju teisi kirjastajaid, kas ma pean. Aga Loomingu Raamatukogu vana traditsioon justkui kohustab. Meil on tellijaid, kellel on tallel kõik aastakäigud alates 1957. aastast.
— Teil on iga aastaplaaniga oma eesmärk?
— Kui inimene aasta jooksul midagi muud ei loeks, saaks ta Loomingu Raamatukogu aastakäiguga teatud miinimumkoguse mitmekesist kirjandust, mis hoiaks vaimu virge.
— Mis keeles mõtleb tõlkija-toimetaja päeva lõpuks?
— Eesti keeles. Raudselt. See on tähtis. Me ei tohi ühessegi võõrkeelde ära kaduda. Ma töötan võõra keelega ja pean oma peas kõik tõstma ümber eesti keelde.
Tõlgin praegu Torgny Lind-greni „Mälestusi”. Ta kirjutab rootsi keeles lihtsalt ja rahvalikult, aga kui ma tõlgiksin seda rootsi keelest mehaaniliselt, mõjuks see eesti keeles kunstlikuna. Sest rootsi keele või mõne muu indoeuroopa keele struktuur sugereerib eesti keelele teatud ebaloomulikkust. Loomulik eesti keel ütleb samu asju teistviisi.
Samuti tuleb silmas pidada aega, ajastut, ajas muutuvat keelt. Näiteks Saxo Grammaticust või vanu saagasid tõlkides ei tohiks öelda „laip” ja „relv”, vaid „surnukeha” ja „sõjariist”, sest „laiba” ja „relva” mõtles Johannes Aavik välja alles 20. sajandil. Kõige lihtlabasem näide.
— Ma pole selle peale niimoodi mõelnud.
— Tõlkija peaks niisuguseid asju silmas pidama. Kui ma lähen tõlkega 19. sajandisse, siis praagin 20. sajandi eesti keele oma peast välja. Ehkki muidugi alati pole see võimalik, sest meie kirjakeele ajalugu ei ole nii pikk kui vanadel kultuurkeeltel, tuleb teha kompromisse.
— Kuidas loeb üks toimetaja ajalehti-ajakirju? Kas tahaksite teiste keelevigu parandada?
— Vahel küll! Vahel loen lehest „Gothenburg”, kui peaks olema Göteborg. Ja siis mõtled, et kuidas nad ometi ei tea Rootsi kohanimesid. Kui palju me inglise keelele järele anname ja oma väljakujunenud sõnavara ära kaotame?
— Suvel ilmus teil Eesti Päevalehes kolumn populaarse „Videviku”-sarja raamatute teemal. Olite vampiiritemaatika suhtes päris kriitiline.
— Ah see! Jah! Ma võitlesin vampiiridega! See on küll ebavõrdne võitlus, aga mis parata. Selle moekirjanduse puhul tekib mul vaimuvaesuse hirm. Õnneks lugesin hiljuti Postimehest üht Valner Valme arvustust vene kirjaniku Jevgeni Griškovetsi raamatu kohta, kus ta ütles umbes nii: „Ei ole vaja välja mõelda limaseid sisalikke – räägi elust ja inimestel on huvitav!” See lause meeldis mulle. Inimeste tõeline elu pakub kõige rohkem!
Aga midagi pole teha, maailma trendid haaravad meid kaasa. Moelained käivad üle maailma, aga aasta pärast on kõigil piinlik, et vaimustuti millestki, mis aastaga üle läks. (Hea näide on „Da Vinci kood”.) Selles mõttes on püsiväärtuste, klassika eelistamine minu jaoks targem kui kõige uuega kaasaujumine.
— Kes on viimane moelaine?
— Oksanen. Siin on mul juhuslikult laual Hispaaniast saadetud ajaleht, Oksanen kaanel. Ainuke Soome kirjanik Hispaanias. Tegelikult on see trendiromaan, pole paha, aga ta on. Ja selle pärast ei maksa kõike muud unustada. Vastukaaluks tunnen ma huvi vahel õige vanade asjade vastu, mis on säilinud läbi aastasadade. Ostsin suure vaimustusega Mati Sirkli tõlgitud „Simplicissimuse”, Kolmeküm-neaastase sõja ajast. Moed tulevad ja lähevad, mingi pakett klassikat säilitab oma väärtuse.
