Ärajäänud lennureis ja verine huul: Lekarerätteni noorte pärimusmuusikutega lihtsalt juhtub
Lekarerättenile ei olnud see esimene kord Eestis esineda ning sooja vastuvõtu peal võiks ju ennustada, et ehk ei jää seekordne kutse Viljandi folgile ka viimaseks. Mis sellest, et bänd nähtavasti lihtsalt ei saa Eestis kuidagi niimoodi käidud, et mõni äpardus teele ei satuks. Pärast Viljandi folgi teist kontserti suutis bändi viiuldaja Olof Kennemark laval tehnikat pakkides näiteks trummikomplekti sedavõrd õnnetult käsitleda, et virutas endal huule lõhki, verd lahmas ja kohale tuli kutsuda meedikud.
Pea veerand tundi hiljem oli Olof, endal nägu jätkuvalt verine ja külm joogipudel vastu huult surutud, taas nii rõõmsa olemisega, et tõmbas naeru lagistades hoopis niigi katkise huule taas verd jooksma. Tsitrimängija Albin Broberg vangutas sellepeale aga vaid pead ja selgitas, et Eestis käies neil lihtsalt… juhtub.
Bändi kontaktid eestlastega pärinevad Eesti Ethno campi ajast ja siin esinemas on nad juba teist suve. Möödunud aastal esinesid nad Viljandis küll vahetult enne pärimusmuusika festivali algust ning tegid põike ka Hiiu folgile. “See oli see kord, kui kaablid ja juhtmed olid kadunud, me ise olime närvis ja sõitsime vale teed…” meenutab Albin.
Tänavu jõudsid nad aga iseenda esimesele kontserdile õige napilt. “Poisid ööbisid minu juures Stockholmis, sest pidime varakult startima. Hommikul kell viis helistas aga Olof ja ütles, et meie lend on tühistatud,” räägib bändi klahvpillimängija Oskar Lindström. “Pärast umbes tunnikest, kui kuulsime telefonist vaid LOT Airlinesi ootemuusikat, saime lõpuks uued piletid ja sõitsime läbi Varssavi Eestisse,” jätkab Albin. Nii et Viljandisse jõudes astusid kurnatud muusikud peaaegu et otse lavale. Folgi avapäeva eine moodustas nende jaoks aga hoopis kiiresti sisseahmitud burger Varssavi lennujaamas. Kontserdil andsid nad aga endast sellest hoolimata parima ning reedel oli publikus neidki, kes olid tulnud bändi teist päeva järjest kuulama.
