Arcosanti – katseklaasilinn keset kõrbe

Sõidame Arizona osariigi pealinnast Phoenixist tund aega mööda 17. maanteed põhja poole, kus kõrbe ja kaktuste vahele on juured ajanud kaks tsivilisatsiooni tugipunkti: McDonald’si kotletikuklisöökla ja Arcosanti eksperimentaallinn.

15. mail 1940 vohama hakanud kiirtoiduketi järjekordne lüli meid ei huvita. Palju põnevam on 1970. aastal nurgakivi saanud Arcosanti. Nimelt on Arcosanti ehitamine vabatahtlik tegevus, milles järgitakse ranget plaani. Aastate jooksul on utoopia teostumisele käed külge pannud umbes 6000 vabatahtlikku. Tänapäeval elab neid objektil korraga sadakond. Algul plaanitud ehitusmahust on valmis tubli viis protsenti.

Väliselt 1960-ndate ulmefilmide Marsi-kolooniat meenutava asula autor on Paolo Soleri, linnaplaneerimise peenmehaanikale pühendunud itaallasest visionäär-arhitekt. Tema idee oli hipilikult lihtne: joonistada ja ehitada vabatahtlike jõududega linn, mis oleks erinevalt tavapärastest laiutavatest linnadest kompaktne ja loodusega võimalikult kooskõlas. Ameeriklastele arusaadavas keeles öeldes: kui Phoenix on ehitatud autode vajaduste järgi, siis Arcosanti on ehitatud inimeste vajaduste järgi. Linna pindalaks on plaanitud tagasihoidlikud 0,1 ruutkilomeetrit.

Ettevõtmise nimi on tuletatud mõistest “arcology” (arkoloogia = arhitektuur + ökoloogia), mis tähendab sõltumatuid, poolautarkseid suurehitusi ja võimalikult kompaktseid hiigelhoonestikke, mille elutegevus torgib võimalikult vähe ümbritsevat loodust.

Linna kui inimeste elupaiga koondamine võimalikult kompaktseks on vana idee. Vahest ühe esimesena vihjas sellele ulmekirjanik H. G. Wells raamatus “The Sleeper Wakes” (1910), mille peategelane avastab 22. sajandil ärgates, et linnade asemel on hotellilaadsed hiigelhooned. Isaac Asimovi robotiraamatutes elavad inimesed suurehitistes, mida hüütakse lihtsalt linnadeks. Või mis ulme? Ka tavaline polaarjaam lähtub arkoloogia põhimõtetest.

Ökomugavustega

Nii peabki Arcosanti valmima valdavalt looduslikest materjalidest. Ka peab linn ammutama soojust ja valgust peaasjalikult päikesest, kasvatama endale klaashoonetes tomateid-kurke, töötlema ise oma jäätmed võimalikult looduslähedasel moel ja pakkuma elanikele samal ajal kõiki linnamugavusi nurgapealset kohvikust kunstisaalini. Teoreetiliselt. Praktika – nagu öeldud – on sadakond vabatahtlikku, tuhanded turistid ning ehituskulude tasa teenimine suveniiride ja Soleri kunsti müügist. Olgu öeldud, et Soleri ise ei ela täiskohaga Arcosantis.

Kriitikud väidavad, et Arcosanti valmimine võtab praeguse tempo juures aega sadu aastaid, mis muudab mõttetuks linna kui sotsiaalse eksperimendi inimkonna päästmiseks. Pigem nähakse Arcosantis ekstentrilist haridusprojekti. 1350-dollarilise tasu eest on viis nädalat seminaridel ja ehitusplatsil garanteeritud.

Kes ta on?

Paolo Soleri

Arhitekt ja visionäär

•• Sündinud 21. juunil 1919 (vanus 89) Itaalias Turinis.

•• Lõpetas 1947. aastal Torino polütehnikumi arhitektuuri erialal.

•• Õppis ka Frank Lloyd Wrighti käe all.

•• Pani 1970. aastal nurgakivi oma ideede summale, Arizonas kerkivale Arcosanti eksperimentaallinnale.

•• On saanud Cooper-Hewitti rahvusliku disainiauhinna elutööpreemia (2006), Venezia arhitektuuribiennaali elutööpreemia (2000), Academie d’Architecture hõbemedali (2000), maailma arhitektuuribiennaali kuldmedali (1981) ja Ameerika arhitektide instituudi kuldmedali meisterlikkuse eest (1963).

Vaata ka www.arcosanti.org