Muidugi loeb 11-aastane midagi muud kui 21-ne. Igaühele oma. Aga täiskasvanud inimene peaks suutma oma peaga mõelda, mitte pimesi parvega kaasa ujuma.
Mulle vaieldi vampiiriteemadel vastu – aga vanad muinasjutud, sealgi on üleloomulikud olendid, fantaasiamöll. Jah, need on vanarahva pajatused, kirjanduse eelaeg. Vanad muinasjutud ei olnud kirjastuste ja meedia loodud ja õhutatud trendid.
— Jõuame järgmise huvitava teemani, võõrapärasused keeles.
— See on tunde küsimus, inimesel võiks keeletaju olla. Aga praegustel noortel inimestel kipub eesti keele taju minu arvates hajuma, sest nad ei loe enam kuigi palju eesti keeles, küll aga liiguvad palju, reisivad, suhtlevad võõrkeeltes. Ja siis on tõesti oht, et enam ei tajuta laenude ja uudissõnade piire, isegi eesti lauseehitus hakkab murenema.
Nõukogude ajal oli keelevalve väga range. Venepärasuste tõrjumine keelest oli omamoodi nagu võitlus Nõukogude võimuga. Viimased aastakümned on aga sisse toonud nii palju uut, isegi uusi elualasid, nii et pole midagi imestada, kui keel satub segadusse: mis on oma ja mis võõras? Kui palju uut suudab keel endasse imeda, ilma et ta oma nägu ja struktuuri kaotaks?
Tõlkimisel läheb muidugi vaja kõiki stiile, ka klassikalises mõttes „kirjaoskamatut” keelt, kõikvõimalikke slänge. Arvuti-, musa-, vanglažargooni. Aga seda kõike ainult seal, kus vaja.
— Millal te viimati mõne uue sõna välja mõtlesite?
— Töö käigus läheb tõlkijal tõesti vahel uusi sõnu vaja. Minu hingel on sõna, mille kohta ma veel ei tea, kas see kõlbab või mitte. Lööp. Kas te teate, mis on lööp?
— Ega ei.
— See on kollane reklaamplakat, millega näiteks Õhtuleht oma pealkirju välja paneb. See tuleb rootsi keelest, löpsedel. Tõlkisin Liza Marklundi „Pommuudist”, kus tegevus toimub Rootsi õhtulehe toimetuses. Ma ei saanud öelda pikalt „kollane reklaam-plakat”, kui toimetus arutab, et mida lööbi peale panna. Helistasin meie Õhtulehte ja küsisin, kuidas nemad seda asja nimetavad, kas lööp? Jah, ütlesid nemad. Võtsin julguse kokku ja panin sõna tõlkesse sisse. Hiljem küsis Johnny B. Isotamm, kust ma selle sõna leidsin, et ta ei saa aru, mida see tähendab. Ma siis seletasin. Ta ütles, et hea küll, võtab teadmiseks.
Kui meil mõne uue asja kohta veel oma sõna pole või tuleb seda ümber öelda pika lohiseva lausega, siis tulebki eesti keelde midagi juurde luua. Aga iga asi peab sobima oma ajastusse.
— Mida arvate ulmekirjanduse tõlgitavusest eesti keelde – selle spetsiifilisest kosmosekeelest?
— Mu sõber Juhan Habicht on sellel alal suur asjatundja. Tal on tulnud välja mõelda kõikvõimalikku olematut terminoloogiat. See on tegelikult tore tegevus. Ma ise pole suur ulmesõber, tahaksin rohkem tegelda inimpsühholoogia ja ajalooga. Aga ka nendes tekstides tuleb vahel rakendada keelefantaasiat.
— Näiteks?
— Näiteks Vilhelm Mobergi väljarändajate-epopöa tõlkimisel. Tõlkisin nelja paksu köidet ligi kümme aastat, muude tööde kõrvalt. Seal oli mitmesuguseid keelelisi raskusi. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaiku ja tegelased räägivad Smålandi murret, millest sai eesti keeles lihtsalt markeeritud maarahva keel. Ühtegi eesti murret ei pidanud ma õigeks seal pruukida. Aga raskemaks läks asi siis, kui tegelased olid jõudnud Ameerikasse ja nende keelde hakkas sugenema inglise keelt. Kristina säilitab puhta rootsi keele, aga Karl Oskar amerikaniseerub, ja naine hakkab seda mehele ette heitma. Nende vaidlusi on tõesti keeruline eesti keele vahenditega edasi anda.
