Appi! Teater, tule mulle appi!

Nende sõnadega alustas tänavu teatripäevaläkitust prantslanna Ariane Mnouchkine.

Ise on ta Pariisi eeslinnas asuvas vanas püssirohuvabrikus loonud “Päikeseteatri” (Théātre du Soleil), mille kommuunina tegutsev trupp on aastakümnete jooksul paistnud silma aktiivse sekkumisega ühiskonnaellu ning saanud kuulsaks selgemärgilist sotsiaalset sõnumit kuulutavate lavastustega. Materjali selleks leitakse klassikatõlgendustest (näiteks Moličre’i “Tartuffe” pandi kõnelema palestiinlaste ja juutide konfliktist) või luuakse proovide käigus ise, jutustamaks näiteks Pol Pothi kuritegudest Kambodžas või tiibetlaste tagakiusamisest tänapäeva Hiinas. Kirglikus läkituses üles loetud teatrikunsti ülesannetest nüüdismaailmas iseloomustavad Mnouchkina enese teatrit vast kõige enam sõnad: “Ma magan. Ärata mind üles. Ma olen ükskõikne, löö mind. Jään ükskõikseks, viruta mul hambad sisse.”

Imetlevad oma naba

Just sellest jääb kõige rohkem puudu Eesti teatris, mille aastaauhindu jagati eile õhtul Endlas peetud teatripäevapeol. Jah, meil on oma Mnouchkine – Merle Karusoo, kes äsja tõi Rakveres välja Afganistani (ja Iraagi) sõjast kõneleva lavastuse. Tema sekkumine meie ühiskonnatiiki on alati olnud jõuline ja andekas (meenutagem kas või eelmiste lavastuste probleeme: kuritegevuse seos rahvusidentiteediga, aids, lastekodulapsed), kuid Karusool pole alalist truppi ega koduteatrit ning seepärast jääb juhuslikuks ja napiks ka tema tegevuse publikumõju.

Meil on ka noorte seas populaarne Von Krahl, kuid selle teatri sotsiaalsus pole niivõrd programmiline, vaid tuleneb pigem konkreetse (külalis)lavastaja huvist. Oli ju “Connecting people” ühiskonnakriitilisus meile nii teksti kui lavastaja näol Soomest imporditud, käesoleval aastal Rainer Sarneti poolt lavale toodud Gorki “Ema” on küll rõõmustav, kuid siiski pigem esteetiline kui eetiline eksperiment.

Sotsiaalsuse on lubanud programmiliseks teha Vanalinnastuudio pärijana sünnitatud No-teatri juht Tiit Ojasoo, kes sai lõppenud teatriaasta lavastajapreemia Draamateatris loodud “Julia“ eest. Paraku süüvib nii see lavastus kui ka uue teatri manifestetendus “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” teatrikunsti enese loomevaludesse; kui tendentslikult öelda, siis pigem oma naba vaatlemisse. Ka parima mees- ja naisrolli aastapreemiad läksid osatäitmiste eest lavastustes, mis kõnelevad kunstiinimeste endi hingeelust (Hendrik Toompere Konrad Mägile “Külmetava kunstniku portrees” ja Epp Eespäeva Ursula Loyerile “Vincentis”).

Puudub sotsiaalne mõõde

Mõistagi võib näitlejate või maalikunstnike elust kõnelevate lavastustega öelda (ja kahtlemata öeldigi) mõndagi huvitavat nii inimpsüühika kui kogu ühiskonna kohta, kuid see ei korva tõsiasja, et otseselt tänase Eesti elu puudutavate (ja publikule vastu hambaid panevate) lavastuste loetelu pole viimasel teatriaastal – ega olnud eelmistelgi – just eriti pikk. Niisiis võib nõustuda mõnigi kord kostva etteheitega, et meie tänane teater paneb publiku pigem (sotsiaalselt) magama, kui et äratab üles.

Kolmeteistkümne taasiseseisvusaasta jooksul pole meil paraku sündinud ei Hommikteatrit ega Töölisteatrit, kes esimesel iseseisvusajal oma selge ühiskonnakriitilise programmilisusega tõsiselt ilma tegid. Vale oleks selle põhjusena näha olude olulist erinevust – eks või ka tänase ühiskonna kohta öelda “Tarapita” manifesti sõnadega: “Milline pöörane kapitali elu- ja surmatants. Millal on nii päisepäeva marutsend sarnane spekuleerimine, sahkerdamine, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praeguseil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail.”

