Argielu poeesia Tartu moodi Tallinna galerii seintel

 (1)

Viimaseid päevi on Hobusepea galeriis avatud Tartu maalija Maris Palgi näitus.

Kõrgemat kunstiharidust püüavad Tartus ülal hoida nii Tartu kõrgem kunstikool kui ka Tartu ülikooli maaliosakond, mille kasvandik on ka Maris Palgi. 

Kas saab rääkida mingist Tartu maalikoolkonnast, mida rõhutati veel paarkümmend aastat tagasi? Laiemalt tuntud liikumistest teame Kursi koolkonda. Seda koolkonda iseloomustaski argielu poeesia peenetundelises värvikäsitluses.

Näituse kuraator Maarin Ektermann leiab, et Pallase traditsiooni kohalolekut on siiani tunda: „Lahjendatud ja kaas-ajastatud kujul annab see tänastele maalidele kaasa maalitehnilise meisterlikkuse, pool-abstraktse-pool-figuratiivse kujutamisviisi (kohatise bad painting’likkuse) ning teemaderingi, mis tegeleb üksikisiku subjektiivsete kogemuste talletamisega.” Omajagu on selles tõtt, kuigi bad painting’u mõiste on väga veniv.

Kes Palgist saab?

Kunagi olid ka impressionistid halva maalikunsti musternäited. Bad painting’u mõiste alla võiks mahutada ka ühe kuulsama ja peenema Tartu koloristi Alfred Kongo loomingu. Vaevalt oleks ta omal ajal pääsenud läbi noortenäituse žüriistki, kui keegi poleks teadnud, et tegemist on Kongo töödega.

Maris Palgi praegusel näitusel kõnelevad tartulikkusest vaid mõned alumisel korrusel asuvad tööd, mis minu arust pole teadlikud „halva” maalikunsti näited, vaid lihtsalt diletantlikult maalitud. Pole see ka mingi camp. Seevastu ülemi-sele korrusele sissejuhatuseks pandud maalid räägivad pigem hüperrealistlikust lähenemisest.

Argielu poeesia kipub siin võtma dramaatilisi noote: inimeste eluasemetest kasvavad välja mustad harulised puuoksad nagu ämblikuvõrgud. „Puud on maa käed,” ütleb rahvatarkus, millest kunstnik on lähtunud. Kuid siingi on oma mütoloogia: osa puid on ilusad ja inimsõbralikud, teised tunduvad vaenulikena.

Maris Palgi kunsti on tõlgendatud ka feministlikus võtmes, et naiskunstnik peabki tegelema intiimsete ja enesekesksete teemadega (atribuutideks kodu, köögipliit ja õmblusmasin), mitte märatsema ühiskonnakriitiliselt nagu Kursi koolkond. Raske öelda, kas Maris Palgi jääbki tartulikuks naiskunstnikuks, jätkates Silvia Jõgeveri ja Valve Janovi liini, või on tal plaanis midagi hoopis muud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare