Argo Parts eestlasest arst maailma kriisikolletes
Niigi tiheda töö kõrvalt Lääne-Tallinna keskhaiglas võib näiteks öösel ootamatult heliseda Partsi telefon, tuleb pakkida asjad ning hiljemalt olla nelja tunni pärast lähimas lennujaamas, kust tee viib edasi teise maailma otsa.
Parts pole siiski seotud paramilitaarsete salarühmitustega, vaid ÜRO egiidi all tegutseva UNDAC grupiga, mille eesmärk on saata eriväljaõppega inimesed kriisiolukordi likvideerima looduskatastroofide ja näljahädade piirkonda. UNDAC-i kuulub 182 eri elukutse esindajat üle maailma, tavaliselt liigutakse kriisikolletes kuni 8-liikmeliste gruppidena.
Seni on Parts käinud missioonil 2003. aasta Bami maavärina piirkonnas Lõuna-Iraanis. Hiljem Darfuri kodusõja koldes Lääne-Sudaanis ja Indoneesias Sumatral, mil seal tuli likvideerida tsunami ja maavärinate tagajärgi. Eelmisel nädalal saabus Parts Afganistanist, kus ta viibis Euroopa Liidu vaatlejana parlamendivalimistel.
“Need kõik on eksootilised paigad, kuid töö on alati nii tihe, et põnevustele pole aega mõelda,” sõnab Parts. “Pealegi tuleb sageli magada päevade viisi asfaldil ja läbi ajada vee, elektri ja toiduta. Minu suurim kogemus on ehk see, et inimesed on igal pool ühesugused ja katastroofid ühendavad neid alati. Mida vaesem ühiskond, mida rohkem kannatusi peavad nad läbi elama, seda enam neid õnnetused ühendavad.”
Parts sattus UNDAC-i liikmeks üsna juhuslikult, osaledes tsiviil- ja militaarkoolitusel. Edasi tegi juba ÜRO ettepaneku rühma liikmeks saada ja koolitus Šveitsis läbi teha. Rühma liige peab olema alati heas füüsilises vormis ning laialdaste teadmistega. Lisaks Partsile kuulub Eestis rühma veel neli päästeameti töötajat, kelle võimalikeks tööregioonideks on ÜRO kriteeriumide järgi Euroopa, Aafrika ning Aasia kuni Indiani.
“Kindlasti võtsin ÜRO pakkumise vastu osalt missioonitundest, kuid tegelikult on mitu asja põhjuseks ja seda on raske sõnadesse panna,” ütleb Parts. “ Seda võib ju nimetada maailma või inimeste päästmise vajaduseks. Samas on ju hea, kui lühikese aja jooksul saab teha head paljudele inimestele.”
Püssitoru või vägivallatsejatega pole Parts seni õnneks pidanud kokku puutuma, kuid hirmutunnet pole mees minetanud.
Rohkem kasu kui kahju
“Ainult hull võib mitte hirmu tunda olukorras, kui tema juures käib tulevahetus ja toimuvad öised pommitamised,” märgib Parts. “Püssitoru ees pole ma õnneks seni pidanud seisma, aga ma olen ka selliseks puhuks koolituse saanud. Igatahes tean ma, et kangelast mängida ei tule kuskil. Lähtuda tuleb alati sellest, et saaks täidetud ülesanne, mille jaoks meeskond on kuskile saadetud.”
Missioonide eesmärk on alati leida võimalused, kuidas kriisiolukorras abi juurde tuua, mitte ise kohalike kulul elama hakata. Leida tuleb ka kanalid, midapidi varustus kohale tuua, ning sageli tuleb kohapeal toiduta läbi ajada päevi, sest tähtsam on leida sidevahendid, kütus ja transport. Parts tunnistab, et seni ei saa ta ühtegi olukorda teistest hirmsamaks või kergemaks nimetada, sest sügava mulje on jätnud kõik.
“Turvalisuse probleemid olid kõige suuremad Sudaanis. Sõda oli meie ümber ja toetust mujalt maailmas polnud olemas, olime ära lõigatud,” meenutab Parts. “Indoneesias oli masendav katastroofi ulatus ja hukkunute arv. Bam oli klassikaline loodusõnnetus, kurb on mainidagi. Kompaktne, kergesti kontrollitav, kuid õnnetuseks polnud seal enam suurt kedagi aidata. Afganistanis oli ehk isegi kõige turvalisem. Olukord oli täiesti kontrollitav, kui ise õigesti käitusid.”
