Arhitekti ilumeel väljendub just nüanssides
Bensiinijaam, koerakuut, vettehüppetorn või piirdeaed – need on igapäevast elukeskkonda kujundavad väikevormid, mida sageli ei märgata, kuid mis moodustavad olulise osa inim-asustuse visuaalist. Neile tähelepanu tõmbamiseks korraldas Eesti arhitektide liit väikevormide arhitektuurivõistluse “Väike 2002–2006”. See on oluline tähis keskkonna terviklikkuse tajumisel, sest nagu ütles võistluse žürii esimees Mait Summatavet, “selle järgi, kuidas on esindatud arhitektuurilised väikevormid, võib hinnata ühiskonna vaimset vanust ja majanduslikku tervist”.
Miks on siis ikkagi oluline, millise aia keegi oma maja ümber ehitab või millise saiaputka püsti paneb?
Funkstiilis koerakuut?
Ega paljudele olegi. Nii kaua kui võimutsevad aiapäkapikud ja tare-tarekese stiilis abihooned, mõjub see “mõttetu aiaposti brändimise ja fetisˇeerimisena”, kuid kui üritada vaadata laiemalt, siis peitubki arhitektuuri ilu ja võlu just detailides, väikestes lõpetatud nüanssides, milles sageli väljendub enamgi arhitekti ilumeelt kui massiivses ehitises.
Muidugi võib funktsionalistlikku betoonvillat meenutav koerakuut kutsuda esialgu esile iroonilise turtsatuse, kuid selle pisut snoobliku sammu taga on soov astuda kaugemale keskpärasusest, püüd näha eramut ümbritsevat tervikliku arhitektuurse keskkonnana.
Eesti arhitektuurimuuseumi galeriis avatud võistlustööde näitus hõlmab objekte tänavamööblist ja -kujundusest trepistike ja katusealusteni. On nii varemgi tunnustatud töid kui ka tudengite eksperimente. Konkursi esimest-teist kohta jäid jagama Tiit Kaljundi ja Ivo-Martin Veelma loodud Saka trepistik ning Ülar Margi ja Kaja Pae kujundatud Eesti Panga galerii. Neist esimene kui väga tundlikult ja keskkonda arvestavalt komplitseeritud loodusmaastikku paigutatud tehisobjekt ning teine kui mõjuv skulpturaalne element keerulises arhitektuurses situatsioonis. Kolmanda koha pälvis eelmise aasta eramute konkursi võidutöö, Peeter Pere ja Urmas Muru projekteeritud Tabasalu eramu tara. Augulisest metallvõrgust volditud aed on teistmoodi lähenemine tuntud objektile, moodustades vaskmajale atraktiivse täienduse.
Äramärkimist leidsid kunstiakadeemia arhitektuurieriala tudengite kiikuv maja ehk Giik (juhendajad Andres Alver, Jaan Tiidemann), Rakvere trepp (Siiri Vallner, Heidi Urb) ja Õie tänava autode varikatus (Indrek Allmann).
Parimaks tellijaks kuulutati Viimsi vald teemaplaneeringu “Lapsesõbralik Viimsi” eest, parimaks ehitajaks AS Linnaehitus (Tartu tigutorn, Veeriku ja Tulbi korterelamud, Tartu spordihoone) ning parimaks kriitikuks Eesti Ekspressi arhitektuuritoimetaja Karin Paulus.
Võistlustöid vaadates on hea tõdeda, et vaikselt, kuid sihikindlalt lisandub Eestisse kvaliteetseid väikevorme, olgugi et nende tulek on aeg-ajalt seotud “kaks sammu edasi, üks tagasi” tempoga.
