Anzori Barkalaja: rahvusromantiline eestlus on pankrotis

 (62)
Anzori Barkalaja: rahvusromantiline eestlus on pankrotis
----

Kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja usub, et praegune seosetu rahvussümbolitega vehkimine näitab vaid seda, et üleilmastumise ja isikliku kasu tagaajamise ajal jääb üha enamatel eestlastel millestki olulisest puudu. Küsib Riho Laurisaar.

Kiviloo muistses hiiepaigas mälestatakse 400 aasta eest kristlaste hukatud ja nõidumises süüdistatud talupoegi, teisal võideldakse ristipuude säilimise eest. Metsatöll rokib koos Veljo Tormisega kättemaksust Saksa ristisõdijatele, teised leiavad Natsi-Saksa sümboolikast jõudu Nõukogude-vastasusele.

— Nii kirjandus kui ka muusika mängib meil praegu üsna palju ajaloo ja sümbolitega. Kas Eestis saab rääkida rahvuslikkuse tõusust või tuleks selles näha otsinguid?

— Ma ei arva, et tegu oleks erilise rahvuslikkuse tõusuga. Pigem on inimeste teadvusesse jõudmas tõdemus, et praeguse üleilmastumisprotsessi ja Eesti “õhukese riigi” tingimustes jääb neil midagi väga olulist vajaka. Jälgides Eesti viimase 17 aasta sotsiaalse kapitali kahanemiskõverat, on samuti vaja paratamatult nentida, et nooreestilik rahvusromantiline eestlus on omadega pankrotis ega taga eesti kultuuri püsimiseks vajalikku elujõudu.

Siinkohal täpsustaksin, et kultuur pole pelgalt kultuuriministeeriumi haldusalasse jääv jalakeerutamine ja pillimängimine, vaid inimliigi ellujäämiskohastumus. Eesti kultuuri puhul on tegu sellel maatükil elava, sarnast maailmapilti ning sellest tulenevat eetikat, moraali ja esteetikat omava inimgrupi ellujäämiskohastumusega.

Tolle rahvana ellujäämisega on meil natuke nutused lood, kui vaadata demograafilisi suundumusi, paratamatult lähenev sisseränne kaasa arvatud. Raskuste terendades pöördutakse esimese asjana enamasti varasema kogemuse poole. Nii korjataksegi kunagi põlatud “pastlakultuur” aeg-ajalt jälle üles. Nii ka praegu. Muusika puudutab inimese hingekeeli kõige mõjusamalt ja emotsioonid on ju eneseks olemise või pürgimise või sellest loobumise oluline mõjutaja. Sestap paistavad muusikaga tegelejad selles enese taasleidmise ja õigustamise protsessis vast enim silma.

— Kas selline olukord on Eestis ainulaadne või võib sama asja märgata kogu maailmas? On see kõik ehk üleilmastumise tagajärg?

— Kindlasti ei ole praegune olukord ainulaadne. Rahvaid on ennegi kujunenud ja hääbunud, võtame kas või lähinaabrid liivlased. Uudne on võib-olla see, et üleilmastumist ja üheülbastumist mahitavad väga tugevad jõud – rahvusvahelised korporatsioonid. Rahvuslikud ja kultuurilised eripärad takistavad enamasti maailmamajanduse arengut. Aga iga jõud tekitab vastujõu, nagu me Newtoni aegadest teame, ja eks eri rahvad katsuvad käepäraste vahendite ja omaenese tarkuse abil igaüks allespüsimisega hakkama saada.

— Ent milles meie identiteet ikkagi seisneb, kui jääb mulje, et identiteedi otsimisega tuleb pidevalt tegeleda ja selget vastust justkui ei olegi?

— Identiteet on kokkuleppeline enesemääratlus ning loomuldasa tekitatud konstruktsioon, inimmõtlemise saadus. Iga saaduse iseloom sõltub lähtematerjali kvaliteedist või hulgast. Seega, me peame olema kas väga head tegijad või peab meid olema palju.

