„Arbuusisuhkrus” näitab musta-valge maailma valu


La­vas­ta­ja Jaa­nus Ro­hu­maa mõttes oli her­mee­ti­lis­te ideaal­maail­ma­de tee­ma kum­mi­ta­nud ju­ba paar aas­tat. Nüüd är­kab­ki Lin­na­teat­ris el­lu Ric­hard Brau­ti­ga­ni 1968. aas­tal il­mu­nud ro­maan.

„Ar­buu­si­suhk­ru­s” on utoo­pi­li­ne idüll. Lil­le­li­ses lap­se­meel­su­ses naer­dak­se süda­mest ka mit­te nii nal­ja­ka­te nal­ja­de pea­le, üks ühe­pa­ja­toit te­ki­tab kõige au­sa­mat rõõmu, päi­ke on iga päev eri vär­vi, ego just­kui po­leks ja kõik eba­meel­div on unus­ta­tud. Va­hel tu­le­vad unenä­gu­des­se vaid laul­vad tiig­rid, kes ku­na­gi ini­me­si sõid, sest nen­de loo­mus käs­kis (seetõttu hä­vi­ta­ti nad ko­gu vä­gi­val­la­ga tükkis).

Ebaloomulikud äärmused

Pi­kapea­le hak­kab siis­ki tun­du­ma, et kõik unus­ta­tu ei ole­gi eesmär­gikau­gelt eba­meel­div ja idülli hin­naks olev kon­for­mism on sa­ma eba­loo­mu­lik kui va­ba­taht­lik lo­bo­too­mia. Lõppu­de lõpuks on te­gu maail­ma­ga, kus nor­miks on akus­ti­li­ne ki­tarr, ja kui kel­lel­gi peaks ole­ma soo­vi tant­si­da ja laul­da pil­li „u­nus­ta­tu­d” elekt­ri­li­se su­gu­la­se saa­tel, on pa­ri­mal ju­hul te­gu veid­ru­se­ga, hal­vi­mal ko­gu­kon­na reet­mi­se­ga. Te­ge­li­kult ei saa­gi aru, kumb „sek­t” on sümpaat­sem, sest mõle­mad on kum­ma­li­sed, ning lõpuks hak­kab iga­su­gu­ne va­li­mi­ne tun­du­ma ab­surd­se ene­se­pii­ra­mi­se­na, sest mis ta­hes maailm ei saa­gi ol­la must-val­ge.

See on jä­rel­dus ja vih­je, mil­le saab vä­ga liht­salt üle kan­da kõige la­ba­se­ma­le päe­va­po­lii­ti­ka­le. La­vas­ta­ja Jaa­nus Ro­hu­maa eesmärk on pak­ku­da pub­li­ku­le mõtteai­net ja te­ha lah­ti nen­de pead, sest kin­ni­ne väär­tussüs-teem la­gu­neb lõpuks pär­sie­lus sa­mu­ti kui eten­du­ses. La­vas­ta­ja sõnul tu­leks lõpe­ta­da iseen­da ja oma vaa­de­te mil­le­le­gi vas­tan­du­mi­se abil mää­rat­le­mi­ne, ta ei usu uus­kon­ser­va­tis­mi. „On aeg pii­ri­de ma­hatõmba­mi­seks,” lau­sub Ro­hu­maa – on ju Ees­ti sa­ma suur kui üks Lon­do­ni lin­nao­sa ja kui ju­ba nii väi­ke­sel hul­gal ini­mes­tel on nii pal­ju ar­va­mu­si ja ar­va­mus­tel nüans­se (na­gu neid ilm­sel­gelt on), siis on lee­ri­des­se ja­gu­ne­mi­ne igal ju­hul te­his­lik ja lõikab ära mõned­ki võima­lu­sed.

Esietendus

„Arbuusisuhkrus” Autor Richard Brautigan •• Linnateatris •• Esietendub 22. novembril •• Lavastaja: Jaanus Rohumaa •• Dramaturg: Maria Lee Liivak •• Kunstnik: Aime Unt •• Tõlkija: Enn Soosaar •• Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin •• Mängivad: Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Veiko Tubin

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare