Ardo Ran Varres: elevil enne iga etendust


Ardo Ran Varres: elevil enne iga etendust
kaader filmist / Rauno Vol

Helilooja Ardo Ran Varres räägib muusika sünnist F. W. Murnau tummfilmile “Herr Tartüff” ja kiidab enneolematut loominguvabadust teose helindamisel.

•• Sa oled loonud muusikat nii heli- kui ka tummfilmidele. Mille poolest “Tartüff” su senistest töödest erineb?

Eriline oli see, et siin polnud ühtegi rezŠissööri ega produtsenti, kellega asja arutada. Mul oli vaba voli teha kõike, mis iganes pähe tuli – see ongi antud juhul kõige pöörasem. Seda, et keegi ei tule sulle ütlema “Siin tõmba veidi tagasi” või “See ei sobi üldse”. Mida ei juhtu naljalt argielus, kus sa teed koostööd elavate inimestega.

•• Moodustasid sa “Tartüffi” jaoks ansambli muusikast lähtudes või vastupidi?

Muusika kirjutasin ma siiski etteantud koosseisule – see sunnib sind olema nutikas ja tegutsema üsna kitsastes piirides. Kuid etteantud pille peab tundma hästi. Näiteks akordion on fantastiline pill, kui kõiki selle võimalusi ära kasutada; see võib olla orel, klarnet või viiul.

•• Filmilinastustel esinete te elavkoosseisus. Kas ei võiks juba olemasolevat muusikat ka lintivõetuna filmi saateks lasta?

See plaan on täiesti olemas. Vähemalt jäädvustamise eesmärgil võtame muusika ikka linti – eks siis vaatame, mis edasi saab. Praeguseks, kui meil on antud juba kolm kontserti, on elu näidanud, et see muusika muutub pidevalt, see pole kunagi identne. Kui panna see lindi pealt jooksma, oleks asi kogu aeg täpselt üks ja sama. Elavas esituses tempod aeg-ajalt nihkuvad ja mõni fraas tuleb sisse varem, kui see esialgu mõeldud oli. Seetõttu on mul iga kord teatud elevus sees.

•• Kas su eesmärk oli luua muusika nõnda, et see üksnes toetaks filmi ega tõuseks iseseisvalt esile?

Põhimõtteliselt küll, ent kui viis pilli ikka 65 minutit järjest tihedat informatsiooni välja annavad, on seda võimatu mitte märgata – muud helilist infot lihtsalt pole. Helifilmis saab küll muusikat dialoogi taustal nii ära peita, et tavaline vaataja seda õieti ei tajugi. “Tartüffis” on siiski esil mõlemad: muusika JA film.

•• Ja ansambel ise on kogu aeg nähtaval?

Tõsi. Aga kui lava peaks kujundatama nõnda, et bändi pole näha, siis pole meie jaoks mingi küsimus vastavalt asetuda. Võiksime vabalt mängida kas või kuskilt kangi alt või nurga tagant – peaasi, et me ise pilti näeme ja teame, kus me järjega olema.

•• Kas sul endal pole tahtmist filmiloojana kätt proovida?

Säärane mõte on vahel peast läbi käinud, aga seni olen alati taibanud, et see on lihtsalt ilus unistus. Mul pole õiget rešissööri mõtlemist. Olen alati valmis heas filmis mängima ja sellele muusikat kirjutama, aga ise lavastama… no tont teab, võib-olla peaks ikka proovi tegema – lihtsalt selleks, et kõik oma huvid ühte tervikusse ühendada.

•• Kuidas senised etendused läinud on?

Mina olen väga rahul. Algul nappis meil aega koostööks helimehega, aga nüüd on temagi asja käppa saanud ja asi edeneb jõudsasti. Kolmapäevast Tallinna-kontserti ootan seetõttu tõesti suure põnevusega.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare