Arhitekt: Hiinas tehakse asju huupi

Nüüdseks viis aastat Shanghais arhitektina töötanud Tõnis Kimmel (39) ütleb, et hiinlastele meeldib eputada tema ees Hiinaga ja teiste hiinlaste ees temaga: oleme rahvusvahelised!

Kimmeli esimene elukoht Shanghais oli linna šikil peatänaval kümneruutmeetrises toas. Ühel pool tema „kapslit” asus traditsiooniline Hiina restoran prussakate ja rottidega, allkorrusel aga alajaam. Masendus sundis teda kolima ja praegu elab ta rohelusse uppuvas kõrgelamus, mille struktuur meenutab termiiditorni, kus igal perekonnal on oma pesa. Aknast avaneb vaade liiklussõlmele, kus ristuvad linna ringteed ja kust sööstab välja kiirrong. Sel nädalal käis korraks Eestisse põiganud Kimmel Hiina-juttudega inspireerimas EKA sisearhitektuuritudengeid.

Mina kui ajakirjanik seostan Hiinat peale (nüüd juba taanduva) majanduse ka inimõiguste rikkumise ja dissidentide vangi panemisega. Kas Hiinas elamine ei pane sind mõtlema, et su kodumaa riigikorda ei saa päris demokraatlikuks nimetada?

See on kahe otsaga teema. Mitte et ma poleks sellele mõelnud, olen ja korduvalt. Aga esiteks, Hiina pole Nõukogude Liit. Hiinas on rahva ja valitsuse vahel tasakaal nagu ajaloos ikka siis, kui dünastiatel hästi läheb. Inimesed on poliitilised õigused delegeerinud valitsusele ja isikliku õnne teemad on omad. Hiina praegune ühiskond on peamiselt suunatud rikastumisele. Üksikisikul on kõik vabadused saada nii rikkaks, kui ta vähegi suudab. Seda kõike meil nõukogude ajal polnud.