Garbo näo kirjeldamiseks on mitu põhjust. Meenub Peter von Baghi arutlus selle näo mütoloogilisusest. Garbo esimene lavastaja oli kaasmaalane, järelikult samuti rootslane Mauritz Stiller. Nad läksid koos Ameerikasse ja asusid "Garbot" looma. Algul oli näitlejanna nimeks Gustafsson. See tähendab tegelikult Gustavi poega (venelased ütleksid Gustavovitsh).
Stiller ja selle meessõber hakkasid näitlejannale uut nime otsima. Kõne all oli näiteks "Gabor", "Gabro" ja nii edasi, kuni lõpuks peatuti "Garbol".
Varsti sõitis Stiller Rootsi tagasi, sest ta ei leidnud Ameerikas tööd. Kuid Garbo oli olemas ja hakkas elama oma iseseisvat elu.
Meenutame ka Roland Barthesi tuntud esseed. See on eesti keeles ilmunud, kuid Loomingus ja pole ehk paljudele kättesaadav.
Barthesi arvates on Garbo nägu - eriti "Kuninganna Kristiinas" - mingitud "nagu lumest mask: mitte värvitud, vaid krohvitud nägu, mille pinda kaitseb värvikiht, mitte jooned. Kogu sellest ühtaegu nii haprast ja kompaktsest lumekihist paistavad välja ainult silmad nagu kummaline must säsi, kaks pisut võbisevat haava, millel puudub igasugune väljenduslikkus". Edasi jätkab Barthes, et "isegi oma erakordses ilus pole see nägu välja joonistatud, vaid pigem siledast ja muredast ainest modelleeritud, ühtaegu perfektne ja efemeerne, meenutades Charlie Chaplini jahulõusta, selle tumedaid, taimjaid silmi ja tootemi ilmet".
Barthes viitab loomulikult, et Garbo nägu oli täiesti aseksuaalne ja Garbo ise oli justkui taevast langenud.
See on oluline, kui meenutame vihjeid "Gustavipoja" eraelu ja seksuaalse atitüüdi kohta. Võib-olla oli Garbo tõesti ingel, mitte tüüp, nagu teised näitlejannad ("kassnaine", "lapsnaine" - toob näiteid Barthes). Ja ka inglite sugu (ma ei pea siin silmas Ameerika ingleid) on ebamäärane. Ingel ei taha enamasti suurt midagi. Ta on.
Ka Garbo on ilmselt hermafrodiitne - nagu ka Hollywoodist ära aetud Stiller. Meenutame, et "Kuninganna Kristiinas" on tal ju osaliselt transvestiitlik roll. Mõistatusliku mulje jätab Garbo filmi lõpukaadris, kus ta seisab laevalael ja me näeme tema täiesti miimikavaba suurt plaani. Tekib küsimus, kes see on? On see üldse inimene?
Ent androgüünsus, mis peab Garbo puhul paika, ei ole ilmselt kogu tõde. See oleks liiga moodsale ajavaimule vastav lahendus. Et androgüün ja asi klaar. Praeguses seksuaalses eklektika ja promiskuiteedi õhkkonnas kiputakse vahel ära unustama, et Garbo oli ka suur näitleja, näiteks oli ta üks väheseid, kes oskas esitada armunud, kuid seejuures tarku naisi. Tõsi, tema kuju kanoniseerus mütoloogiliseks olendiks ja kui ta 1941. aastal püüdis mängida kaht moodsat neiut, kaht kaksikõde, kaht vallatut naist filmis "Kaksikud", siis sai publik vihaseks ega andestanud talle kunagi. Garbo ei tohtinud ju naerda! Mask ei tohi itsitada.
Ka Garbo solvus publiku ja kriitika peale, lahkus 46-aastaselt filmist ja peitis end mustade prillide ja laiaäärelise kübara taha. Paparazzidel õnnestus teda üliharva oma kaameraga tabada. Minule see film küll meeldib, aga kellele sa lähed niisugust juttu rääkima! Moodne film ja moodsad kangelannad, aga kui ei meeldi, siis ei meeldi.
Kuid targutame veel veidi selle näitlejaande üle.
Ehkki on mõista antud, et kõik Garbo tähtsamad filmid võttis üles operaator William Daniels ja teda kostümeeris alati Adrian, pole asi ainult Garbo "tegijates". Mõtleme kasvõi "Kameeliadaami" peale. Seal sureb Garbo tegelane otse meie silme all. On arvatud, et see on ainus kord kunstfilmi ajaloos, kus me näeme hinge (astraalkeha) lahkumist inimesest. (Dokumentaalfilmides on päris surma küll näidatud, aga see on teine asi.)
Ta nägu on sealgi peaaegu liikumatu. Aga Ado Kyrou on tähelepanu juhtinud, et kui vaadata hoolega Garbo suurt plaani, siis näeme silmade taga midagi iseäralikku. Me näeme seal mõtet - mis siis, et teisalt näeksime justkui und.