Samal ajal ei ole identiteet midagi lõplikku, vaid sõltub paljuski välistingimustest, need aga ju muutuvad pidevalt. Sellepärast tulebki eneseks olemist pidevalt üle ja taas mõtestada, seda nii isiksuse kui ka inimkoosluste tasandil. Identiteet on ka inimgruppide enesekehtestamise abivahend. Oleme enese vastu ausad: napilt miljoni inimesega ennast maailmas suurt ei kehtesta, meeldib see meile või mitte. Kui aga võtta appi soomlased, ungarlased, marid, komid, handid ja muud soome-ugri rahvad, on mass juba tunduvalt suurem.

Asja teeb veelgi segasemaks see, et ühel inimesel on palju eri identiteete ja seega ka gruppe, kuhu ta kuulub. Üks või teine eneseks olemise viis tuleb esile sõltuvalt olukorrast, ajedest või ihalustest. Praegu ei ole soomeugrilise juurestiku kasvatamine valdava osa eesti inimeste (ka poliitikute) jaoks eriline teema, sest peamine tegutsemismotiiv on oma isikliku tarbimistasemega heaoluriikide kodanikele järele leekida. Siin on kasulikum ennast seostada Skandinaavia, Saksamaa või Ühendriikidega. Venemaa on selle loogika alusel üldse üks kole koht, millega tasub tegemist teha ainult odava tooraine kättesaamise nimel, et seda vaheltkasuga läände edasi müüa. Sealsed soome-ugri rahvad on pigem tüliks, kuigi mõnikord eksootiline ja seetõttu huvitav tegur.

Loe veel

— Et hinnata Eestis olemas-

olevat ja säilinut, tuleb sellest arusaamiseks sõita sadade ja tuhandete kilomeetrite taha. Meil oleks oma rahvakultuurist ammutada justkui väga palju, ometi me mingil põhjusel seda ei oska, ei taha või ei tee. Miks?

— Eks inimestel ole oma kultuuriga samad suhted, mis kalal veega. Nii kaua, kuni see meid silmini ümbritseb, ei pane teist väga tähelegi. Kalale muutub vesi ühtäkki ülioluliseks, kui ta kuivale tõmmata. Kasvatamata või äratamata inimloomusel on omakorda kalduvus suhtuda põlglikult või üleolevalt sellesse, mida tal on küllaga käes. Eks eesti pärimuskultuuri ja vaimuharidusega kipub sama moodi olema. Samas on meil õnneks inimesi, kes oskavad ühel või teisel moel ümberkaudsete tähelepanu vaimuväärtuste suunale rihtida.

— Kui ma küsin nüüd, kuhu mahub meie laenude, eluviisi ja ihaluste juurde veel rahvakultuur, siis asetaks ma justkui meie rahvakultuuri kuidagi unikaalsesse rolli. Ometi jääb mulje, et lääne pool ei mahu rahvakultuur enam kuigipalju tänapäevamaailma. Kas nõustute ja kas selle taustal oleks meil veel lootust tänapäeva ja minevikku kuidagi ühendada?

— Rahvakultuure on palju ja erisuguseid. Meil peetakse selle all enamasti silmas 19. sajandi talupojakultuuri. Samas on selge, et on olemas ka linnarahvakultuurid, mida küll tuntakse rohkem massikultuuri nime all ja mis on üle maailma suhteliselt sarnased. Seepärast on vast mõistlikum rääkida omakultuuridest. Neid on sama palju, kui on selgelt piiritletud inimgruppe. Kui tahame eriliselt rõhutada eelkäijate pärandit, siis saame kõneleda pärimuskultuurilisest osast meie üldises maailmapildis. Mida kiiremini muutub inimeste elukeskkond tehislikumaks ja tarbimiskesksemaks, seda vähem on olulist materiaalset rolli pärimuslikul kogemusel. Loomulikult kiputakse seda siis kõrvale heitma.

Esivanemad ja kultuuripärand tulevad enamasti meelde siis, kui on vaja õigustada oma ülimuse taotlust mõne teise rahvagrupi suhtes või lappida viledaks kulunud eneseksolemise uhkust. Rahvuslikkuse tõus on märgatav enamasti kriisiolukorras, kui ohtu satub turvatunnet tagav või sisendav, antud juhul rahvusriiklik identiteedikiht.

— Nagu te mainisite, üks viis rahvuslikku eneseteadvust tõsta on teadvustada, et meil on palju sugulasrahvaid. Me küll teame seda, kuid julgen arvata, et hantide või udmurtide olukord ei lähe meile siiski suuremat korda. Mida me saame oma sugulasrahvaste heaks teha ja miks peaks see üldse eestlastele oluline olema?

— Kehvemas olukorras olevate sugulasrahvaste aitamine on eetika küsimus. Me tahame ju, et suuremad jõud kohtleksid meid õiglaselt ja heasoovlikult. Seega on täiesti elementaarne, et me kohtleme õiglaselt ja heasoovlikult endast nõrgemaid. Venemaa soomeugrilise päritoluga väikesi põlisrahvaid saame aidata nii materiaalselt, moraalselt kui ka teavet vahendades.

Üksikute entusiastide kaudu on seda seni jõudumööda tehtud. Riik pole sihikindlat sugulasrahvaste aitamise poliitikat ajanud – tuletame meelde kas või endise haridusministri Mailis Repsi uskumatuid seiklusi Marimaal. On küll üks riiklik programm hõimurahvaste hariduslikuks toetamiseks, aga selle rahastamine on selgelt alamõõduline.

— Te mainisite ennist nooreestilikku romantismi. Gustav Suits rääkis omal ajal eestlaste eurooplasteks saamisest. Ometigi tähendas see ka paljude nooreestlaste silmis seda, et eesti keele kallal võis stilistilist vägivalda tarvitada, et see kõlaks rohkem euroopalikult. Kas see pole mitte seesama veider alaväärsus, mis keeldub aru saamast, et eneseteadvust saab ammutada ka oma keelest ja kultuurist?

— Igal identiteedil ja seda toetaval maailmapildil on oma loogika. Ühe loogika või ratsionaalsuse vägivaldne rakendamine hoopis teise loomusega loogika kallal loomulikult lõhub ja kahjustab viimast. Küllaltki võluv ongi inimese võime kanda endas ühekorraga identiteete, väärtushinnanguid ja hoiakuid, mis on ühele tasapinnale viiduna tihti vastandlikud ja vasturääkivad. Õigel ajal ning õiges kohas õige identiteedi esilekutsumine ja rakendamine on võrreldav autojuhtimisvilumusega mitme tasandi, eri kiiruse ning suunaga liikluses. Mõnikord see õnnestub lennult; mõnikord tekib avarii, milles kannatab asjaosaline ise, kuid pahatihti kannatavad ka ümbritsevad inimesed või terved rahvagrupid.

Teema ise on väga keeruline ja ühtlasi põnev, millest on ajendatud ka terve hulk identiteediuuringuid. Värskemana on lähipäevil ilmumas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia märgi all kogumik “Muutused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses”.

— Võib-olla ei peakski rääkima ainult eestlaste identiteedist, vaid ka eestimaalaste identiteedist. Pärast pronksiöö sündmusi on räägitud ka sellest, et Eesti pole oma venelastele suutnud identiteeti pakkuda. Kas meil üldse võiks olla venelastest elanikkonnale vastuvõetavat identiteeti?

— Aga kui paljude meelest on Eestis elav venekeelne elanikkond oma? Ma pole selles päris kindel, kas see tunne on inimeste seas, sõltumata kodukultuurist, väga massiliselt levinud. Omaksvõtmine käib, eriti eestlaste puhul, enamasti vägagi vaevaliselt. Materiaalse kasu, näiteks integratsiooniprotsessi või -projekti rahastamise nimel võib-olla vormiliselt ka märgistatakse kiiret omaksvõtmist, kuid tegelikud valupunktid peidetakse vaiba alla.