Küllap on põhjus selles, et 60-ndate põlvkonna lavastajad kulutasid paljugi oma vaimujõust ja hammaste teravusest eelmise ühiskonnakorraldusega võitlemisele ning seetõttu ei suuda/söanda selle võitluse resultaadile hambaid säärde lüüa. Stagnaajal sirgunud said aga juba emapiiga kaasa vastikuse igasuguse poliitilise kunsti suhtes. Uuel ajal kujunenud ja seega ilma eelarvamusteta ning mahajooksmata sarvedega rezŠiipõlvkond aga alles hakkab kaela kandma.

Dramaturgias on eriti tänu Andrus Kivirähkile ja Urmas Lennukile pilt juba mõnevõrra teine, lootkem siis, et nooremad lavastajad äratavad teatrikunsti kanaarilinnu-funktsiooni taas laulule ning võtavad tõsiselt seekordse teatripäeva üleilmset üleskutset. Uskugem, et Ojasoo lubadused No-teatris peagi realiseeruma hakkavad, üliõpilastega tehtud “Asjade seis“ kinnitas vähemasti noore lavastaja huvi elu enese probleemide vastu.

Erilise huviga aga ootaks Mart Kolditsa poolt Linnateatri suvelavastusena välja kuulutatud Orwelli “Loomade farmi”, sest jutustust ühiskonnast, kus kõik on võrdsed, kuid seda juhtivad sead on teistest siiski võrdsemad, vajab praegune Eesti päris kindlasti.

Eesti teatri aastaauhinnad

Sõnalavastuste žanris:

Lavastajaauhind:

••Tiit Ojasoo – lavastus “Julia”

Naisnäitleja auhind:

••Epp Eespäev – Ursula Loyer lavastuses “Vincent”

Meesnäitleja auhind:

••Hendrik Toompere – Konrad Mägi lavastuses “Külmetava kunstniku portree”

Naiskõrvalosa auhind:

••Kadri Lepp – Liisa lavastuses “Vend Aljoša” Ugala teatris

Meeskõrvalosa auhind:

••Herardo Contreras – SŠabelski lavastuses “Ivanov” Vene teatris

Kunstnikuauhind:

••Jaak Vaus – kunstnikutöö lavastuses “Aarete saar” Ugalas

Eriauhind:

••“Valgelaev ja taevakäijad” – lavastaja Anne Türnpule ja kunstnik Liina Tepandile koos trupiga sisusügava materjali efektse vormistamise eest teatrisündmuseks.

Kriitikuauhind:

••Kristiina Garancis – 2004. a kirjutised tantsulavastustest

Kristallkingakese auhind:

••Mirtel Pohla – esimese teatrihooaja osatäitmised lavastustes “Julia”, “Naine valges”, “Pehmed ja karvased saavad jalad alla”

••Kaspar Jancis – mitmekülgse debüüdi eest Eesti teatris

Muusikalavastuste žanris:

••“Eesti ballaadid” – loominguline kooslus Tormise muusika kaasaegse lavalise mõtestamise eest

••Heli Veskus – osatäitmised ooperites “Barbara von Tisenhusen” ja “Kosjas”

Balleti- ja tantsulavastuste žanris:

••Maria Seletskaja – osatäitmised lühiballettides “Bolero” ja “Red With Me”

••Tantsutrupp ZUGA ühendatud tantsijad – lavastuse eest “ZUGA teeb suure linna”

Balleti- ja tantsulavastuste eriauhind:

••Kaie Kõrb – kõrgvormi eest 25. teatrihooajal

Nimelised auhinnad

Georg Otsa nimeline auhind:

••Mati Kõrts – aastatepikkuse ühtlase kõrgvormi eest

Priit Põldroosi nimeline auhind:

••Aime Unt – Eesti lavakujunduskunsti järjepidevuse hoidmise eest.

Ants Lauteri nimeline auhind:

••Indrek Saar – noorele teatrijuhile sihikindla tegevuse eest ühe teatri elujõuliseks muutmisel

••Liina Vahtrik – osatäitmised lavastustes “Tavalised inimesed” jt

Salme Reegi nimeline auhind:

Peeter Tammearu lavastuse “Aarete saar” eest Ugala teatris

Aleksander Kurtna nimeline auhind:

••Martin Algus – algatusvõime eest maailma uudisdramaturgia jälgimisel ja vahendamisel

Natalie Mei nimeline kunstnikuauhind:

••Eldor Renter – pikaajalise loomingulise kõrgvormi eest