Aps ja Sildre toovad Eesti ulmekirjandusse värskust

Jaan Apsi ja Joonas Sildre “Hingelõõm” on kodusele põnevus- ja noortekirjandusele teretulnud täiendus. Maailma mastaabis on teos muidugi tähtsusetu, ent eesti autoritelt pole midagi päris sellist ilmunud. Leidub küll noortele mõeldud teoseid ja ”ulmekaid”, ent olgem ausad, enamasti on need väga viletsad.

Raamatu tekstiosa autor Jaan Aps debüteeris kaks aastat tagasi realistlikus laadis kirjutatud kooliromaaniga “Tähtis kevad”, mis märgiti ära 2005. aasta romaanivõistlusel. Kui järgmisel aastal saadud analoogne tunnustus välja arvata, on “Hingelõõm” hoopis teistsugune teos.

Aps kaasas raamatu kirjutamisse koolivenna ja andeka koomiksikunstniku Joonas Sildre. Veel täpselt teadmata, mida nad teha tahavad, alustasid autorid peategelast ümbritseva hämaruse kirjeldamisest. Lõpuks kukkus välja postmodernistlik ulmepõnevik, mida võib ka lugeda kui allegoorilist armastusromaani.

“Mulle tundub üha rohkem, et realism ei kirjelda tegelikkust eriti hästi,” arvab Aps. Muidu põikleb ta oma teose iseloomustamisest kõrvale, sest leiab, et paradoksaalsel kombel on lugeja kujutlusvõime autori omast avaram.

Muskli asemel aju

“Irooniliselt võib öelda, et see on raamat rahvusvahelise projektijuhtimise ohtudest.” Majandusharidusega autori peategelane Ojar kasutab keeruliste olukordade lahendamiseks musklite asemel ajusid, veel enam aga intuitsiooni. Ent nagu raamatust selgub, võib vaimne vägivald olla füüsilisest märksa hullem, ja ongi.

Põneviku sisu pole mõtet ette tutvustada, aga tuleb märkida, et idee on küllalt originaalne. Lugejale, kes armastab ohtralt illustreeritud teoseid, on raamat paras kompvek. Sildre jääb illustraatorina diskreetseks, tegelastest näeme kas silma, lõuga või suud, enamasti mitte tervet nägu.

Põnev põnevik

“Püüdsin teksti mitte korrata, vaid anda sellele lisaväärtus või teise nurga alt mõistetav tähendus,” selgitab Sildre ja arvab, et esialgu hägusest eesmärgipüstitusest hoolimata kujunes kõik kuidagi loomulikult. Kohati jutustatakse lugu vaid piltide kaudu, suur osa tegelaste taustsüsteemist aga jääbki hämarusse, et lugejal oleks millegi üle mõelda.

Mis teeb siis “Hingelõõma” eriliseks? Autorid ei seadnud endale liiga kõrgeid eesmärke, tänu sellele õnnestus neil vältida lati alt läbi jooksmist, mida selle žanri märksa kogenumatelgi harrastajatel paraku ette tuleb. Karisid kerkib küll siin-seal esile, aga raamat ei lähe nende tõttu põhja.

Traagelniidid ei ole liiga nähtavad ja elustiilivinjetid (kõik need latte’d, Guccid ja Renault’d, mida mõned noored pealinna autorid nii väga oma tekstidesse üritavad toppida) ei jää domineerima. Tekst on nutikalt kombineeritud, aga samas kergesti loetav – autorid ei ole oma intellekti üle hinnanud ja püüdnud vägisi “vaimu panna”. Niisiis jääb lõpuni alusetuks pidevalt kuklas kummitav alateadlik hirm, et tore teos hakkab mingil hetkel ära vajuma. Otsad tõmmatakse korralikult kokku ja lugejale jääb rõõm peaaegu õnnelikust lõpust või vähemalt selle aimusest.

Põnevik, mida on ka tegelikult huvitav lugeda, on kodumaises kirjanduses igati teretulnud nähtus.

Autorid

Jaan Aps

Sündinud 1981

•• Lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduse erialal, töötanud mittetulundussektoris projektijuhina, praegu hindab Heateo Sihtasutuses sotsiaalseid ettevõtteid.

•• “Lugejad peavad alati olema valmis, et tema tekst haarab endasse ja mässides aina sügavamale inimloomuse ekstreemsematesse keerdudesse, ei lase enam lahti,” arvab Sildre koostööpartneri kohta.

Joonas Sildre

Sündinud 1980

•• Lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala, tegutseb vabakutselise kujundajana ning annab Tartu kõrgemas kunstikoolis tunde. On võtnud missiooniks Eesti koomiksi koomast äratamise. Korraldanud kohaliku autorikoomiksi näituse.

•• “Joonas ei ole tüüpiline egotsentriline kunstnik, ta on üheaegselt väga andekas ning teistega arvestaja, looja, mitte hävitaja,” kiidab Aps Sildret.