Arctic Monkeys. Täielik stiilimuutus veidruse poole


Arctic Monkeys „Tranquility Base Hotel & Casino”
Arctic Monkeys „Tranquility Base Hotel & Casino”Foto: erakogu

Arctic Monkeysi eelmiste plaatidega edu toonud muusikalised võtted seekord ei tööta.

Briti tuntud rokk-kvartetti ootas ees väljakutse lindistada järg enda ülimenukale albumile „AM” (2013) ja tulemus on täielik stiilimuutus veidruse poole. Bändi ninamees Alex Turner kirjutas demod vanal Steinway klaveril, mis on rokkansambli puhul pigem haruldane. Tegu on stiililise kannapöördega, kus kütvad kitarrikäigud on asendatud kentsaka liftimuusikaga.

Album algab rahulikult, sättides tooni ülejäänud muusikale. Tegu on täiusliku sissejuhatusega, kus Alex Turner soiub raske slapback-kajaga staatilise lo-fi-klaverimuusika saatel. Varasemast loomingust ei ole küll lõhnagi, ent muusika ei ole halb. Meloodiad on väga kaasakiskuvad ja sobiksid täiuslikult uimasesse restorani vaikseks taustamuusikaks.

Teine laul algab lihtsa trummikäiguga, mis on identne eelmise albumi kuulsaima pala „Do I Wanna Know” biidiga. Tundub nagu sunnitaks bändi trummarit Matt Heldersit, kes on omal alal suurepärane trummar ja oskab raiuda perfektselt ka keerulisi ja kiireid käike, mängima allpool oma taset. Tegu on väga hea lounge’i palaga, aga see pole kaugeltki mitte vana hea Arctic Monkeys.

Albumi nimilugu meenutab hoopistükkis mõnda David Bowie laulu. Väga tugev bassikäik ja huvitavad meloodiad süntesaatoril loovad ainulaadse atmosfääri. Pala sobib suurepäraselt albumi stiiliga, ent paistab siiski mõnel määral välja kaasakiskuva rütmi ja meloodiatega, mis panevad kaasa õõtsuma. Lüürika on ulmelise sisuga ja sobib laulu müstilise kõlaga väga mõnusalt.

Kuigi viienda laulu käre kitarriintro lubaks justkui mingit rokilaulu, jäetakse kuulaja taas pika ninaga ning rokki ei ole ega tule. Laul jätkub uimase ja müstilise aura saatel, kus puudub suurem vaheldus. See tundub teiste lugude kõrval lausa kurjakuulutavana, ent sellegipoolest ei erine suuresti albumi üldisest esteetikast.

Albumi promolaul „Four Out Of Five” kõlab, nagu oleks see pärit eelmiselt albumilt. Vokaal on intensiivsem ja sensuaalne distortion-kitarr annavad küll isikupära, ent kokkuvõttes on pala jälle staatiline ja veider. Taustal kõlav falsetto-harmoonia meenutab eelmise albumi laulu „Knee Socks”, aga kahjuks kõlab selle asemel halvem lugu.

Plaat jätkub samal lainel, midagi eriliselt uut ei pakuta. Mainida võib pala „She Looks Like Fun”, mis toob üldiselt lahjasse noodipuntrasse suuremat dramaatilisust ja rütmikat. Arctic Monkeys kasutab musikaalseid võtteid, mis tõid neile edu eelmiste plaatidega, aga kuulaja jääbki pigem igatsema endist loomingut. Soigumine puise lounge’i saatel on albumi põhiesteetika. See kõlab, nagu oleks Arctic Monkeys teinud meelega naljapärast pentsiku psühhedeelse space-pop-albumi. Varasema loominguga võrreldes tundub see pigem hambutu ega ütle suurt midagi. Kuigi Alex Turner laulab välja neljast tähest viis, siis album paraku nii hea pole.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare