„Arabella”: meie päris oma piraadilugu

Filmis „Arabella, mereröövli tütar” osalevad Simmi firmanäitlejad Arvo Kukumägi (Halleluuja) ja Tõnu Kark (Meremõrtsukas), kes teevad mõlemad toreda rolli: Kuku on jutukas alatu kõhn piraat, sehkendaja ja sebija; Kark aga tüüpiline „hall kardinal”, kes omaette muiates kogu mängu kõrvalt vaatab ja sekkub ainult siis, kui viimane häda käes.

Aga ka ülejäänud bande tegelased on valitud hoole ja armastusega: Endel Pärn, Peeter Kard, Heino Seljamaa, Ants Ander, Georg Janson, Priit Pärn, Jaan Kiho, Arno Saar. Tüübid on värvikad: sellistega mine või hommepäev merd röövima!

Eelkõige on „Arabella” nauditav Lembit Petersoni võimsa rolli tõttu. Piraadilaeva kapten Taaniel Tina on intelligentne, kaval, julm ja ühtlasi romantiline mees, tark ja kõrk, tundlik ja tugev karakter. Erinevalt ülejäänud bandest pole Taaniel ilmselgelt rahasse kiindunud – ta on pigem adrenaliinisõltlane, kes piraadi jaoks igapäevasest elu ja surma mängust oma „laksu” kätte saab. Keegi on kusagil juba varem märkinud, et õieti ei peaks film kandma pealkirja „Arabella, mereröövli tütar”, vaid „Taaniel Tina, mereröövel”, sest meie ees rullub lahti kurja poole üle läinud traagilise tegelase elu lõppvaatus. Kõik ülejäänud, kaasa arvatud Inga-Kai Puskari mängitud Arabella, jäävad selles draamas vaid statistideks.

Erineb algmaterjalist

Tõtt-öelda on Taaniel ja ta tütar ka ainukesed tegelased, kelle tegevusloogika lähtub Aino Perviku romaanist – kõik ülejäänu on tõepoolest teinud läbi totaalse muutumise, miskipärast pole kirjanikku usaldatud. Eriti kahju on raamatu salapärasest rännumehest Hassanist, kellest filmis on Urmas Kibuspuu kehastuses saanud Jaan Tatika mõõtu Aadu. Kibuspuu mastaapi näitleja võinuks teha hoopis mitmeplaanilisema rolli.

Kuigi „Arabellas” olla kasutatud pea kogu toonast Tallinnfilmi relvaladu ja ohtralt ka kaskadööride tööd (režissööri meenutuse kohaselt pidi Aldo Tammsaar laeval turnides püstolite plahvatamise tõttu peaaegu surma saama), püsib film siiski püsti eeskätt näitlejate mängul. Nende jaoks, kes on tänapäeva arvutitrikkidega harjunud, tundub Taanieli laeva hukkumine vajuvas vees pehmelt öeldes ebaveenev. Teisalt annab teadmine, et kõik trikid on tehtud ausalt, ilma kompuutrigraafilise töötluseta, asjale omamoodi eheda meki. Ja mingil hetkel polnud isegi kaskadööre tarvis, sest Halleluuja ehk Arvo Kukumägi hüppas ise seitsme meetri kõrguselt vette!

Ehtne vanglanuga

Kes täpsemini vaadata oskab, näeb filmis välkumas ka ehtsat Vasalemma vanglas meisterdatud nuga, mille keegi metallhammastega ja tätoveeritud mees olevat Tõnu Kargile „Arabella” filmimise ajal restoranis kinkinud. Peeter Simm meenutab raamatus „Arvo Kukumägi. Alasti elu” (Menu Kirjastus, 2009): „Oli episood, kus Taaniel Tina, keda mängib Lembit Peterson, seotakse masti külge ja Kuku ähvardab teda noaga. Selle koleda noaga vehkis Kuku mitu päeva, see läikis jubedalt ja oli kangesti hirmuäratav. Ise ta rääkis kogu aeg: „Lemps, mis me teeme sinuga selles episoodis, kui sa masti küljes oled? Kark tõi Vasalemmast noa, küll on hea nuga! Ei tea, mitu inimest on sellega juba vagaseks tehtud? Lembit, kuule, kas me harjutame seda noaga stseeni ka?””

Asi olevat lõppenud sellega, et Lemps ütles: teda ei tohi filmimise ajal päriselt masti külge siduda. Nii jäigi – Arabella kartmatu paps, piraadikapten Taaniel Tina polegi tegelikult kinni seotud, vaid lihtsalt seisab! Nii et kõik on mäng. Ikkagi.Mitte üksnes lastelePalju aastaid enne Johnny Deppi

„Selge see, et „Arabella” pole mingi stiilipuhas lastefilm. Pigem muinasjutt täiskasvanutele, kes mõtlevad lapsemeelselt.

See hinnang on napp, kuid täpne kokkuvõte Peeter Simmi linaloost, mis režissööri enda väiteil on kindlasti tema enim vaadatud film. Raamatust „Peeter Simm – eesti filmi partisan” (Menu Kirjastus, 2011) selgub, et Nõukogude Liidus olevat sellel olnud üheksa miljonit vaatajat! „Paljudesse välisriikidesse „Arabella” ei läinud, sest lastefilmis ei tohi olla tapmist suures plaanis, aga Taaniel Tina kihutab ühele laevakaptenile kuuli keresse,” meenutab Simm. „Mina seda enne ei teadnud. Filmil oli palju toimetajaid, nemad oleksid võinud teada.”

Jah, tõepoolest: oli 1980-ndate algus, Johnny Depp alles poisike, Hollywoodis loodud „Kariibi mere piraadid” polnud toonasesse lastekultuuri veel jõudnud. Või tont teab – ehk poleks ka „Kariibi mere piraadid” toonaste arusaamade kohaselt lastefilm? Igal juhul on lastele ja täiskasvanutele mõeldud kultuuri piir tänapäeva maailmas üsna hägune, kuid toona, kolmkümmend aastat tagasi, veel mitte eriti. Igal juhul on „Arabella” maailm tume ja põhitegijad – mereröövlid – hoopis tõsiseltvõetavamad tegelased kui mingid Olle Hellbomi Pipi-filmide Verised Jonted ja Noa-Jocked. Kuid mis kõige tähtsam: nii Perviku romaan kui ka Simmi film ei keskendu ainult põnevatele röövliseiklustele, vaid vaeb inimeseks olemise sügavamaid probleeme. „Arabella” lugu annab mõista, et piir hea ja kurja vahel on õhkõhuke – ja kes on läinud üle kurjuse poolele, sellel pole paraku enam tagasiteed.Kahekümne kuues film„Arabella, mereröövli tütar”

••Aino Perviku samanimelise jutustuse motiividel

••Stsenarist ja lavastaja: Peeter Simm

••Operaator: Arvo Iho

••Kunstnikud: Priit Vaher ja Heikki Halla

••Helilooja: Jaanus Nõgisto

Osades:

••Arabella – Inga-Kai Puskar

••Taaniel Tina – Lembit Peterson

••Rändaja Aadu – Urmas Kibuspuu

••Manuel – Raivo Trass

••Rosita – Leelo Spirka

••Ruuge Tüüp – Lembit Ulfsak

••Kapten – Aarne Üksküla

••Pillimees – Sulev Luik

••Lahja Adam – Endel Pärn

••Meremõrtsukas – Tõnu Kark

••Halleluuja – Arvo Kukumägi

••Esilinastus Tallinnas 22. augustil 1983