— Kas tõlkimine on teie jaoks kella järgi töö või elustiil?
— Mul on kaks elu. Toimetaja elu ja tõlkija elu. Loomingu Raamatukogu peab regulaarselt ilmuma. Kui käsikiri läheb trükikotta, tekib väike paus. Kui on paus, siis lähen koju arvuti juurde tõlkima. Kogu aeg on mõni raamat pooleli. Hea oleks, kui saaks seda teha kas või kümme päeva järjest, ilma et teised tööd vahele tuleks. Kui ma väljarändajate-sarja tõlkisin, siis oli päevi, kui töötasin 14 tundi ja päeva toodang oli kuni 14 lehekülge. See on ülemine piir. Ja see on alles must tõlge. Siis peab tekst vähemalt kuu aega rahus seisma. Seejärel on õige aeg seda võõra pilguga üle lugema asuda. Ei tohi oma musta tekstiga kirjastusse minna. Tõlkija peaks alati olema oma teksti esimene toimetaja. Kirjastuse toimetaja peaks aitama anda viimase lihvi. Mitte tõlkija mustandist tõelist käsikirja tegema.
— Kas teil on raske end teinekord tööst eemale kiskuda?
— Tõesti, õhtuti on raske pidama saada. Pärast tööd koju minnes ei õnnestu vahel tõlkimiseni jõuda, enne kui uudised on vaadatud. Siis avad masina ja äkki ongi kell üks öösel, ja kaks, ja kolm.
— Kui kiire on tänapäeva tõlkija töötempo?
— Majakovskiks võtsin aega. Kaks aastat. See oli tõesti eriti keeruline töö, seda enam, et kogu aeg tuli konsulteerida ka vene tõlkega, tõlkida nii-öelda korraga kahest keelest. Ja sobitada luule-tsitaate. Aga vahepeal tuli tõlkida veel Eesti Päevalehe mälusarjale Carl Mothanderi „Rootsi kuninga valge laev”. Selle peale kulus möödunud kuumal suvel neli kuud. Tõlkimine võtab kohutavalt aega – et tuleks hea tulemus, peab sul aega olema. Ja toimetajal peab aega olema. Toimetamata tekstid on katastroof.
— Aga tehke kommertskirjastus, jääge ise ellu!
— Kirjastusi on Eestis niigi liiga palju. Ja ma ei ole eraettevõtja tüüp. Mu tütrel on väike tõlkefirma, ma tean tema koormusi ja tööpinget. Eurotõlkijaks õpitakse kaua ja sellega peab alustama noores eas. Olen jäänud ilukirjanduse tõlkijaks. Lepin sellest saadava vaimse naudinguga.
— Me oleme rääkinud tööst. Kas eluks ka aega jääb?
— Kui töö on meeldiv, siis miks mitte sellest rääkida. Aga kirjandusteoste kõrval on meie teosed ju ka meie lapsed, eks ole. Peale 48 tõlgitud raamatu on mul kaks tütart ja viis lapselast. Katsun niimoodi elada, et igaühe jaoks jääks natuke aega ja et me üksteist ära ei unustaks. Muidu ma ei tahaks eraelust rääkida, ega te seltskonnaajakirja ei tee!
Kes ta on?
Anu Saluäär
tõlkija
Sündinud 16. septembril 1948
Haridus ja töö:
•• Lõpetas Tartu ülikooli 1972. aastal eesti filoloogia alal, lisa-erialaks Skandinaavia keeled. Alates 1976. aastast töötanud Loomingu Raamatukogu toimetajana, alates 2008. aastast peatoimetaja.
•• Tõlkinud: Vilhelm Mobergi, Ingmar Bergmani, Käbi Laretei, Liv Ullmanni, Hjalmar Söderbergi, Per Agne Erkeliuse, Bo Baldersoni, Frans G. Bengtssoni, Per Olov Enquisti jt. Skandinaavia kirjanike teoseid.
Tunnustused:
•• Kirjanike liidu tõlkepreemia 1991
•• Kultuurifondi preemia 1997
•• Valgetähe teenetemärgi
V klass 2001
•• Kultuurkapitali tõlkeauhind 2006
•• Rootsi Vilhelm Mobergi seltsi auhind 2006