Aprilli lõpus lõigi Eesti ühiskond varba ära vastu vaiba alla kuhjunud probleemide kuhilat. Eks seda tuleb veel, sest räägitakse, et mingi asja omaksvõtmine võtab aega vähemalt kolme põlvkonna jagu. Küsimus polegi ju selles, kas probleeme tekib, vaid selles, kas ja kuidas neid lahendatakse.

Uue identiteedikorruse ehitamine mitte ainult eestivenelastele, vaid ka -ukrainlastele,

-grusiinidele, -armeenlastele,

-mordvalastele jt on suhteliselt lihtne, kui see tagab mingi ühise huvi. Näiteks turva- ning uhkustunde, nii et see ei toimu kellegi arvelt.

Samal põhimõttel tuleks riigiidentiteedi ja -keele tasandit konstrueerida ning kehtestada ka meie veel säilinud põliste väikerahvaste võrokeste, setode, mulkide, saarlaste ja teiste suhtes. Inimene pääseb just nii palju ligi kultuursusele, sallivusele, elutervele hingeseisundile ning mõistlikkusele kui terve ja korrastatud on tema identiteetide redel.

Anzori Barkalaja

•• Sündinud 19. märtsil 1968 Dušanbes

•• Abielus, kahe lapse isa

•• Haridus: 1983 Tallinna 32. keskkool; 1986 Tallinna 21. keskkool; 1987 Tallinna spordiinternaatkool; 1987–1989 Tartu ülikool, füüsika; 1990–1995 Tartu ülikool, eesti keel ja võrdlev rahvaluule; 2002 kaitses doktorikraadi rahvaluuleteaduses

•• Ametid: 1995 Tartu linnapolikliiniku ravimasseerija; 1997–1998 Eesti Rahva Muuseumi teadur; 2000 Viljandi kultuuriakadeemia rektor; alates 2005 Viljandi kultuuriakadeemia direktor

•• On olnud mitmete hõimu- ja folklooripäevade korraldaja ning osalenud temaatilistel konverentsidel. Lisaks on ta kuulunud Viljandi ja Tartu linnavolikogusse. Avaldanud hulga teadusartikleid eesti, soome, inglise ja vene keeles.

Teised temast

Jaak Valge

ajaloolane, kolleeg

•• Kui mõni inimene, kellest võiks saada Anzori lähikolleeg, paluks mul teda iseloomustada ja küsiks, kas temaga tasub koos luurele minna, vastaksin umbes nii: tasub küll. Kohe päris kindlasti ei jäta ta sind ohtlikku kohta maha ja kui sa haavata peaksid saama, võid kindel olla, et vajadusel veab ta su seljas jälle omade juurde või sureb koos sinuga. Aga ta tahab sinust kindlasti alati eespool luurata ja kohati pead sa teda ka tagasi hoidma. Tal on erk mitmekihiline tunnetus, mille tulemusena saab ta sellest maailmast rohkem teavet kui sina ja selle hulgas vist ka sellist infot, mida sina üldse ei saa. Ometi ei sega see infohulk teda otsuseid tegemast ning enamasti on need õiged otsused. Kuid selle tohutu teabehulga pinnal sündivaid ideesid on müriaad ning sa teed targasti, kui ei kiida neid kõiki takka, vaid katsud liiga idealistlikud välja argumenteerida. Kui tunned, et sul on õigus, siis ära karda, kui selle käigus läheb vaidlus kohati tuliseks. Ta on küll kangekaelne, aga hindab ausat võitlust, ta pole vihapidaja mees ja tagantjärele intriigitseja hoopiski mitte. Aga arvesta, et ta on eelkõige indiaanipealik ja rajaleidja. Rutiinne pikk kaevikusõda ja tagala kindlustamine pole tema stiihia. Ta saab sellega hakkama, aga kui sa teda aidata tahad, siis on see õige koht.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare